Teisipäev, september 13, 2022

Mõtisklus ajast, mis kulgeb omasoodu...

Täna räägiksin ajast. Olgem ausad - hasartmänguri jaoks kulgeb aeg reeglina hoopis teistmoodi kui tavalise inimese jaoks. Mängides kaotab mängur igasuguse ajataju, loeb vaid see raha, mis veel kuskil kontol alles on ja millega järjest uusi panuseid teha. Eriti karmilt kehtib see muidugi füüsilises kasiinos käivate inimeste puhul, kes võivad ennast sinna keskkonda ikka kümneteks tundideks ära kaotada. Reaalse maailma jaoks neid sisuliselt olemas ei ole ning nende jaoks pole neil hetkedel ka reaalset maailma.

Mina aga keskenduksin sellele, mida üks mängumaailmast lahkunud inimene oma ootamatult tekkinud vaba ajaga pihta hakata võiks. Sest isegi vaid spordiennustusega tegeledes ohverdab mängur ikka meeletult palju oma väärtuslikku aega oma sõltuvuse toitmiseks. Kuigi panuse panek võtab vaid mõne hetke, siis reeglina tahaks ju ikkagi seda mängu vaadata, kuhu sai raha paigutatud ning nii saabki jälgitud tundide viisi neid erinevaid ekraane. No ei tundu väga kvaliteetne viis aja veetmiseks, eks ole? Kuigi ei saa salata - oma mõnu selles kõiges oli, muidu ma seda poleks ju päevast päevast, kuust kuusse, aastast aastasse teinud. See oligi minu elu peamine sisu.

Kui see kõik ühel hetkel otsa sai, alles siis avastasin ma taaskord neid väärtusi, mida ehk tavapärane inimene oskab hinnata - perekond, lähedased, raamatud, filmid. Ehk siis kõik see, mis tõeliselt kosutab vaimu ja hinge. Rääkimata sellest, kui palju rohkem võimaldab see kõik tööle keskenduda. Ehk siis aitab realiseerida seda vaimset potentsiaali, mis mu sees ehk tegelikult olemas on. Tuleb vaid õnnelik olla, et kogu selle mu mänguzombi perioodi ajal ma siiski kuidagi end teostada suutsin ning pakkusin ikkagi tööandjatele piisavalt väärtust, et nad mind vajalikuks pidasid. 

Kuigi aeg on selline asi, mis tegelikkuses tiksub nii mängurile kui ka tavainimesele täiesti ühtemoodi, siis on paratamatult erinev kogu see tunnetuslik pool. Varem lihtsalt mul polnud aega mingeid vahvaid raamatuid lugeda - nüüd aga on mu voodi kõrval oleval kapikesel neid lausa 3 tükki. Lisaks olen ma enda jaoks avastanud ka erinevad eneseabi kogukonnad, mille kaudu olen mitmeid webinare kuulanud. Alates näiteks Jaan Aru mõnusatest juttudest (viimane äge asi oli tema loeng logelemisest) kuni kasvõi Ott Kiivika toitumis- ja liikumisharjumuste õpetusteni. Kokkuvõttes vaimustun ma asjadest, milleks mul varem absoluutselt aega polnud. Silmad on vaikselt avanemas ning ma tunnen, et ma tahan olla järjest parem inimene. Sest mul on nüüd aega enda sisse piiluda, ennast tõeliselt tundma õppida.

Üks oluline aeg enda jaoks on tegelikult eduhetkede nauding. Mulle tundub, et paljud meist on selle ära unustanud, et vahepeal tasub hinge tõmmata ja olla rõõmus, et midagi sai jälle ära tehtud. Kasvõi tööl. Kui ikka oled pikemalt mingi asja kallal pusinud ja see lõpuks tehtud saab, siis võiks korraks ikkagi logeleda ka (eriti, kui Jaan Aru õpetusi kuulata). Teie aju ja kogu organism lihtsalt vajab seda. Ei ole vaja kohe uue ülesande kallale tormata. Loomulikult ei tasu liiga pikaks ajaks seda kõike nautima jääda, aga mõõdukas puhkepaus on alati igati tervislik ja annab ka mõnusa energiasüsti, et edasi rühkida. Me vajame aega logelemiseks, aga parim hetk selleks on siis, kui me oleme selle vähemalt oma hinges ka välja teeninud. Muidu hakkavad lihtsalt süümepiinad kiusama.

Selline jutt siis täna. Ma pean tegelikult ausalt tunnistama, et ega ma viimasel ajal enam väga palju ei viitsi ka selle blogi peale aega kulutada. Ei jälgi ma enam erilise pingega sedagi, kui palju te siin nende erinevate postituste vahel oma aega veedate. Väärtused on muutunud. Elutempo on muutunud. Aga samas pean ütlema, et kogu see ajaperiood, mil ma blogiga olen tegelenud, on olnud hindamatu. See on olnud minu paranemise teekond. Arvatavasti poleks ma ilma selleta jõudnud siia, kus ma tänaseks olen.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar