Esmaspäev, november 07, 2022

Pimeda novembrikuu tumehallid mõtted

Käes on november. Kõige klassikalisem Eesti kliimavöötme masenduskuu - kõik on pime, kõle ja hinges on veel viimased mälestused hiljuti lõppenud kaunist suvest. Ei imesta üldse, et paljud eestlased just sel ajal kliimapagulasteks hakkavad. Hea meelega lendaks isegi kuni aprill-maini kuskile soojale maale päikest otsima. Aga no mis sa teed - eks elu teeb omad korrektiivid ja koos koolilastega on selline samm paraku üsna keeruline. Aga noh, lõpuks saab ka see pime aeg otsa ja tulevad uued rõõmsamad hetked. Alati on see ju niimoodi olnud.

Tegelikult on mul lisaks sellele pimedusele veel üks ootamatu tüdimus tekkinud. Tundub, et igasugused võlgadega seotud teemad on minu jaoks lõplikult end ammendanud. Ma ei jaksa, ei viitsi ega taha enam neist asjadest isegi mõelda, veel vähem neid kuidagi analüüsida või neist kirjutada. Mul oli küll siin kuu aega tagasi plaan, et võtaks selle Delfi artiklite sarja nimega "Võla võim" ette ja analüüsiks seda veidi ka enda poolt (praktiseerinud võlglane ju ikkagi), aga vähemalt esialgu ei ole kuidagi seda vaimu peale tulnud. Ning vägisi mingi postituse nimel ei hakka seda endast välja ka pigistama. Eks näis, mis aeg toob, kas see küllastus läheb üle ja viitsin mingi aja pärast uuesti neil teemadel mõelda või ongi nüüd sellega lõplikult finiito.

Kusjuures, kui võlateemadest on mul vähemal või suuremal määral kopp ees, siis näiteks mängurlusest võiksin vist lõputult nämmutada. Seda teemat jaksan ma ikka ja jälle analüüsida ning oma käitumise peale sügavamalt mõelda. Kuigi eks sellegi teema igasugused detailid ja nüansid on siin aja jooksul päris põhjalikult läbi käidud. Aga võlateema tundub mulle lihtsalt selline natuke isegi veel häbiväärsem teema kui mängurlus. Aja jooksul olen hakanud mõtlema, et hasartmängur olla on tegelikult isegi justkui rohkem välja vabandatav kui võlaorjusesse langemine. Mängusõltuvus on ju oma olemuselt haigus, kus mingi sisemine deemon juhib sind. Aga laenude võtmine ja laenuandjate teadlik petmine on ju täitsa mõistusega selgitatav sihipärane tegevus, millel tihtipeale mingeid vabandusi enam polegi. Enese lõhkilaenamine on tegelikult ju lihtsalt finantstarkuse täielik puudumine, sõltumata nendest juurpõhjustest. Puhas lollus lihtsalt. 50-protsendilise KKM-iga laenu võtmisele ei ole mitte kunagi mitte ühtegi normaalset põhjust. Ehk siis teatud mõttes olen ma endale pigem valmis andestama mängurlust kui lõhkilaenamist. Iseasi, kui loogiline see üldse tundub?

Tegelikult tunnen ma kohati ka, et ma olen igasuguse eneseanalüüsiga liiga kaugele ja liiga sügavale läinud. Need suured sisekaemused on minu olemist ja elamist lausa pärssima hakanud. Ikka ja jälle taban ma end mõtlemast sisuliselt iga oma elus tehtud vea ja eksimuse peale. Mis mind viis nende tegudeni, kuidas oleks saanud neid asju ära hoida? Aga võibolla on see kõik vajalik osa minu teekonnast täieliku paranemiseni. Et kõik igasugused suured plahvatused olen ma ära korraldanud, nüüd veel kannatab see maapind igasuguste järeltõugete all ning lõpuks peaks ma ju kogu sellest jamast ka lõplikult taastuma. Õudne, et see kõik ikka nii meeletult palju aega võtab.

Ma olen peaaegu alati olnud ettemuretseja. Ja seda ikka üsnagi pikas ajaperspektiivis. Mitte nii, et vaatan, et oh, novembri arved on makstud, hea olla, hing vaba. Pigem ikka mõtlen alati vähemalt pool aastat ette oma igasuguseid asju. Kuna mul on kõik laenukohustused kenasti Excelis kirjas, siis tean üsna täpselt aimata, mis seisus ma näiteks järgmise aasta aprillis võiksin olla. Aga mulle tundub kohati, aga ma ei tohiks nii pikalt ette neid asju mõelda. Elu jääb niimoodi elamata, rõõmud täiel määral tundmata. Kindlasti ei saa minust samas kunagi ka sellist "päev korraga" elavat inimest, aga veidi tuleks ikkagi neid asju tagasi tõmmata.

Oh, neid mõtteid on ikkagi kuidagi liiga palju. Ma peaksin ilmselt oma psühholoogiga ühendust võtma. Kunagi määrati mulle riigi poolt 10 seanssi, aga reaalsuses kasutasin ma neist ära vaid 3. Sellest on tänaseks küll üle 2 aasta möödas, aga tulekski ilmselt uurida, kas mu diil endiselt veel kehtib. Üks korralik mõttevahetus usaldusisikuga oleks ilmselt täpselt see, mida hetkel vajan. Vot siis - seekord oli vist mu postitusest mulle endale lausa praktiline kasu ka, korrastas mõtteid ja suunab mind konkreetsetele tegudele. Eks siis järgmises postituses annan teada, kuidas mul selles osas läks. Seniks aga kõike kõige paremat ja võitleme edasi! Kui mitte rahamuredega, siis vähemalt oma hingemuredega. Hing vajab ka ikkagi hoolt ja pikka pai.

4 kommentaari:

  1. Ma olen ammu tahtnud sulle öelda, et sa kirjutad hästi ja võiksid teistest asjadest ka lõpuks kirjutada :)!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh heade sõnade eest! Aga milliseid teisi asju sa silmas pead? Millest ma veel kirjutada võiksin? Elustiiliblogi ma ilmselt pidama ei hakka :)

      Kustuta
    2. Näiteks kuidas õpetada lastele elutervet suhet rahasse; kuidas hakkama saada oma soovide ja ihadega, kui eelarve on väga piiratud; kas mingid isiksuseomadused võivad soodustada (mängu)sõltlaseks saamist; mida teha, kui sõber aina laenab, aga tagasi ei maksa jne. Raamatutest võiks ka kirjutada, millest sul kasu on olnud, kui on.

      Kustuta
    3. Väga head mõtted ja ideed. Võtan need kindlasti arvesse :)

      Kustuta