Ikka edasi, ikka edasi - kas ma olen ikka veel võlglane?

Mul on teatud mõttes üks pseudoprobleem tekkinud. Või siis lausa pseudoidentiteedikriis - ma ei tea enam absoluutselt, kas ma olen tänaseks päevaks võlglane või mitte. Kui lihtsalt tuimalt faktidele otsa vaadata, siis mu viimased makseprobleemid ja viivised pärinevad 2020. aasta novembrist. Selles mõttes pole ma justkui ju enam ammu mingi võlglane. Teisalt on mul siiski väga suur laenujääk kukil, rääkimata hiiglaslikust igakuisest kohustuste kogusummast. Kui võtta arvesse ainult mu põhipalka, siis kulub mul endiselt kõvasti üle poole palgast jooksvate laenukulude katteks.

Eks kõige hirmutavam ongi minu jaoks endiselt siiski see laenujääk. Sest olgem ausad - kui minuga midagi juhtuma peaks, siis jääks minust maha ikka väga inetu pärandus. Igas mõttes. Ja selle nimel ma hetkel muidugi siin rabelengi. Et saaks ikkagi võimalikult kiiresti kogu sellest taagast igaveseks lahti. Kõiki mu erinevaid sissetulekuallikaid arvesse võttes on tänaseks mu igakuine teenistus ligikaudu 3 korda suurem kui see oli mu probleemide tunnistamise alguses 3 aastat tagasi. See on meeletu areng. Muidugi vähenevad need laenud üsna märkmimisväärse kiirusega, aga kui arvestada, et kõige hullemas seisus oli mu igasuguste kiirlaenude ja tabimislaenude jääk ligikaudu 100 000 eurot, siis on ka arusaadav, miks neist muredest päris üleöö jagu ei saa.

Aga mis seal salata - aegajalt viskab mul ikka sisse ka neid hetki või isegi terveid päevi, kus vaim tahab ära väsida. Et vaatad seda seisu ja mõtled, et noh, 1000 euro võrra jälle kuu ajaga eesmärkidele lähemal, aga samas on veel nii meeletult palju minna. Et seda kõike arvesse võttes olen ma kindlasti kohe täiega endiselt võlglane. Kuid ega mul midagi ju muud üle ei jää ka, kui lihtsalt edasi rühkida. Alternatiivid selles mõttes puuduvad ning vaevalt neid protsesse enam oluliselt kiiremini ja paremini üldse läbi viia annakski. Tuim töö, karm rutiin. Tuleb lihtsalt aegajalt puhata, hinge tõmmata, vaimule midagi toredat pakkuda ja nagu juba kauges minevikus ühes lastesaates nimega "Tammetõru seiklused" üks vahva tigu nentis: "Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi."  

Kusjuures, kui rääkida rõõmuhetkedest, siis omamoodi verstapost sai mu blogil eile, 26. märtsil täis. Mul pole au küll teada, kes seda tegi või ega ka täpsemalt mis kell see juhtus, aga ma jõudsin siis eilsega nende blogide hulka, mida on klikitud kokku üle 500 000 korra! Pool miljonit! Ise olen selle üle igal juhul uhke ja tekitab endiselt seda uskumatuse tunnet. 2 ja pool aastat blogimist, üle 350 erineva postituse ning kokku üle 60 000 unikaalse külastaja. Vägev. Lisaks on selle aja jooksul tiksunud üle 2000 euro reklaamiraha. Kõik need numbrid on minu jaoks täiesti jaburad ja ebareaalsed. Aitäh teile kõigile, kes te neisse numbritesse olete oma panuse andnud.