Läksin natuke närvi...

Täna tahaksin ma rääkida ühest võlglasest. Teadlikult ei hakka ma mingeid nimesid või otseseid viiteid siin andma, kellest täpsemalt jutt, sest suures plaanis pole see lihtsalt oluline. Aga see inimene on reaalselt eksisteeriv ja kogu järgnev lugu püüab olla nii faktipõhine kui vähegi võimalik.

Selle loo peategelane on tänaseks võlglane olnud ikka väga pikki aastaid. Tegelikkuses ei ole selles muidugi midagi imelikku või erakordset - võlgadest jagu saamine võtabki reeglina väga palju aastaid. Aga mulle tundub (jah, kohati kaldun faktidest kõrvale ja avaldan ka oma mõtteid), et siin on tegemist olukorraga, kus see inimene teeb siiski midagi väga valesti, aga kuna tema enesekindlus ja eneseusk on nii kõrgel, siis ta ei mõista seda päris adekvaatselt.

Tänaseks päevaks on see inimene läbinud ka võlanõustaja koolituse ning saanud siis vastava kutse. Selle kohta mul info puudub, kui palju ta reaalselt neid (maksvaid) kliente endale leidnud on, aga kui nüüd natuke kainema pilguga vaadata - kas teie oleksite võlglasena huvitatud kuulama sellise inimene nõuandeid, kes pole ise 10+ aastaga võlgadest jagu saanud? Ning selle eest talle veel makstes? Või kas te oleksite nõus kasutama tasulist toitumisnõustaja teenust, kes on ise suures ülekaalus või lausa rasvunud? Noh, suures plaanis see ilmselt ei pruugi otseselt välistav tegur koheselt olla, aga kohe toon veel mõned argumendid, miks vähemalt antud juhtumil on see pigem siiski halb mõte. Et mitte öelda, väga-väga halb mõte.

Üldine rahatarkuse teooria ütleb, et inimene vajab sääste. Eriti tore oleks, kui kuskil eraldi pangakontol või sukasääres oleks vähemalt 3 kuu sissetuleku jagu vaba raha, niiöelda meelerahufondi. Et noh, iialgi ei tea ju, millal auto või pesumasin väikest remonti vajab. Eks väiksema sissetuleku korral on sellise fondi kokku korjamine muidugi problemaatiline ja keeruline, aga vähemalt võiks selle siiski endale eesmärgiks võtta. Ning selle juures siis iga hinna eest vältida olukordi, kus igapäevasteks kulutusteks tuleks sealt raha näpata. Selle kättesaamine võiks siiski piisavalt keeruline olla, et uitmõtete ajendil seda kasutusele võtta ei saaks. Tundub ju mõistlik jutt ja asjalik plaan? Minu meelest isegi ainumõeldav ja jätkusuutlikku elustiili tagav mõtteviis. Mida aga arvab antud asjast meie võlglane/võlanõustaja? Tema meelest ei ole sellel mõtet ja temal ei hakka arvatavasti seda mitte kunagi olema. Õnneks ei ütle ta selle juures, et ta samasugust nõu annaks ka teistele - hea seegi. Aga ohumärgiks võiks see ikkagi olla.

Selle inimese mõttemaailm on üles ehitatud natuke utoopilistele eesmärkidele, eriti arvestades tema enda olukorda. Ta unistab pidevalt passiivsest tulust ja sellest, kuidas ettevõtlus hakkab talle raha sisse tooma. Taaskord, iseenesest täiesti normaalsed ja toredad unistused. Aga kindlasti mitte võlglase jaoks. Eriti sellise tasandi võlglase jaoks, kelle võlad juba aastaid kohtutäituri käes, koos igasuguste arestide ja muude nõuetega. Selle kõige kõrval rääkida investeerimisest ja passiivsest tulust? Ning uskuda, et need on head mõtted, mida ehk ka teistele võlglastele võlateenuse raames pakkuda? See juba võtab mind natuke sõnatuks.

Siia lõpetuseks aga minu jaoks viimane tilgake, mis mind üldse seda postitust kirjutama pani. Ta võttis eraisikult laenu. Ning mitte lihtsalt niisama, vaid ikka kõige hullemast kohast üldse, kust seda võtta - ehk siis Facebooki laenugrupist. See on siis koht, kus intressid on sellised, et anna olla - a'la täna 100 eurot kontole, kuu aja pärast pead 200 eurot tagasi maksma. Rõhutagem veelkord üle - tegemist on võlanõustajaga. Aga sellega see lugu veel ei piirdu. Põnevaks läheb see asi sellega, et ta jäi antud laenu osas samuti võlglaseks. Lihtne loogika - kui sul on täna 100 eurot puudu, siis kuskohast sa kuu aja pärast 200 eurot järsku võtad? Ning selle asemel, et laenuandjaga mõistlikke uusi kokkuleppeid sõlmida, hakkas ta hoopis laenuandjat süüdistama selles, et nendevaheline leping on õigustühine. Et selle pärast tema ei maksagi rohkem kui sisuliselt ainult põhiosa tagasi. Ja olgu laenuandja sellega rahul. Justkui oleks keegi talle selle laenu peale surunud. Aga ta võttis selle ju täiesti vabatahtlikult ja oli laenu võttes tingimustega nõus. Kuhu me jõuame niimooodi või mis eeskuju see näitama peaks?

Kokkuvõttes on see võibolla minu enda isiklik probleem, et ma antud loos teatavaid rumaluse märke näen ja selle tõttu närvi läksin. Tõenäoliselt tema sellest ei muutu.