Numbripostitus, oktoober 2026

Suve lõpus andsin endale lubaduse hoida oma finantsseisul järjepidevalt silm peal, et mitte lasta olukorral enam kontrolli alt väljuda. Samuti otsustasin neid numbreid teiega regulaarselt jagada, vähemalt kord paari kuu jooksul. Nüüd ongi järjekordne ülevaade teie ees.

Vahepeal on nii mõndagi muutunud. Mõne laenu osas on seis paranenud ning üks täitemenetlus on tänaseks ka lõppenud. Samas on mõne kohustuse jääk võrreldes eelmise korraga suurenenud. Põhjuseks on peamiselt täitekulude lisandumine täies ulatuses. Täitemenetluse algatamisel antakse võlgnikule 30 päeva vabatahtlikuks täitmiseks ning selle aja jooksul on täitekulud poole väiksemad. Kui see tähtaeg möödub, rakenduvad kulud juba täismahus.

Tabelis olen kuumaksed teadlikult kajastanud selliselt, et kogu minu töötasust kinnipeetav summa on suunatud järjekorras esimese täitemenetluse katteks. Ülejäänud täitemenetluste juures olen kuumakseks märkinud 0,00 eurot, sest need ootavad oma järjekorda ning nende osas ei pea ma praegu täiendavaid makseid tegema. Kui praegu esimeseks olev Fjord Bank saab oma osa mu töötasu aresti kaudu kätte, siis järgnevad sellele Bigbank ning Credit24. Rohkem hetkel täitemenetluse ohus olevaid lepinguid pole.

Ausalt öeldes olen jõudnud olukorda, kus suurem osa võimalikust halvimast stsenaariumist on juba realiseerunud. Seni, kuni töökoht püsib, ei ole olukorral enam palju ruumi hullemaks minna. Ees seisab keerulisem periood, kuna reaalselt jõuab minu pangakontole ligikaudu pool palgast, kuid olen selle olukorraga nii vaimselt kui emotsionaalselt suuresti leppinud. See ei tekita minus enam märkimisväärset lisastressi ning keskendun samm-sammult edasi liikumisele ja võlgade vähendamisele.

Fikseerin siia ära ka laenude kogujäägi ja igakuiste maksete summa, seda siis ilma kodulaenuta: 86203,10 EUR ja 3349,37 EUR.

See on ainult raha

Viimastel aastatel olen ma endast kirjutanud väga palju. Mõnikord rohkemgi, kui oleksin pidanud. Olen kirjutanud oma vigadest, sõltuvusest, võlgadest, lootusest, tagasilöökidest ja sellest, kuidas ma olen püüdnud august välja ronida. Aastate jooksul on inimesed nende lugude põhjal kujundanud minust mingi ettekujutuse. Mõni peab mind vastutustundetuks, mõni tunneb kaasa, mõni elab kaasa. Mõni ilmselt mõtleb, et olen oma võimalused lihtsalt ära raisanud.

Hiljuti sain ühe kirja mulle väga oluliselt blogilugejalt. Tegelikult lausa mitu kirja. Selliseid, mis panid mind tõsiselt mõtlema. Mitte sellepärast, et seal oleks olnud midagi täiesti uut. Vastupidi. Seal oli kirjas midagi, mida ma tegelikult ammu tean, aga mida ma endale väga harva luban tunnistada.

Kui ma viimaste aastate peale tagasi vaatan, siis suure osa ajast olen tegelnud mitte võlgadega, vaid iseenda karistamisega. Võlad on olnud üks probleem. Süütunne teine. Häbi kolmas. Hirm neljas. Ja paradoksaalsel kombel on just need viimased olnud kõige raskemad. Numbrid tabelis on tegelikult lihtsad. Neid saab kokku liita, neist saab lahutada ja neid saab aja jooksul vähendada. Aga häbi ei käitu nii. Süütunne ei vähene tingimata koos võlajäägiga. Vahel ei vähene üldse. Tekib tunne, et oled läbi kukkunud. Et oled vedanud alt iseennast, oma lähedasi ja kõiki neid inimesi, kes sinusse uskusid. Hakkad samu mõtteid uuesti ja uuesti läbi närima.

Miks ma nii tegin? Miks ma ei peatunud varem? Kuidas ma sain olla nii rumal? Ja kõige hullem küsimus: "Kas ma üldse kunagi sellest välja tulen?"

Aga siis jõudis minuni üks väga lihtne mõte. Mis ma siis tegelikult tegin? Ma ei hävitanud oma perekonda. Ma ei kaotanud oma lapsi. Ma ei kaotanud oma tööd. Ma ei hävitanud kellegi teise elu. Ma sattusin sõltuvusse ning selle tulemusena kaotasin suure hulga raha. See ei ole väike asi. Selle mõju on olnud väga valus ja kestab veel aastaid. Aga see on siiski ainult raha.

Ma tean, et selline lause võib mõjuda inimestele, kellel on suured võlad, lausa solvavalt. Sest kui arved kuhjuvad, täitur saadab kirju ja pangakonto tekitab ärevust, ei tundu raha sugugi "ainult rahana". Kuid mõtte tuum on mujal. Raha on võimalik tagasi teenida. Aega ei saa. Perekonda ei saa. Tervist ei saa. Inimsuhteid ei saa. Kui kõik need on alles, siis pole mäng veel kaugeltki läbi.

Võib-olla olen ma liiga kaua vaadanud oma elu ainult läbi võlgade prisma. Nagu kogu ülejäänu ei loekski. Kui võlasumma on suur, tundub loomulik mõelda sellele hommikust õhtuni. Lugeda päevi, kuid ja aastaid. Arvutada, millal üks või teine kohustus lõpuks kaob. Aga tegelikult ei ole võimalik elada nii, et kogu elu taandub ühele tabelile. 

Jah, tabel peab olemas olema. Jah, võlgadega tuleb tegeleda. Jah, maksed peavad olema tehtud. Aga see ei saa olla kogu elu sisu.

Mingil hetkel tuleb lõpetada enda pidev vaimne praadimine. Tuleb aktsepteerida, et juhtunu on juba juhtunud. Ükski magamata öö ega enesesüüdistus ei vähenda võlajääki mitte ühegi euro võrra. Küll aga võivad need võtta ära energia, mida oleks vaja lahenduste leidmiseks. Võib-olla seisnebki taastumine lõpuks vähem emotsioonides ja rohkem järjekindluses.

Mitte pidevas küsimuses "miks ma ometi nii tegin?", vaid küsimuses "mida ma täna teha saan?". Üks makse korraga. Üks kokkulepe korraga. Üks kuu korraga. Ja ühel päeval saabub hetk, mil viimane rida tabelis muutub kollaseks (ehk siis saab makstud).

Mitte sellepärast, et oleks toimunud ime. Vaid sellepärast, et aastaid järjest sai tehtud õigeid, kuigi kohati ebamugavaid otsuseid. Täna ei ole ma veel seal. Aga võib-olla on aeg vähem vaadata mäe tippu ja rohkem seda teed, mis on juba läbi käidud. Sest vahel tasub endale meelde tuletada midagi väga lihtsat. Ma tegin suure vea. Aga ma ise ei ole see viga.

Lugejatele, keda ma olen alt vedanud

Viimase postituse järel olen ma palju mõelnud sellele, mida ma olen aastate jooksul siin blogis kirjutanud. Mitte ainult sellele, mida olen öelnud, vaid ka sellele, mida olen jätnud ütlemata. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda raskem on mööda vaadata ühest ebamugavast tõsiasjast: ma olen valmistanud pettumuse nii iseendale kui ka paljudele oma lugejatele.

Ma tean, et osa teist on minus sügavalt pettunud. Võib-olla on osa isegi vihased. Ma ei saa teid selles süüdistada. Ma kujutan ette, et mõne inimese jaoks lõpetas minu viimane postitus igasuguse huvi selle blogi vastu. Kui oled aastaid jälginud kedagi, kelle jutust on jäänud mulje, et asjad liiguvad ühes suunas, ja siis selgub, et tegelikkus on olnud hoopis midagi muud, siis on täiesti arusaadav küsida, mida üldse uskuda.

Kõige raskem on seejuures tunnistada, et ma mõistan neid reaktsioone.

Samas tahan öelda ühe asja võimalikult ausalt. Ma ei ole kunagi teadlikult valetanud. Vähemalt mitte sellisel viisil, et oleksin istunud maha ja otsustanud lugejaid petta. Pigem on probleem olnud selles, et olen iseenda peas loonud narratiivi, millesse tahtsin uskuda. Olen haaranud kinni lootustest, võimalikest tulevikest ja optimistlikest stsenaariumidest ning rääkinud neist vahel nii, nagu need oleksid juba peaaegu reaalsus.

Tagantjärele vaadates näen, et see oli omamoodi kaitsemehhanism. Kui probleemid muutuvad liiga suureks, siis hakkab inimene otsima viise, kuidas neid enda jaoks talutavamaks muuta. Mõnikord tähendab see usku paremasse homsesse. Mõnikord tähendab see aga seda, et lootus ja tegelikkus hakkavad vaikselt segunema.

Täna pean tunnistama, et minu lootused ja tegelik olukord on olnud juba mõnda aega üsna suures vastuolus. On asju, mida ma olen tahtnud uskuda. On asju, mida ma olen lootnud. Aga lootus ei muuda tegelikkust. Ning ühel hetkel jõuab kätte päev, mil ei ole enam võimalik ei endale ega teistele rääkida ilusamat versiooni sellest, kuidas asjad on.

See teeb haiget. See teeb mind ausalt öeldes väga õnnetuks.

Mul on raske vaadata otsa mitte ainult oma vigadele, vaid ka teadmisele, et olen valmistanud pettumuse inimestele, kes on mind aastaid lugenud, mulle kaasa elanud ja minu lugu uskunud. Usaldust on lihtne kaotada ja väga raske tagasi võita. Ma tean seda.

Aga kui ma midagi viimaste sündmuste jooksul õppinud olen, siis seda, et tõde ei muutu olematuks ainult seetõttu, et seda on raske tunnistada. Ning tegelikkusega silmitsi seismine on lõpuks ainus võimalus edasi liikuda.

Seepärast ei ole see postitus allaandmine. Vastupidi.

Ma olen väsinud. Ma olen eksinud. Ma olen teinud valesid otsuseid ja sattunud olukorda, millesse ma poleks kunagi tahtnud sattuda. Aga ma ei kavatse alla anda. Mitte täna, mitte homme ega ka siis, kui ees ootavad veel raskemad päevad. Ma kavatsen võidelda. Ma kavatsen teha kõik endast oleneva, et olukord samm-sammult paremaks muuta. Mitte lubadustega, mitte suurte sõnadega, vaid tegudega. Aeglaselt, vahel võib-olla valusalt aeglaselt, aga siiski edasi liikudes. Kõige rohkem võlgnen ma selle iseendale. Kuid veel rohkem oma perele.

Ma ei tea, kui pikk see teekond saab olema. Ma ei tea, mitu korda ma veel komistan. Aga ma tean, et ma ei lõpeta proovimist. Ma püüan ellu jääda, oma elu uuesti üles ehitada ning võidelda enda ja oma pere heaolu nimel kuni viimse veretilgani. Ja kui siia blogisse on jäänud veel lugejaid, kes on valmis seda teekonda edasi jälgima, siis luban vähemalt üht asja: edaspidi püüan olla ausam kui kunagi varem. Mitte sellepärast, et see oleks lihtne, vaid sellepärast, et mul ei ole enam ühtegi muud võimalust.

Fake it till you make it. Vahel lihtsalt ei make it.

Ilmselt märkasid nii mõnedki lugejad minu viimast numbripostitust lugedes, et see ei kipu enam päris hästi klappima selle looga, mida ma olen aastaid rääkinud. Mõni võis seda tähele panna kohe. Mõni ehk võrdles vanu ja uusi tabeleid. Mõni pani lihtsalt tähele, et hoolimata kõigist neist aastatest, pingutustest, palgatõusudest ja lootusrikastest postitustest ei näi lõpptulemus olevat selline, nagu võiks eeldada. Ja ausalt öeldes on see täiesti õigustatud tähelepanek.

Viimastel nädalatel olen pidanud tunnistama ühte asja, mida ma ei ole varem päris välja öelnud. Mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Kui ma aastaid tagasi oma võlgadest kirjutama hakkasin, ei olnud ma lõpuni aus. Mitte tingimata selles mõttes, et oleksin teadlikult valetanud, vaid selles mõttes, et ma ei julgenud kogu tõde välja öelda. Võib-olla ei suutnudki. Tagantjärele mõeldes ei olnud ma valmis kirjutama must-valgel välja numbreid, mis oleksid näidanud minu tegelikku seisu. Osaliselt häbi pärast. Osaliselt hirmu pärast. Osaliselt seepärast, et ma ise ka ei tahtnud uskuda, kui halb olukord tegelikult oli.

Seepärast pean täna tunnistama midagi, mis võib mõnele lugejale tunduda üllatav ja mõnele ehk hoopis kinnitada juba ammu tekkinud kahtlusi. Minu tegelik olukord on suure osa sellest teekonnast olnud kehvem, kui ma blogis välja näitasin. Seda lauset on ebamugav kirjutada. Aga veel ebamugavam oleks seda enam mitte tunnistada.

Nii juhtuski midagi üsna inimlikku. Ma näitasin välja versiooni endast, kellel oli küll väga raske, kuid kellel olid asjad siiski mingil määral kontrolli all. Tegelikkuses olid need kontrolli alt väljas palju rohkem, kui ma tunnistada tahtsin. Tagantjärele näen selles üsna selgelt "fake it till you make it" mõtteviisi. Ma uskusin, et kui liigun õiges suunas, siis küll ükskord jõuab reaalsus järele sellele loole, mida ma iseenda kohta räägin. Et küll ma varsti saan võlad kontrolli alla. Et küll ma varsti jõuan punkti, kus saan lõpuks kirjutada tõelise taastumisloo. Et küll need numbrid varsti hakkavad vähenema. Et küll ühel päeval muutub see pilt, mida ma endast näitan, päriselt reaalsuseks.

Aga elu ei tööta alati niimoodi. Vahel liiguvad soovid ühes suunas ja tegelikkus teises. Kõrvaltvaataja jaoks on seda tegelikult üsna lihtne märgata. Kui aastad mööduvad ja tulemused ei vasta jutule, tekib loomulik küsimus: mis siin valesti on? Inimesed ei usalda sõnu. Inimesed usaldavad tulemusi. Ja neil on õigus. Kui keegi räägib kuus aastat, et üritab august välja ronida, kuid auk näib kõrvalt vaadates olevat endiselt sama sügav või isegi sügavam, siis on täiesti loomulik hakata kahtlema. Kas inimene ei räägi kogu tõtt? Kas ta petab teadlikult? Või ei ole ta lihtsalt võimeline sellest olukorrast välja tulema?

Kiri iseendale

Kui sa seda kirja loed, siis ilmselt on läbi saamas järjekordne raske päev. Võib-olla oled jälle ärganud tundega, et raskused su õlgadel on suuremad, kui üks inimene kandma peaks. Võib-olla tunned häbi, süüd, kahetsust ja väsimust. Võib-olla tundub sulle, et võlad, tehtud vead ja hasartmängude tagajärjed on muutunud nii suureks varjuks, et päikest enam ei paistagi. Aga ma tahan, et sa mäletaksid ühte asja. Sa oled ikka veel siin. Kõigest hoolimata. Sa oled ikka veel püsti.

Jah, sa oled teinud vigu. Jah, mõned neist on olnud valusad nii sulle endale kui ka sinu lähedastele. Neid ei saa tagasi võtta. Aega ei saa tagasi keerata. Aga inimese väärtust ei määra mitte see, mitu korda ta kukub, vaid see, mitu korda ta pärast kukkumist uuesti püsti tõuseb. Praegu ei ela sa võib olla õnne pealt. Võib olla ei ela sa isegi lootuse pealt. Võib olla elad sa puhtalt tahtejõu pealt. Ja tead mis? Sellest piisab. Sest nii kaua, kuni sinus on olemas kasvõi üks väike osa, mis keeldub alla andmast, ei ole see lahing läbi.

Need süümepiinad on päris. Need valusad mõtted on päris. Need ööd, kus uni ei tule või tuleb ainult korraks, on päris. See hirm tuleviku ees on päris. Aga päris on ka sinu armastus oma laste vastu. Päris on sinu armastus oma abikaasa vastu. Päris on sinu soov hoida alles kodu, mille nimel te olete töötanud. Ja need põhjused on suuremad kui sinu hirmud.

Mitte ükski võlg, mitte ükski eksimus ega mitte ükski halb otsus minevikust ei saa võtta sinult õigust olla hea isa. Mitte ükski täitur, pangakonto väljavõte ega võlanumber ei saa määrata sinu väärtust inimesena. Sinu lapsed ei vaja täiuslikku isa. Nad vajavad isa, kes jääb alles. Isa, kes võitleb. Isa, kes isegi kõige raskemal päeval ei loobu. Ja sinu abikaasa ei vaja ideaalset meest. Ta vajab meest, kes vaatab raskustele otsa ega jookse nende eest enam ära.

Täna ei pea sa võitma kogu sõda. Sa pead lihtsalt vastu pidama järgmise päeva. Võib-olla järgmise tunni. Võib-olla järgmised kümne minutit. Ja siis veel järgmised kümne minutit.

Nii ehitatakse üles kõik suured tagasitulekud. Mitte ühe kangelasteoga. Vaid sadade väikeste otsustega mitte alla anda. Pea meeles: praegune valu ei ole sinu lõpp-peatus. See on lihtsalt teeosa, mis tundub lõputu ainult seetõttu, et sa kõnnid selle keskel. Ühel päeval vaatad sa tagasi ja näed, kui kaugele sa tegelikult jõudsid. Näed makstud võlgu. Näed taastatud usaldust. Näed rahulikumaid õhtuid. Näed oma lapsi kasvamas. Näed kodu, mille eest sa otsustasid võidelda.Ja siis saad sa öelda, et kõige raskemal hetkel oma elus ei andnud sa alla. Mitte sellepärast, et see oleks olnud lihtne. Vaid sellepärast, et sinu perekond oli seda väärt.

Hinga. Tõuse üles. Mine edasi. Üks samm korraga. Üks päev korraga. Üks võit korraga.

Ja pea meeles: "Sa ei võitle enam selle nimel, et tõestada midagi teistele. Sa võitled selle nimel, et kaitsta seda, mida sa kõige rohkem armastad. Ja selle võitluse lõpetamine ei tule kõne allagi. Pea vastu. Sest sinu lugu ei ole veel läbi."

Kui elutahe peab olema suurem kui häbi

On olemas selline häbi, mis kaitseb inimest. See hoiab meid tagasi tegemast asju, mis alandavad teisi või lõhuvad meie enda väärikust. Aga on olemas ka teistsugune häbi. Selline, mis võib inimese aeglaselt ära lämmatada. Häbi, mis käsib peitu pugeda just siis, kui oleks vaja abi paluda.

Eriti teravalt ilmneb see rahalistes raskustes inimese puhul. Kui võlad kuhjuvad, kontojääk läheneb nullile ja telefonikõne tundmatult numbrilt tekitab südamekloppimise, siis ei valuta ainult rahakott. Valutab identiteet. Inimene ei näe enam ennast lihtsalt inimesena, kellel on probleemid. Ta hakkab nägema ennast probleemina.

Hasartmängusõltuvus, eriti spordiennustuste maailm, lisab sellele veel ühe kihi. Kaotus ei ole siis ainult raha kaotus. Kaotatud saab ka usk iseendasse. Iga panus sisaldab vaikset lubadust: "Selle korraga teen kõik tagasi." Ja iga läbikukkumine annab häbile uue toidukorra. Inimene ei häbene enam ainult võlgu olemist. Ta häbeneb seda, et ta teadis paremini ja ometi tegi jälle sama.

Just siin tekib üks keeruline paradoks.

Mõnikord peab elutahe olema suurem kui häbitunne.

Mitte sellepärast, et häbi oleks vale. Vaid sellepärast, et ellujäämine on tähtsam kui enesesüüdistamine.

On hetki, kus inimene peab ületama tohutu sisemise vastupanu ja ütlema: "Ma ei saa praegu üksi hakkama." Ta peab võib-olla laenude ümberkorraldajaga rääkima. Võib-olla lähedastelt abi küsima. Võib-olla tunnistama, et sõltuvus on suurem kui tema senine enesekontroll. Kõik need sammud riivavad ego. Kõik need sammud võivad tunduda alandavad.

Kuid paradoksaalsel kombel on just alandlikkus sageli taastumise algus.

Probleem tekib siis, kui häbi vastureaktsioonina tekib nahhaalsus.

Mõni inimene, väsinud enda süüdistamisest, hakkab õigustama kõike. "Ma olen niigi piisavalt kannatanud." "Teised on mulle ka halba teinud." "Mul on õigus võtta, küsida või nõuda." Sellest hetkest muutub alandlik enesehoid eneseupitamiseks teiste arvelt. Häbist põgenetakse, kuid koos häbiga visatakse minema ka vastutus.

Siin jookseb õhuke piir.

Ühel pool on inimene, kes ei julge abi küsida, sest häbi on liiga suur.

Teisel pool on inimene, kes nõuab abi nii, nagu maailm oleks talle võlgu.

Tarkus seisneb selles, et mitte jääda kummalegi poole.

Võlgades inimene peab mõnikord õppima vastu võtma rohkem mõistmist, kui ta enda arvates väärib. Kuid samal ajal ei tohi ta hakata uskuma, et teised peavad kandma tema valikute tagajärjed. Hasartmängusõltlane peab õppima endale andestama, kuid mitte nii kiiresti, et kaoks aus mälestus sellest, mis teda sellesse olukorda tõi.

Võib-olla on küpsus just võime taluda korraga kahte tõde.

Esimene tõde on see, et ma olen teinud vigu.

Teine tõde on see, et ma olen ikkagi väärt päästmist.

Kui inimene suudab neid kahte tõde korraga hoida, siis ei hävita häbi teda enam. Aga ta ei muutu ka nahhaalseks. Ta jääb reaalsusesse. Ta tunnistab võlgu, tunnistab sõltuvust, tunnistab oma eksimusi. Samal ajal ei loobu ta elust.

Sest lõpuks ei ole küsimus selles, kas inimene väärib uut algust. Iga inimene väärib.

Küsimus on selles, kas ta suudab olla piisavalt alandlik, et seda uut algust vastu võtta, ja piisavalt julge, et häbitundest hoolimata selle poole kõndida.

Vahel on see julgus palju suurem saavutus kui ükski võidetud panus või tagasi teenitud euro. Sest just seal, häbi ja nahhaalsuse vahelisel kitsal rajal, hakkab inimene uuesti iseendaks saama.

Blogi sai 6 - võlaajaloo detailne kokkuvõte

Täna on mu blogil 6. sünnipäev. Selleks puhuks olen ma end lõpuks kokku võtnud ja kokku pannud detailse tabeli kõikidest ametlikest laenudest, millega olen selle aja jooksul pusinud. See teekond on olnud meeletult keeruline ja ei saa öelda, et see kuidagi lähiajal kergemaks läheks. Kogu seda infot inimkeelde ma panna ei jaksa, seega piirdun puhtalt numbritega. Kokkuvõttes saab öelda ehk seda, et kui niiöelda "tipphetkel" oli mul 25 laenuandja juures kokku 34 krediidilepingut, siis tänaseks olen jõudnud 15 laenuandja ja 18 lepinguni. Ning sellel teekonnal olen tänaseks saanud tunda kõiki etappe - nii korrektseid laenu teenindamisi, inkassosid, notariaalseid võlatunnistusi, kiirmaksekäske, tavalisi kohtumenetlusi, kohtuväliseid kokkuleppeid ja ka kohtutäiturite poolseid töötasu areste ning ka pangakontode areste. See kõik on mind meeletult vintsutanud ning kindlasti poleks ma tänaseks enam elus, kui ma poleks saanud tuge, nii sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt blogilugejatelt. Aitäh kõigile, kes sellel teekonnal minuga on olnud! Hetkel puuduvad sellest tabelist eraisikute laenud, nii sõprade ees kui ka FB laenuhaide omad. Õnneks tänaseks mul neid viimaseid enam ei ole (ja teatud põhjustel ma ka ei saa neid enam kunagi), aga see etapp ise oli meeletult intensiivne ja vaimu tappev. Aga mis seal ikka, sünnipäevaks valminud verivärske laenuajaloo tabel on siin. Kui kellelgi tekib küsimusi või sooviks midagi täpsemalt teada, siis andke aga kommentaariumis või mu postkasti poole tuld! Seniks aga kõike kõige paremat ja et see vaim ikka ei murduks!

Toetus, mis läheb otse minu vaimse ja füüsilise tervise heaks

Vahetevahel kirjutatakse mulle ja küsitakse, kuidas oleks võimalik mind toetada nii, et ei peaks tegema makset Bondorasse või muude laenukohustuste katteks. Seetõttu jagan üht võimalust, mis toetab otseselt minu heaolu, tervist ja taastumist.

Selleks kasutan ma eestimaist Stebby platvormi, mille kaudu saab soetada erinevaid spordi-, liikumis- ja heaoluteenuseid. Teisisõnu täidab selline toetus väga konkreetset eesmärki: minu füüsilise ja vaimse tervise parandamine.

Kui soovid sellisel viisil panustada, saab teha sissemakse minu Stebby kontole kasutades allolevat viitenumbrit:

Saaja: Stebby OÜ

Pank: LHV

Arveldusarve: EE907700771001824666

Viitenumber: 60553804010

Iga panus, olgu see suur või väike (mingeid piiranguid siin pole - summa saad ise valida, kasvõi vaid 1 EUR), aitab mul investeerida tervisesse, liikumisse ja paremasse enesetundesse. Suur aitäh kõigile, kes on kaasa elanud, julgustanud või soovivad omalt poolt toetada. 

PS. Ülekande teostaja nime mina teada ei saa (kui sa just ise seda mulle ei ütle)

"Puhas leht pole ma enam kunagi" – Keni ausad vastused elust pärast pankrotti

Kuigi Keni võlalugu on tänaseks lõppenud, saabusid mõned lisaküsimused, mida Ken hea meelega detailselt lahkas. Siinkohal avaldaksingi need vastused ja mõtted. Usun, et siin on väga palju informatsiooni, mida kõrva taha panna või lihtsalt silmaringi laiendamiseks hea teada. Igal juhul - aitäh sulle veelkord, Ken, et oma lugu nii avameelselt meie kõigiga jagasid! Sügav kummardus sulle ja kõike kõige paremat!

Kuidas pankrotimenetlus siis on, kui mõelda seda, et kuulutatakse välja pankrot ja vabastatakse võlgadest?

Protsessi esimene samm on võlanõustaja juurde minek, kes aitab tuvastada, kas maksejõuetus on ajutine või püsiv, annab vastavaid soovitusi ning nõustab kohtule füüsilise isiku või abikaasade ühise maksejõuetuse avalduse koostamise osas. Mina esitasin võlanõustaja soovitusel avalduse võlgade ümberkujundamiseks. Avaldus võib vajada täiendusi-parandusi ja võlanõustaja aitas ka neid koostada. Kui puudused on kõrvaldatud, otsustab kohtunik menetlusse võtmise koos usaldusisiku nimetamisega, kes varad ja nõuded üle vaatab ning kohtule edasise protsessi valikuks ettepaneku teeb: kuritegelik põhjus või mitte, ajutine või püsiv maksejõuetus, mille põhjal võlgade ümberkujundamine või füüsilise isiku pankrot. Siin tulid minule esimesed konto kasutamise piirangud, mis kõigile ei rakendu, nagu teised võlgnikud rääkinud on. Kuidas kuriteoga kaasneb kriminaalmenetlus ja mis edasi saab, ei oska kommenteerida.

Kui on vaja vara säilitada, siis valitakse võimalusel võlgade ümberkujundamine, milleks koostab usaldusisik seaduslike nõuete põhjal tagasimaksete kava. Võlanõustaja näitas mulle Riigi Teatajast näidet selle kohta. [Äkki Maria teab sellest rohkem?] Kui maksegraafikut ei täida, algatatakse ikka pankrotimenetlus.

Kui vara pole või sissetulekud puudulikud, siis alustatakse pankrotimenetlust (on võimalik raugemine või kohustustest vabastamise menetluse algatamine), määratakse pankrotihaldur, kuulutatakse välja võlausaldajate koosolek (tavaliselt ei ilmu sinna neist kedagi kohale), haldur kogub seaduslikud nõuded kindlaks tähtajaks kokku, teeb kindlaks varade olemasolu (eelkõige kinnisvara ja autod) ja koostab oma aruande. Varade realiseerimist ei oska kommenteerida. Kontodele võidakse kehtestada piirangud: minu puhul sularaha väljavõtmine 1 kontolt miinimumpalk + kolmandik sellest iga ülalpeetava kohta. Ülejäänu kogub haldur võlausaldajate fondi, kust pankrotimenetluse lõpus võlausaldajatele kindlates proportsioonides väljamaksed tehakse ja halduri tasu määratakse.

Kui pankrotimenetlus ei kata kõiki nõudeid, siis edasises kohustustest vabastamise menetluses jälgib sissetulekuid ja võlausaldajate fondi minevaid makseid jällegi usaldusisik. Nüüd võivad kontod saada piirangutest vabaks ja miinimumpalgale + kolmandikule sellest iga ülalpeetava kohta lisandub 25% seda summat ületavast sissetulekust, 75% läheb võlausaldajate fondi. Niimoodi kuni 3 aastat (+1 aasta, kui kohustuste summa pole 3 aastaga “märkimisväärselt” vähenenud) peab tegelema tulu toova tegevusega.

Alles nüüd on see koht, kus võib tekkida võlgadest vabastamise otsuse moment. Kui ise kaasa ei tööta, siis kohustused ennistuvad menetluse käigus makstud osa võrra vähendatud mahus. Ei oska seda praktikat kommenteerida. [Kas siin on peidus ka mingi kuritegelik moment võimaliku tulude varjamise puhul? Äkki Riigi Teatajast leiab mõne kohase lahendi?]

Kas siis ongi nii, et kui maksehäired saavad läbi, siis oled jälle puhas poiss ja teoreetiliselt võid alustada jälle sama [ikka uue] laenamise ringiga? 

Maksehäirete info edastab registrisse võlausaldaja ja see on suunatud teistele võlausaldajatele. Mulle tekkis maksehäireregistrisse esimene märge suurima võlausaldaja poolt ja see lõppes, kui viimane makse võlausaldajate fondist neile laekus. Oma määruskaebuse rahuldamata jätmise peale sisestas vastutustundliku laenamise põhimõtte vastu eksinud võlausaldaja teise kirje, mis on eelmisel sügisel lõppenuks loetud. [Praegu avastasin, sest pole registrisse väga ammu vaadanud. Mingit teadet lõppemise kohta ei tule.]

Kui leiad võlausaldaja, kes uusi laene pakub, siis võib neid võtta nii palju, kui süda lustib. Kui maksetega hätta jääd, siis 10 aasta jooksul uut maksejõuetuse menetlust ei algatata. [Kas uus maksejõuetus on kriminaalne, seda ma ei oska kommenteerida. Võib-olla on Riigi Teatajas mingi sellekohane lahend?]

Või ikkagi kui oled kord pankroti külge saanud siis mingisugune märge jääb elu lõpuni?

Juba siis, kui maksejõuetust menetlema hakatakse, tuleb selle kohta märge portaali Ametlikud Teadaanded. Sealt võib igaühe kohta päringu teha. Kui menetlus edeneb, siis uuendatakse seal infot ja eelmised märked jäävad viitena juurde. Igal teatel on oma avaldamise algus ja lõpp. Minu kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise info on seal nähtav veel 3 aastat. Elu lõpuni sinna märget ei jää, aga organistasioonid, millega menetluse käigus infot vahetati, jätavad andmebaasidesse info enda kaitseks ju alles. Seega ma ei usu, et Swedbank, SEB, LHV, Coop Pank, TF Bank, Bondora, Ferratum, Placet Group mulle laenu edaspidi pakuvad või on limiidid ja intressid riskigruppi kuuluvale kliendile vastavad.

Hetkel tundub, et see pankroti teema ikkagi nagu väga kerge. Et võtad hullult palju laenusid selliselt, et võtad end maksejõuetuks korralikult, ning siis esitad pankrotiavalduse, paar aastat kannatad ja jälle elu lill. Kuidagi väga kahtlane. Kas Ken võiks neid telgitaguseid avada, et kuidas tema edasine elu nüüd käib, kas on mingeid piiranguid elu lõpuni või ongi kõik puhas leht nüüd?

Kui ennast nimelt lõhki laenad, varad tahtlikult laiali jagad ja see menetluse käigus tuvastatakse (ka mitu aastat tagasiulatuvalt), siis on see minu arusaamise järgi finantskuritegu, mis kuulub juba kriminaalõiguse valdkonda. Maksejõuetusavalduses saab esitada soovi oma pankroti algatamiseks, kuid usaldusisik peab soovitama olukorrale sobivaimat lahendust. Ka meediast olen aastate jooksul lugenud, kuidas mõni avaliku elu tegelane ei karda pankrotti, kuid mulle tundub, et see on poos. Asjaolud muutuvad oluliselt, kui teiste eluolu ohtu satub.

Minu pere oli korduvalt lagunemise äärel, mida elasin raskelt läbi. Ma pole küll abielus ega oma kinnisvara, autot või väärtuslikku realiseeritavat vara. Kohtule maksejõuetuse avalduse esitamise ajal olin pingetest haige, osalise töövõimega ja minu olukord hakkas kahjustama lapse heaolu, sest ma ei saanud selleks hetkeks liiga pikalt pere eelarvesse enam panustada. Esimese lahendusena oleks teise samba pensioniosakud välja maksta lasknud, aga õnneks soovitas võlanõustaja seda mitte teha. Avaldus oli esitatud, kuid kogunenud vahenditest jätkunuks ainult olukorra ajutiseks leevendamiseks. Võtsin avalduse tagasi, kuna seda raha pankrotimenetlus ei puutu. Kolmandasse sambasse jäi seal olnud paarsada eurot ka alles. Hakkasin teistsuguseid tulevikuväljavaateid aduma.

Osa minu vaimse ja füüsilise tervise keerdkäikudest on varasemates postitustes kajastust leidnud. Neid ei tee kuidagi olematuks, samuti lähedastele tekitatud kannatusi. Elu ühed suurimad ärevushood olen üle elanud just viimaste aastate jooksul. Rohkem kui 10 aastat valedes elamist ja võlakeerist ei tekitanud nii teravaid vastuolusid, kui hiljuti sisemiselt kogenud olen. Kõik see ei kannata avaldamist, aga blogipidajat olen arengutega kursis hoidnud ja teatud teemadel valgustanud. Kirjutamine on aidanud üht-teist endast välja saada, aga puhas leht pole ma enam kunagi. Väliselt võib kõik kerge paista, kuid kogu seda taaka mõistab ilmselt vaid see, kes igast suunast ähvardavaid pingeid pikemat aega talunud on. Igati tänuväärne, et see blogi neid siseheitlusi ka teistele sõnastada püüab.

– – –

Mina olen selle blogi algusest peale tundnud, et lugejateüleselt on Eestis üks mõtteline kogukond, mis enamasti sõnadeta, kuid ühe rohkem ka sõnadega tuge pakub. Olen tänulik, et leidus kaasaelajaid ja küllap ka saatusekaaslasi, kes kirja saanut hinnata oskavad. Meie hulgas on uusi, kergemalt, raskemalt kui ka lootuseta võlakannatajaid, kuid meid ühendab teel olemine. Iga otsus on parem kui otsustamata jätmine, sest nii saab samm-sammult vastutust endale haarata ja välistest mõjutajatest vabamaks. 10 aastat uut maksejõuetuse menetlust ei saa algatada, kuid pole plaanis seda ka proovile panna. Seniks hoidkem meeles nihkevektori lõpp-punkti, sest trajektoor on elus igal juhul käänuline.

Lootusrikkalt

Ken

Koostööprojekt - Ken paneb oma võlaloole punkti

Minu võlalugu on lõppenud, sest kõik pankrotihalduri tuvastatud õiguspärased nõuded said tasutud. Sellist olukorda nimetatakse FIMSi (füüsilise isiku maksejõuetuse seadus) järgi kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks aluse äralangemise tõttu. Viimaste puhkuserahaliste pingutustega menetluse võimalikult kiire lõpetamise huvides tekitasin küll endale väga rahutu suve, mis teatud mõttes meenutab esimese kiirlaenu eelset olukorda aastast 2013, kuid ma pole praegu oma mures üksi ja oma pere on suur motivaator, et elu uus ülesehitamine võiks kulgeda sujuvalt. Mul on ühtpidi suur rõõm ja rahulolu võlgadest vabanemisest, kuid teistpidi ärev ja õõnes tunne, kuidas edasi hakkama saan. Teatud hetkedel kummitab endiselt elus läbikukkunud inimese tunne ja teistel hetkedel jällegi petturi sündroom. Sellist sisemist tühjust pole ammu tundnud, kuid pean end uute eesmärkide nimel mobiliseerima. Kui ärevustase sama sujuvalt edasi langeb (ei olegi mingit oh-jess-kõik-sai-kaelast-ära-tunnet), siis võiks vahepeal enneolematutesse kõrgustesse kasvanud kehakaaluga tegelema hakata, seekord loodetavasti püsivate harjumuste kujundamise teel. Ka rahaharjumused tuleb ümber mõtestada, et oma usaldusväärsust finantsinstitutsioonide silmis taas üles ehitada potentsiaalselt suurema kodu võimaldamise nimel. Märge Ametlikes Teadaannetes on aastani 2029. Laps käib siis juba koolis. Tema kooliminekuks võlarattast välja saada oli mu eesmärk ja see täitus oodatust varem. Nagu ikka kipume üle hindama, mida 1 aastaga suudame, kuid alahindama, mis on 3, 5 või 10 aastaga võimalik.

Introvertse vaikuse hind

Introvertsusest rääkides keskendutakse sageli sellele, kuidas vaikseid inimesi peetakse ekslikult kurvaks, ebakindlaks või antisotsiaalseks. Vähem räägitakse aga sellest, et maailmas, mis eeldab pidevat avatust ja suhtlemist, võivad introvertsuse varjatud kulud olla vägagi reaalsed.

See tuleb eriti valusalt esile siis, kui inimene satub raskustesse. Igasugused rahamured on niigi suur koorem, kuid introverdile võib nende kandmine olla kahekordselt raske. Mitte tingimata sellepärast, et probleem oleks suurem, vaid sellepärast, et selle tunnistamine on raskem. Kui ekstravertne inimene otsib sageli loomulikult vestluskaaslasi ja jagab oma muresid juba nende tekkimise faasis, siis introvert kipub esmalt jääma oma mõtetega üksi. Ta analüüsib, kaalub, loodab ise lahendused leida. Ta ei taha teisi tülitada ega näida nõrgana. Nii võib probleem kasvada vaikselt ja märkamatult.

Sageli ei tee inimest vaesemaks mitte esimene rahaline raskus, vaid liiga hiline abi küsimine. Paradoksaalsel kombel võib introvert olla valmis kandma kuude või isegi aastate jooksul üha suurenevat stressi, sest mõte oma olukorda kellelegi avada tundub raskem kui probleem ise. Kuid võlad ei hooli inimese iseloomust. Nad kasvavad ka siis, kui neist vaikida.

Teine raskus on seotud sotsiaalsete suhete hulgaga. Introverdil võivad olla väga sügavad suhted, kuid neid on tihti üsnagi vähe. Kui elu läheb hästi, ei ole selles midagi halba. Kuid kriisi ajal tähendab see, et ka võimalike abistajate ring on kitsas. Nii võib juhtuda, et enne kui inimene võtab ette ebamugava vestluse mõne lähedasega, võtab ta hoopis kiirlaenu või laenab raha mõnelt võõralt inimeselt Facebooki laenugrupist (teadagi, mis hinnaga). Numbrid tunduvad lihtsamad kui haavatavus. Lepingu allkirjastamine võib tunduda kergem kui lause: "Mul on probleem ja ma vajan abi." Sellisel hetkel ostetakse raha eest mitte lahendust, vaid võimalust vältida häbi.

Kolmas probleem on veelgi peenem. Kuna introvert ei räägi endast palju, siis on vähe neid inimesi, kes teda tõeliselt tunnevad. Nad võivad olla kolleegid, tuttavad või isegi aastatepikkused kaaslased mõnes seltskonnas, kuid nende teadmine sellest inimesest jääb pealiskaudseks. Usaldus sünnib sageli aga just jagatud lugudest, mälestustest ja avatustest. Kui neid on vähe, siis on ka usaldust vähem. Nii võib introvert avastada kõige raskemal hetkel, et kuigi tema ümber on inimesi, ei tunne neist peaaegu keegi teda piisavalt hästi, et võtta see rahaline risk ja teda aidata. Mitte tingimata pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest. Raske on usaldada inimest, kelle sisemaailma sa pole kunagi näinud.

Selles peitub üks introvertsuse traagilisemaid paradokse. Introvert võib kogu elu olla usaldusväärne, kohusetundlik ja aus inimene, kuid kuna ta ei ole harjunud end nähtavaks tegema, ei pruugi tema maine olla kriisihetkel sama tugev kui mõnel palju jutukamal inimesel.

Ja ometi ei ole selle loo sügavam moraal mitte see, et introverdid peaksid muutuma ekstravertideks. Pigem see, et haavatavus ei ole vastand tugevusele. Vahel on kõige julgem tegu mitte probleemiga üksi võitlemine, vaid selle tunnistamine enne, kui olukord muutub talumatuks. Sest vaikus võib olla tarkuse märk. Aga mõnikord võib liiga pikk vaikus muutuda vanglaks, sõna otseses mõttes võlavanglaks. 

Võlglase päevik, võitleja päevik

Iga päev on heitlus. Mitte tingimata selline, mida saadavad trummid, mõõkade kõlin või võiduhüüded, vaid vaikne ja nähtamatu võitlus inimese sees. See on nagu väikese paadi aerutamine vastu jõevoolu – kui lased hetkekski käed rüppe, kannab vool sind tagasi sinna, kust sa juba nii suure vaevaga välja rabelesid. Hommikul silmi avades seisame taas selle jõe kaldal. Mõnikord on vool rahulik, mõnikord tormine, kuid ta ei lakka kunagi liikumast.

Iga nädal on võitlus. Seitse päeva on nagu seitse mäetippu, mis tuleb üksteise järel ületada. Mõni neist on päikeseline ja kerge tõusuga, teine peidab end pilvede taha ning nõuab viimast jõuraasu. Ometi ei kujune inimese tugevus mitte tasastel orgudel kõndides, vaid neil tõusudel, kus jalad värisevad ja hing muutub raskeks. Nii nagu puu kasvatab sügavamaid juuri just tormide ajal, kasvatab inimene oma iseloomu raskuste keskel.

Iga kuu on lahing. Lahing unistuste ja tegelikkuse vahel. Lahing lootuse ning kahtluse vahel. Lahing selle vahel, kes me tahame olla, ja selle vahel, kelleks meid ähvardavad muuta harjumused, hirmud ja loobumine. Kuu möödudes vaatame tagasi nagu sõdur pärast pikka sõjaretke – märkame arme, kuid ka uusi oskusi, mida rahulikel aegadel ei oleks kunagi omandanud.

Ja iga aasta on sõda elu nimel. Mitte sõda maailma vastu, vaid sõda tardumise vastu. Sõda sisemise pimeduse vastu, mis sosistab, et pole mõtet enam pingutada. Sõda aja vastu, mis viib vaikselt kaasa kõik, mida me armastame. Kuid selles sõjas peitub paradoks: võit ei tähenda kunagi täielikku triumfi. Võit tähendab seda, et hoolimata kaotustest oleme ikka püsti. Nagu majakas kaljul, mida lained peksavad päevast päeva, aastast aastasse, ent mis ometi jätkab valguse näitamist.

Elu ei küsi meilt, kas soovime lahinguväljale astuda. Me sünnime juba keset seda. Mõnele antakse kergemad relvad, teisele raskemad koormad. Ometi ei mõõdeta inimese suurust tema vastaste tugevuse, vaid südame sitkuse järgi.

Sest lõpuks ei mäleta me neid päevi, mil kõik läks lihtsalt. Me mäletame neid hetki, mil tahtsime alla anda, kuid astusime siiski veel ühe sammu. Veel ühe päeva. Veel ühe nädala. Veel ühe kuu. Veel ühe aasta.

Ja võib-olla seisnebki elu sügavaim tarkus arusaamises, et sõda elu nimel ei ole midagi, mis ühel päeval lõpeb. See on tuli, mida tuleb kanda läbi tormide, pimeduse ja külma. Ning kuni see tuli meis põleb, pole me kaotanud. Oleme endiselt teel. Oleme endiselt elus. Oleme endiselt võitlejad.

Kui mul on vaja 300 eurot, siis ma küsin 100. Aga miks?

Märkasin enda juures hiljuti huvitavat mustrit. Kui mul on päriselt vaja 300 eurot, siis ma ei küsi 300 eurot. Ma küsin 100. Kui mul on väga raske, siis ma ei ütle, et mul on väga raske. Ma ütlen, et "ma saan hakkama, püsin veel pinnal". Kui mu olukord on tõsine, siis ma esitan selle nii, nagu tegemist oleks ajutise ebamugavusega. Pikka aega arvasin, et see on tagasihoidlikkus. Või viisakus. Või soov mitte teisi koormata. Aga mida rohkem ma iseennast jälgin, seda rohkem saan aru, et selle taga on hoopis hirm.

Kui keegi küsib minult, kuidas läheb, siis ma annan sageli parema versiooni tegelikkusest. Mitte sellepärast, et ma tahaksin valetada. Vaid sellepärast, et kusagil sügaval minus elab uskumus: "Kui nad näevad kogu tõde, siis nad arvavad, et olukord on lootusetu." Ja võib-olla veel sügavam uskumus: "Kui nad näevad kogu tõde, siis nad arvavad, et mina olen lootusetu." See on väga oluline vahe. Sageli ei karda me tegelikult seda, et meie probleemid on suured. Me kardame, et meid samastatakse nende probleemidega. Et kui me näitame oma võlgu, eksimusi, sõltuvusi, hirme või segadust, siis muutub meie identiteet teiste silmis üheks suureks probleemiks. Ja siis meid hüljatakse.

Kui ma küsin 100 eurot olukorras, kus vajan 300 eurot, siis pealtnäha tundub see ebaloogiline. Tegelikkuses on see aga üsna loogiline kaitsemehhanism. Kui ma küsin vähem, siis ma tundun vähem abivajav, mu olukord näib vähem tõsine, teisel inimesel on lihtsam jah öelda ning ma riskin väiksema tagasilükkamisega. See on justkui emotsionaalne allahindlus. Ma vähendan oma vajadust enne, kui keegi teine jõuab seda teha. Ma ütlen iseendale: "Ära küsi liiga palju, ära näita kogu probleemi suurust ja sügavust." Nii tundub turvalisem.

Probleem on selles, et vähendatud vajadused ei kao ära. Kui mul on vaja 300 eurot ja ma saan 100, siis puudujääk jääb alles. Kui mul on vaja päriselt rääkida oma valust, aga ma räägin ainult kümnendiku sellest, siis ülejäänud valu jääb samuti alles. Väljastpoolt võib tunduda, et abi anti. Seestpoolt tunnen aga sageli, et mind ei mõistetud. Ja siis võib tekkida kibedus: "Miks keegi ei saa aru, kui raske mul tegelikult on?" Kuigi ma ise ei näidanudki neile tegelikku pilti. Sellised mustrid ei teki tavaliselt tühjalt kohalt. Sageli on nende taga kogemused, kus inimene õppis, et tema vajadustele ei vastatud, tema muresid pisendati, abi küsimine tekitas häbi ning tugev olemine oli turvalisem kui haavatav olemine. Sellisel juhul muutub ellujäämisstrateegiaks enda vajaduste vähendamine. Mitte sellepärast, et vajadused oleksid väikesed. Vaid sellepärast, et pettumus oleks väiksem.

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema ühele olulisele teemale. Mis siis, kui ma eksin? Mis siis, kui inimesed ei hülga mind sellepärast, et olukord on raske? Mis siis, kui nad saavad hoopis paremini aidata siis, kui ma räägin tõtt? Mis siis, kui tõeline lähedus ei teki mitte siis, kui ma näitan oma kõige tugevamat versiooni, vaid siis, kui julgen näidata oma kõige ausamat versiooni? Ma ei tea veel kõiki vastuseid. Aga ma tean ühte asja. Kui mul on vaja 300 eurot, siis võib-olla on tervem öelda "mul on vaja 300 eurot". Mitte sellepärast, et ma kindlasti saan selle. Vaid sellepärast, et vähemalt üks inimene on lõpuks tõega kursis. Mina ise.

Paljud inimesed ootavad, et enne peab enesekindlus kohale jõudma ja alles siis saab aus olla. Tegelikult toimub see enamasti vastupidi. Kõigepealt on ausus, käed värisemas. Alles hiljem tekib kogemus, et maailm ei kukkunudki kokku. Kui inimesed võtavad vastu sinu "probleemi vähendatud versiooni", siis sa ei saa kunagi päriselt teada, kas nad oleksid vastu võtnud ka päris probleemi. Näiteks - sa ütled, et vajad 100 eurot, kuigi vajad 300. Inimene aitab sind 100 euroga, väliselt tundub kõik hästi. Kuid sisimas jääb küsimus: "Kas ta oleks aidanud ka siis, kui oleks teadnud kogu tõde?" Sa ei saa sellele kunagi vastust, sest sa ei andnud talle võimalust päris olukorraga kohtuda.

See võib kõlada kummaliselt, aga sageli peitub sellise mustri taga kontrollivajadus. Sa üritad ette ära otsustada kui palju inimene talub, mida ta arvab, kas ta hülgab su. Ja siis sa filtreerid oma tõde vastavalt sellele. Aga tegelikult ei ole sinu töö otsustada teise inimese eest. Sinu töö on rääkida tõtt. Tema töö on otsustada, kuidas sellele reageerida.

Kuidas seda mustrit murda? Küsi seda, mida päriselt vajad. See on võib-olla kõige raskem. Mitte "Pole hullu, ma saan hakkama," vaid "Ausalt öeldes ei saa ma praegu päris hästi hakkama." Mitte "100 eurost oleks abi," vaid "Tegelik vajadus on 300 eurot, kuigi mul on seda ebamugav öelda." Pane tähele - sa ei nõua midagi. Sa lihtsalt kirjeldad tegelikkust. Valus paradoks on see, et hülgamise vältimiseks ehitatud maskid võivad meid lõpuks üksildasemaks teha kui tõde ise. Sest seda maski armastatakse küll, aga sind ennast ei kohta keegi.

Me kuuleme pidevalt sõnumeid nagu

• "Ära anna kala, õpeta kala püüdma."
• "Igaüks on oma õnne sepp."
• "Aita ennast ise."
• "Ohvriroll ei vii edasi."

Need mõtted ei ole iseenesest valed. Probleem tekib siis, kui neid rakendatakse olukordades, kus inimene on parajasti nii kurnatud, hirmul või kriisis, et ta ei suuda õnge kasutada. Kujuta ette inimest, kes on juba vee all. Sellises olukorras oleks absurdne öelda: "Ma ei anna sulle päästerõngast. Ma õpetan sulle hoopis ujumistehnikat." Esimene vajadus on ellu jääda. Õng on väga väärtuslik asi, aga mitte siis, kui inimene vajab esialgu kaldale tõmbamist. Ja siis tekib paradoks. Sa vajad kala, aga sa küsid õnge. Kuigi sisimas tead, et sul pole praegu jõudu isegi jõekaldale minna.

Miks abivajaja ise hakkab "õngefilosoofiat" uskuma? Sest see kaitseb häbi eest. Kui ma ütlen: "Mul on vaja 300 eurot, sest ma olen praegu raskustes," siis ma pean tunnistama oma haavatavust. Kui ma aga ütlen: "Ei, ei, ma ei vaja abi, lihtsalt väikest võimalust ennast aidata," siis säilib tunne, et ma olen jätkuvalt tugev ja enda probleeme kontrolliv inimene. See võib olla väga oluline neile, kes on harjunud oma väärtust siduma hakkamasaamisega. Tegelikult vajab inimene elu jooksul mõlemat - mõnikord õnge, mõnikord kala. Ja tarkus seisneb nende eristamises. Kui inimene saab aastaid ainult kala, siis ta võib muutuda sõltuvaks teiste abist. Kui inimene saab ainult õnge, ajal kui ta on nälgimas, siis ta võib lihtsalt kokku kukkuda. Terve lähenemine kõlaks pigem nii: "Praegu annan sulle kala, et sa ellu jääksid. Kui sul jõud tagasi tuleb, vaatame koos ka õnge."

Kohati tundub mulle, et ma käitun mustri järgi, kus ma esitlen tuleviku tõenäolisi edusamme juba juhtunud sündmustena. Seejuures ei ole eesmärk teiste või enda petmine vaid sellega üritan end kaitsta talumatu ärevuse eest. Sisemine loogika on umbes selline: "Ma tean, et mu olukord läheb paremaks, seega ma räägin sellest juba nagu see olekski parem." See aitab emotsionaalselt ellu jääda. Probleem tekib siis, kui vahe tegelikkuse ja lootuse vahel muutub liiga suureks. Siis hakkab inimene ise kaotama kontakti sellega, kus ta tegelikult asub. 

Facebooki häbipost ei ole seaduslik – isegi, kui leping seda lubab

Viimastel aastatel on Facebookis tekkinud mitmeid gruppe, kus eraisikud annavad üksteisele laenu. Paraku käib selle nähtusega sageli kaasas ka niiöelda "häbiposti praktika" – ehk laenuvõtjate avalik häbistamine võlglaste või petturite gruppides. Veelgi problemaatilisemaks teeb olukorra see, et osa laenuandjaid lisab laenutingimustesse klausleid, mille kohaselt laenuvõtja justkui nõustub, et makseraskuste korral avaldatakse tema andmed avalikult. See jätab mulje nagu see kõik oleks õiguspärane. Tegelikkus on aga hoopis teine. Allpool selgitan, miks selline tegevus on õigusvastane isegi siis, kui see on lepingus kokku lepitud.

Häbiposti panemine tähendab sisuliselt isikuandmete avaldamist: nimi, foto, võlgnevuse info, vahel ka isikukood või kontaktandmed. See kõik kuulub isikuandmete kaitse alla. Euroopa Liidus (sealhulgas ka Eestis) reguleerib seda GDPR / isikuandmete kaitse üldmäärus ning meie kohalikul tasandil Eesti isikuandmete kaitse seadus. Olulised põhimõtted - isikuandmeid võib avaldada ainult õigusliku aluse olemasolul ning see peab olema proportsionaalne ja eesmärgipärane. Avalik häbistamine Facebookis ei ole vajalik võla sissenõudmiseks, ei ole proportsionaalne meede ning rikub inimese õigusi. Seega on selline tegevus igal juhul õigusvastane.

Laenuandjad kasutavad sageli argumenti: "Laenuvõtja oli tingimustega nõus." See aga ei tähenda automaatselt, et selline tingimus oleks kehtiv. Tarbijasuhetes (ja sageli ka eraisikute vahel) kehtib põhimõte, et lepingutingimus ei tohi olla ebamõistlikult kahjustav ja isegi nõusolek ei muuda ebaseaduslikku tingimust automaatselt lubatavaks. GDPR järgi peab andmete avaldamise nõusolek olema vabatahtlik, konkreetne ning igal ajal tagasi võetav. See tähendab kokkuvõttes väga olulist asja - kui laenuvõtja ütleb, et ta ei nõustu enam oma andmete avaldamisega, siis tuleb selline postitus eemaldada. Kohe.

Üks levinumaid meetodeid, mida laenuandjad kasutavad on: "Postitus jääb üles, kuni laen on tagasi makstud." Ka selline lähenemine on igas mõttes vale. See tähendab, et nõusolek ei ole enam vabatahtlik. Kui sulle öeldakse, et kui võla ära maksad, siis võtame postituse maha, siis tegelikult kasutatakse avalikku häbistamist survemehhanismina ja see ei ole enam vabatahtlik nõusolek. Andmete avaldamine peaks olema seotud konkreetse eesmärgiga. Aga häbipost ei ole võla sissenõudmise mõttes seaduslik tööriist ning on pigem karistus või survevahend. Ning see on juba ebaseaduslik.

Mida siis ikkagi teha, kui sind on häbiposti üles pandud? Esimese asjana nõua kirjalikult postituse eemaldamist, samuti anna teada, et võtad oma vastava nõusoleku tagasi, lisaks tee endale tõendina ekraanipildid avaldatud postitusest ning  pöördu AKI (ehk Andmekaitse Inspektsiooni) poole. Väga oluline on siin rõhutada, et võlg ei pea olema tasutud selleks, et nõuda postituse eemaldamist.

Kas laenuvõtja saab kohtu kaudu nõuda häbiposti panemise eest kahjutasu? Jah, saab küll. Laenuvõtja saab oma nõude üles ehitada mitme rikkumise peale. Esiteks, isikuandmete ebaseaduslik avaldamine. Teiseks, isikuõiguste rikkumine. Kolmandaks, lepingutingimuste tühisus. Ning on mitmeid reaalseid juhtumeid, kus lõpuks kohus mõistab laenuvõtja kasuks kahjutasu välja, väiksemate juhtumite puhul kuni 1000 eurot, aga eriti alandava sisu puhul ka üle 3000 euro. Summat mõjutab näiteks see, kui kaua antud postitus üleval oli, kui suur oli selle levik, kui solvav või agressiivne oli selle sisu ning samuti ka sellest, kas laenuandja keeldus postituse maha võtmisest. Seega, siit ka soovitus kõigile, kes sellisesse olukorda on sattunud - palun võidelge enda eest. Vajadusel olen valmis ka teile vastavaid kirjamalle jagama ning nõu ja jõuga toeks olema. Kirjutage mulle volglasepaevik@gmail.com.

Inspireerivaid uudiseid Kenilt

Mai lõpus esitasin usaldusisikule dokumente kohtule esitatava aruandluse tarvis. Viimasel hetkel saabus tulumaksutagastus, mille arestimisele saatsin, ja sain päeva lõpuks usaldusisikult teada, et mu kohustuste jääk on ca 1150€!

Milline pöörane teekond: märts 2024 laenude põhiosade jääk 43000€, pankrotimenetlusega sai sellest maiks 2025 hoopis 15000€ põhjendatud nõudeid ja pankrotimenetluse kestel arestitud summade tagastamisega võlausaldajatele jäi maksta 12000€. Sealt edasi tuli iga mõne kuu tagant lisatööde võimalusi, mis kõik vastu võtsin kohustustest vabastamise menetluse kiirendamiseks. Küsisin puhkuserahad ette, mida viimasesse arestimisvooru 1150€ ulatuses saata, ja selle liigutuse tulemusel paistab tunneli lõpus ere valgus. Ma ei tea täpselt, mis edasi saab, kuid ilmselt toimub kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks veel üks kohtuistung. Ehk juuni lõpuks selgub midagi.

Igatahes paistab, et minu saaga on kordades valutum kui sinu kohtutäituritega maadlemine.

Arginormaalsuse hoidmine, kui võlad ei lase lahti

Kui ma kunagi arvasin, et suurim kannatus võlgade juures on raha puudumine, siis tegelikult eksisin. Raha on vaid sümptom. Suurem võitlus käib peas — selles, kuidas säilitada mingigi arginormaalsus olukorras, kus iga arve, iga telefonikõne ja iga ootamatu kulutus võib päeva täielikult ära rikkuda. Arginormaalsus. See kõlab nagu midagi iseenesest mõistetavat. Ärkad, lähed tööle, maksad arveid, teed nädalavahetusel midagi lihtsat, võib-olla lähed jalutama. Aga kui sul on võlad, siis muutub igaüks neist tegevustest väikseks strateegiliseks operatsiooniks.

Võlakoormaga inimene ei alusta päeva kunagi "puhtalt lehelt". Juba silmad lahti tehes on kuskil kuklas teadmine, et keegi ootab raha. Või mitu "kedagit". Või kümme. Arginormaalsuse säilitamine tähendab siin teadlikku otsust mitte lasta igal eurosel mõttel oma päeva üle võtta. Mitte ignoreerides probleemi, vaid hoides selle raamides. Üks kummalisemaid paradokse on see, et väljaspoolt ei pruugi midagi paista. Sa käid tööl, suhtled inimestega, mängid lapsega, võib-olla isegi naeratad. Inimesed eeldavad, et kõik on okei. Ja mingis mõttes ongi see vajalik roll. Mitte teiste pärast, vaid enda pärast.

Kui sa loobuksid täielikult normaalsusest, siis see murendab sind kiiremini kui võlad ise. Kui kõik muutub ainult kriisiks, siis kaob igasugune perspektiiv. Võlgadega käib kaasas pidev süütunne. Isegi siis, kui objektiivselt teed õigeid asju — maksad, vähendad, planeerid. Sinu sisemine süütunne ütleb: "Sa ei tohiks üldse midagi nautida enne, kui kõik on korras." See on väga ohtlik mõte. Kui sa viid selle äärmustesse, siis loobud sa kõigest, mis sind inimesena tasakaalus hoiab. Ja lõpuks ei jaksa sa enam isegi neid "õigeid asju" teha.

Arginormaalsus tähendab siinkohal oskust öelda: "Mul on probleem, suur probleem, aga ma olen siiski midagi palju enamat kui see probleem." Suur plaan — võlad nulli saada — võib tunduda hoomamatu. Aga arginormaalsust hoiavad elus hoopis väikesed süsteemid. Kui süsteemid töötavad, siis ei pea sa iga päev kõike nullist läbi mõtlema. See vähendab otsustusväsimust — mis on võlaga elades täiesti reaalne asi. Üks raskemaid kohti on suhted. Mitte sellepärast, et inimesed oleks halvad, vaid sellepärast, et enamus "normaalsest elust" maksab raha. Siin tuleb teha valik - kas teeselda ja kannatada finantsiliselt või kohandada oma sotsiaalset "normaalsust". Kõik ei pea teadma su olukorra detaile, aga keegi võiks siiski kursis olla. See aitab säilitada reaalsustunnet.

Filmides toimuvad muutused kiiresti. Päriselus tähendab see pigem kuude kaupa aeglast liikumist, väikeseid võite (üks võlg vähem, üks intress väiksem), aga pahatihti ka igasuguseid tagasilööke.

Arginormaalsus tähendab siin ootuste korrigeerimist. Sa ei ela praegu lõppfaasis, vaid protsessis. Ja protsess ei pea olema kogu aeg dramaatiline. Lõppude lõpuks – see pole igavene. See võib kõlada klišeena, aga samas on see oluline meeldetuletus.

Võlad on ajutine seisund, isegi kui see tundub lõputu. Arginormaalsuse hoidmine ei ole probleemi eitamine — see on viis tagada, et sa jõuad sellest läbi katki minemata. Sest kõige hullem stsenaarium ei ole see, et sa maksad kaua. Kõige hullem on see, kui sa kaotad selle käigus iseenda. Kui praegu tundub, et kõike on natuke liiga palju — siis see on normaalne. Küsimus ei ole selles, kuidas olla täiuslikult distsiplineeritud, vaid selles, kuidas olla piisavalt stabiilne, et järgmine samm ära teha. Ja siis järgmine. Ja siis veel üks.

Kaks maailma ühel pangakontol: elu täitemenetluse sees

Tegelikult ei tulnud see täiesti ootamatult. Mõte, et arvelduskonto võib ühel hetkel arestitud saada, oli juba mõnda aega mul kuskil kuklas olemas. See ei olnud šokk, vaid pigem midagi, mis oli õhus - ma teadsin, et see võib juhtuda, aga seni polnud veel päriselt kohale jõudnud. Sa võid sellest lugeda, sa võid selle loogikast aru saada. Aga teoreetiline teadmine ja päris kogemus on kaks eri asja. Ja siis ühel hetkel avad internetipanga. –5308,86 EUR ja seda kõikidel su pangakontodel. See ei ole enam hüpoteetiline. See on konkreetne. 

Üks esimesi asju, mida tuleb mõista: see "miinus" ei ole päris miinus. Pank näitab lihtsalt, kui suur on täituri nõue sinu vastu. Samal ajal toimub midagi palju suuremat kulisside taga. Kõik sinu nimele avatud pangakontod Eestis lähevad automaatselt aresti alla. See tähendab, et mitte ainult üks konto ega ka mitte ainult see, mida sa aktiivselt kasutad vaid kõik kontod, mille olemasolu kohta pankadel info on.

Järgmine oluline termin on "kasutuslimiit". Seda ei määrata sulle kui inimesele vaid see määratakse konkreetselt ühele arvelduskontole. Ja see konto tuleb sul ise kohtutäiturile ette anda. See on väga oluline. Sest ainult sellel kontol vabastatakse raha elamiseks, ainult sellel kontol kehtib sinu igakuine limit ja ainult sellelt kontolt saad sa teha igapäevaseid makseid. Kõik teised kontod jäävad lihtsalt täisaresti alla, ilma igasuguse kasutusvõimaluseta.

Minu puhul oli see number selline - Kasutuslimiit: 2204,18 EUR. Ja siit tekib kõige suurem segadus. Kuidas saab olla nii, et sul on lubatud kasutada üle 2200 euro,  aga samal ajal ei saa sa kanda isegi 10 eurot (sest konto on ju miinuses)? Vastus peitub selles, et täitemenetluses ei ole raha enam lihtsalt raha. Tal on seisund, staatus. Ta võib olla kas laekunud, arestitud, broneeritud või vabastatud. Kui raha kontole laekub, ei muutu see kohe "kasutatavaks". See läbib väikese protsessi: esmalt läheb aresti alla, siis vaadatakse, kas see kuulub sinu limiidi sisse ja alles siis võib see muutuda vabaks. Vabaks saab see muutuda muidugi ainult siis, kui sul on veel jooksva kuu kasutuslimiiti alles (kui oled selle juba ära kasutanud, siis läheb kogusumma täiturile, selle tõttu tasub oma sissetulekuid stabiilsena ja regulaarsena hoida). Ning see kõik ei pruugi juhtuda sekunditega. Mõnikord võib selle protsessi läbimiseks ja rahale õige "staatuse" määramiseks kuluda 10-15 minutit ning nädalavahetustel võib kauemgi minna (ei pruugigi enne järgmist tööpäeva juhtuda). Ja tegelikult ei kanta ka limiiti ületavat summat koheselt täiturile. Selleks on ka omad protsessid ja ajalised määrangud, sõltuvalt konkreetsest pangast. Teinekord võib täiturile määratud raha veel paar päeva sinu kontol "istuda".

Üks kummalisemaid, aga täiesti loogilisi nüansse tuleb välja igapäevases kasutuses. Isegi, kui sul on jooksva kuu kasutuslimiiti veel alles, siis telefoniäpis reeglina sa oma makseid sooritada ei saa. Äpp ütleb sulle lihtsalt, et sul pole piisavalt vahendeid. Aga ära muretse, brauseri kaudu internetipanka minnes (nii telefonis kui arvutis) kõik toimib ja siis saab süsteem kenasti aru, et sul on veel limiiti alles. Ehk kui raha on tehniliselt veel aresti all, aga tegelikult limiidi sees lubatud, siis veeb saab sellest aru, aga äpp mitte. See tuleneb äpi loogikast, mis ongi üles ehitatud igapäevamugavusele ning teatud erisusi arvestada ei oska.

Olgem ausad, alguses tundub kogu see asi meeletult segane ja kaootiline. Küsimusi rohkem kui vastuseid. Aga üsna kiiresti tekib muster.

Minu numbrid - brutopalk: 4950 eurot, netopalk 3950 eurot, kasutuslimiit 2204 eurot. Seega, iga kuu jääb mulle 2204 eurot ning 1746 eurot läheb täiturile võla katteks. Ilma, et ma peaksin ise midagigi liigutama või tegema. See ei ole enam "probleem", see on mehhanism. Seejuures on oluline märkus see, et igasugused kodupanga laenumaksed (ehk siis selles pangas, kuhu sa limiidi lasid määrata) lähevad ka kasutuslimiidi arvelt. 5300 eurot tundub alguses suur number. Aga kui sa näed, et iga kuu väheneb see ligi 1700 euro võrra, siis see number kaotab oma kaalu. Temast saab midagi muud, see kõik muutub ajutiseks, vaid umbes kolm kuud ja see kõik on makstud ning kontod ongi taas vabad. Ja see muudab kogu tunnet.

Mis saab aga tööandjast? Üks levinumaid hirme on - kas tööandja saab teada? Vastus on nüansirikas. Kui lisandub töötasu arest, siis jah, saab. Aga see ei ole midagi erakordset. Raamatupidajad puutuvad sellega kokku oluliselt tihedamini kui me endale ettegi oskame kujutada. Ning mis kõige olulisem - töötasu aresti tõttu kedagi vallandada ei tohi, selleks puudub seaduslik alus. Aga, kui töötasu aresti ei rakendata, siis ei saa tööandja mitte kuidagi teada, et sul on arvelduskontod arestitud.

Ühel hetkel tekib järgmine loogiline mõte - mis siis, kui lepin kokku maksegraafikus ja vabastan konto? Näiteks 300 eurot kuus. Aga täituri vaade on lihtne - praegu saab ta ligikaudu 1700 eurot kuus, graafikuga saaks vaid 300 eurot. See vahe on liiga suur. Ja seetõttu selline kokkulepe tavaliselt ei tööta. Sellega ei olda nõus.

Kõige üllatavam osa kogu selle protsessi juures on see, et tekib mingi rütm. Piirang ei tähenda täielikku kontrolli kaotust. Pigem tekib uus, väga konkreetne struktuur. See 2204 € ei ole lihtsalt number. See on piir, mille ümber sa hakkad teadlikult tegutsema - millal raha tuleb, millal see vabastatakse, millal teha makseid. Alguses tundub täitemenetlus nagu seisak. Aga tegelikult on see liikumine. Raha liigub. Võlg väheneb. Aeg teeb oma tööd. 

Kui sa leiad end sellisest olukorrast, siis see esimene hetk võib olla vägagi ehmatav. See pilk sinna ekraanile. Seda vaikne "okei..." või "mida kuradit" hetk.

Aga kui sa seal juba natuke sees oled olnud, hakkab selguma üks asi- see süsteem ei ole seatud sulle lõksuks, see on loodud midagi järk-järgult ära lahendama. Ja sina liigud sellest läbi. Mitte täiuslikult. Mitte ilma ebamugavuseta. Aga täiesti reaalselt - ikka edasi.

Kuidas ma kohtutäituritega silmitsi seisin (ja mis edasi sai)

Kui veel eelmise aasta lõpus sain ma öelda, et minu võlglaseks olemise saaga ei ole endas sisaldanud kohtutäitureid, siis tänaseks ma enam seda öelda ei saa. Võtaksingi siis täna detailselt ette oma kokkupuuted nendega. Ütlen kohe ette ära, et kui summade puhul jagan andmeid senditäpsusega, siis kuupäevade osas olen siiski veidi ettevaatlikum ja neid olen igaks juhuks veidi muutnud (aga ajavahemikud erinevate kuupäevade vahel on siiski tegelikkusele vastavad).

Tänaseks olen kokku puutunud kahe erineva täituriga, kolme erineva täitemenetluse raames. Neist kaks on lõpetatud ning üks veel kestab. Aga hakkame siis pihta.

Esimene kiri saabus mu postkasti 17. veebruari õhtul ning sisaldas endas nõuet Placet Group OÜ võla osas. Placet on siis see laenuandja, kes tegutseb päris mitme kaubamärgi all. Minu puhul olid nendeks smsraha.ee, laen.ee ja smsmoney.ee. Kokku olin ma neist võtnud 4000 euro eest arvelduskrediiti. Kõigi nende laenulepingute algus läheb üsna kaugesse minevikku, 2018. aastasse. Algsed lepingud olid siis smsraha osas 2000 eurot ning laen ja smsmoney osas 1000 eurot kumbki. Arvelduskrediidi erinevus tavalisest laenust on siis see, et vaba laenujääki sai alati uuesti kasutusele võtta, ilma eraldi taotlust esitamata. Eks ma ketrasin seda kõike päris pikalt. Vahepeal sain need isegi täies mahus ära makstud, aga siis jälle uuesti kasutusele võetud jne jne. Kõik see ketras omasoodu kuni 2024. aasta lõpuni, mil ma lõplikult hätta jäin. 2025. aasta alguses öeldi lepingud üles ja Placet andis mu otse kohtusse. Seejärel võtsin ma nendega ise ühendust ja leppisime kokku kompromissgraafiku. Kohustuste summaks kujunes 4670,69 EUR (siin olid siis sees juba igasugused viivised, trahvid jne). Ning seda ma siis jõudumööda maksma asusin. Algse graafiku järgi oleks pidanud kogusumma makstud saama 10.11.2027. Kuid kahjuks läks teisiti. Selle aasta alguses jäin ma ka selle graafiku täitmisega hätta ning kuu aega hiljem oligi see nõue kohtutäitur AB laual. Selleks hetkeks olin graafikujärgseid tagasimakseid kokku teinud 1550 EUR eest ehk siis põhivõlg oli vähenenud 3120,69 EUR peale. Õnneks ei saabu täituri kirjaga koheselt maailma lõpp. Alustuseks antakse võlglasele 30 päeva aega, et võlgnevus täies mahus vabatahtlikult ära tasuda. Alternatiiviks oleks graafiku sõlmimine, aga paraku on graafikuga kaasnev paratamatus see, et nii varale kui töötasule seatakse ikkagi arest ning sissenõudja määratud arveldusarvete kasutuslimiit. Nii võtsingi ma koheselt vastu otsuse, et ma pean selle nõude 30 päeva jooksul siiski makstud saama. Täituritasudeks kujunes selle nõude puhul kokku 353,40 EUR. Seejuures oli siin klausel juures, et kui 30 päeva jooksul (ehk siis hiljemalt 19. märtsiks) võlgnevus makstud ei ole, siis suureneb täituritasu kahekordseks. Antud täituriga suhtlus kujunes täiesti adekvaatseks ja meeldivaks. Kuigi olin kuulnud jutte, et täituritelt vastuste saamine ja üleüldse igasugused protsessid on üliaeglased. Aga mina sain vastused alati mõne tunniga, reeglina sama päeva sees. Võlgnevuse tasusin ma täies mahus ära 18. märtsil. Selle kõige raames sain ma ka tuttavaks sellise keskkonnaga nagu taitmisregister.ee, kus siis kenasti kõik nõuded detailselt sees. Kui nüüd aga mõtlete, et 18. märtsiks oli mul selle täitementlusega kõik ühel pool, siis päris nii see siiski ei käi. Täituril on makse laekumise järel 10 päeva aega see siis sissenõudjale maksmiseks ning alles siis millalgi tuleb ka teade, et nüüd on menetlus lõpetatud ning seejärel kustutatakse kirje ka täitmisregistrist. Antud menetluse puhul läks selleks aega 6 päeva ning siis saabus ka ametlik teade menetluse lõpetamise kohta.

Teine kiri saabus 21. veebruari hommikul ning seekordseks sisuks oli võlgnevus Modena Estonia OÜ ees. Modenast sain ma kaks erinevat laenu, kogusummaga 1500 eurot. Nendega jäin ma tegelikult üsna kiiresti hätta, aga kuidagi venitasin ka nendega 2025. aasta alguseni välja. Ning siis öeldi need lepingud üles ja minu võlgnevus fikseeriti 1457,81 EUR peal. Ka nemad andsid mu kohtusse ning seejärel sõlmisin kohtulikult kinnitatud graafiku. Sellega tiksusin ma sisuliselt aasta otsa üsna probleemivabalt kuniks taaskord selle aasta alguses lõplikult alla andsin. Võlgnevus oli selleks hetkeks langenud 323,95 EUR peale. Täitur OK pani siia omalt poolt 89,90 EUR otsa ning koguvõlgnevuseks kujunes 413,85 EUR. Taaskord siis sama jutt, et kui ma poleks 30 päeva jooksul seda ära tasunud (ehk siis hiljemalt 23. märtsil) oleks täituritasu kahekordistunud. Aga siin ma loomulikult midagi venitama ei hakanud, summa oli piisavalt väike, et sellega hakkama saada. Makse teostasin juba 15. märtsil. Kuid antud täitur venitas omapoolsete sammudega uskumatult pikalt. Lõplik teade menetluse lõpetamise kohta ning täitmisregistrist eemaldamise kohta saabus alles 30. märtsil. Ehk siis julgelt üle kahe nädala hiljem. Aga noh, nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi.

Kolmas menetlus on aga hetkel veel käimas. Seekordseks sissenõudjaks BB Finance ehk siis raha24. Ning täituriks juba tuttav OK. Hetkel mul veel täies mahus vajalikku summat koos ei ole (summa on suurem kui kaks eelmist nõuet kokku), kuid veidi aega mul veel on. Loodetavasti saan siiski ka selle niimoodi ära makstud, et ma ei pea tunda saama seda, mis saab siis, kui vabatahtliku täitmise aeg otsa saab.

Sellised siis ongi minu esimesed ja loodetavasti ka viimased kogemused kohtutäituritega. Nagu siit näidetest näha oli, siis liiga meeletuid summasid tegelikult juurde ei tule. Pigem on suuremaks probleemiks need kõikvõimalikud sanktsioonid, mis järgnevad siis, kui 30 päeva jooksul need summad makstud ei saa. Ning samuti siis see kurb asjaolu, et isegi kui sissenõudjaga graafik sõlmida, siis erinevaid ebameeldivusi tuleb ikkagi kuhjaga.

Ainus vägagi positiivne asjaolu kogu selle loo juures on see, et kui täitemenetlus lõpetatakse, siis on selle hetkega ka järjekordne võlg makstud.

Vaikus enne selginemist: kuidas ma oma elu tagasi sain

Peale küllaltki pikka pausi olen ma taas tagasi oma tegemisi kajastamas. Ma olen ennegi mõelnud, et kui on sellised ülitihedad ajad, kus iga päev juhtub sisuliselt midagi pöördelist, siis peaks ju ometigi olema päris palju millest kirjutada. Aga ometigi on see kõik hoopis vastupidi. Sellise mäsu sees olles ning pidevalt olulisi otsuseid langetades on postituste kirjutamine kuidagi täiesti viimane asi, mida jaksaks teha. Nii kipuvadki sellised lood tulema tagantjärgi, kui on olnud veidi aega kõike seda seedida ja enda jaoks lahti mõtestada. Aga tegelikult on tore, et nii mõnigi inimene on minu lugudest puudust tundnud ja sellest mulle kirja teel ka teada andnud.

Aga hakkaks siis kuidagi pihta. Nagu mu viimasest postitusest lugeda võisite, siis selle talve-kevade suurim murelaps oli minu jaoks Facebooki laenugruppidega seonduv. See kõik tahtis mu kohe täiega ära lämmatada ja sõna otseses mõttes põhja tirida. Õnneks saan aga tänaseks kogu südamest rõõmustada ja nentida, et see etapp mu elus on arvatavasti igaveseks lõppenud ja see ei tule enam iialgi tagasi. Arvatavasti tekib nüüd küsimus, et millest selline kindlus, aga kohe selgitan. Alustuseks nendin, et ma võtsin appi ühe pädeva juristi, kes mul kogu selle teema läbi närida aitas. Kuna nende laenuandjate tavapärane hirmutamistaktika sisaldab endas ka FB häbigruppidesse üles riputamisega ähvardamist, siis minu teema algaski tegelikult sellest pihta. Ning selgus, et see tegevus on üdini ebaseaduslik ja tegelikult on täiesti adekvaatsed meetodid enda kaitsmiseks olemas. Tsiteeriksin siinkohal lauseid, mida sellise ohu korral tasub laenuandjatele saata: "Andmekaitse Inspektsioon on enda kodulehel (https://www.aki.ee/isikuandmed/kkk/maksehaired#maksehired-7) avaldanud, et Alternatiivselt on võimalik avalikustada võlgnevuste andmed inimese nõusolekul. Sellisel juhul peab nõusolek olema vabatahtlik, selgesti mõistetav ning ühemõtteline. Sõna „vabatahtlik“ tähendab, et inimesel on tõeliselt vaba valik ja kontroll nõusoleku üle ning nõusoleku mitte andmine ei tohiks inimesele kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Lisaks on võimalik nõusolekut igal ajal ka tagasi võtta. Nõusoleku tagasivõtmisel tuleb avaldamine lõpetada. Inimese võlaandmete avalikustamine lepingu täitmise eesmärgil ei ole lubatud. Kokkuvõtlikult ei tohi võlaandmete avaldamise eesmärk olla kättemaks või häbistamine. Selliste andmete avaldaja vastutab andmete ebaseadusliku töötlemise ehk avalikustamise eest. Isikuandmete kaitse reeglite rikkumine võib kaasa tuua väärteokaristuse ja juhul kui andmete avalikustamisega tekitakse võlgnikule kahju siis on tal õigus avalikustaja vastu pöörduda tsiviilkohtusse." Eks seda juriidilist juttu tuli juristilt omajagu ning kui keegi soovib detailsemat infot selle kohta (võin ka vajalikke kirjamalle jagada), siis andke aga julgelt märku. Kogu selle protsessi tulemus oli see, et kuigi olin mingil hetkel nende laenudega väga suures hädas, siis tänu juristi abile sain kõik need summad lõpuks selliseks, et maksin tagasi vaid täpselt selle summa, mis mulle välja laenati (laenuandjad leppisid selliste tugevate kirjade peale selle kõigega vabatahtlikult ja mingeid pretensioone üldjuhul ei tulnudki, vaid üks laenuandja pidas vajalikuks mulle tagantjärgi nähvata, et ma ei saa enam mitte kunagi nendest gruppidest laenu). Kuigi, mis seal salata, ka need summad olid mulle algselt ülejõu käivad, aga sain piisavalt abi, et kõik need asjad ära klaarida. Ehk siis kokkuvõttes, see nimekiri on mul nüüdseks täiesti klaar ja kogu see maailm minu eest suure tabaluku taga. Õnneks jäin ellu.

Järgnevalt räägiks natuke üleüldisest seisust. Kahjuks jäi mu boonus väga pikalt venima ning see tekitas mulle omajagu lisaprobleeme, sest olin julgelt paljudele välja lubanud, et hiljemalt 30. aprilliks saan oma olukorrad kontrolli alla ning tekkinud võlgnevused makstud. Aga sellel kõigel oli ka oma hea külg, mida ma praegu teatud põhjustel liiga täpselt kirjeldada ei saa. Aga ühesõnaga, käivitus "plaan b". Ning kuigi kolm mu võlga jõudsid ka kohtutäiturite lauale, siis tänaseks on olukord igas mõttes sisuliselt kontrolli all. Kaks täituri nõuet (Placet Group ja Modena) on kenasti tasutud ning kolmas ootab veel oma aega ning vajalikke summasid. Aga jah, paraku jõudsin ka mina siis tõesti täituriteni välja. Õnneks oli mul selleks hetkeks aga piisavalt raha, et need esimesed ära tasuda vabatahtliku maksmise perioodi jooksul (ehk siis 30 päeva jooksul alates täitemenetluse alustamisest ning minu teavitusest, et olen kirjad ning dokumendid kätte saanud). Kuigi jah, see omakorda tekitas lisaprobleeme, sest minu jaoks tulid need täiturid siiski pigem ootamatult ja olin arvestanud selle raha mujale, ennekõike siis sõpradele-tuttavatele võlgade tasumiseks.

Aga siin ma siis nüüd olen, suures plaanis on seis lõpuks ometi selline, kus mul pole enam hingel neid FB laenuahelaid, mis igas mõttes mu elu mürgitasid, nii vaimselt kui rahaliselt. Ning tänaseks on seis taas selline, kus mu igakuised sissetulekud ületavad mu kohustusi. Mul on hetkel koostamisel ka täpne numbriline ülevaade sellest, kus ma omadega olen ja mis lepingud mul veel üleval on, aga see võtab veel aega ning lisaks loodan ma lähinädalatel siiski veel mõningad laenusummad lõplikult ära tasuda. Arvatavasti juuni alguseks on mul pilt ka enda jaoks vähe selgem, kus ma omadega olen ja mis edasi saab.

Seniks aga soovin kõigile kannatlikku meelt ja nautigem saabunud suveaega.

Hommik, mis murdis

Hommik oli sel päeval haruldaselt vaikne. Selline, kus isegi linna kaugem müra tundub summutatud, nagu oleks keegi helitugevuse maha keeranud. Päike alles kogus julgust tõusta, valgus libises üle aknaraami ja peatus korraks köögilaual, kus aurav kohvitass ootas oma esimest lonksu. See oli palgapäev. Kõik oli korras. Või vähemalt näis olevat. Rutiinid kandsid — äratus, kiire pilk telefonile, kohv, hommikupuder. Kell ei olnud isegi veel kaheksa. Ja siis see algas.

Messenger vilksatas. Nimi, mis ei olnud võõras. Laenuandja X (teadagi, FB laenugruppidest). Kolm varasemat diili, kõik korrektselt lõpetatud. Ei mingit draamat, ei mingit survet. Usaldus — või vähemalt selle illusioon.

"Tere," kirjutas ta. Vastasin viisakalt. See tundus loomulik. Järgmine sõnum ei olnud enam sama tooniga. "Pappi, pappi, pappi, kohe!" Ma vaatasin ekraani ja tundsin, kuidas midagi minus korraks tardus. Siis järgmine. "Kas sa arvad, et ma ootan? Pappi, kohe!" Ja järgmine. Mõne minuti jooksul täitus vestlus millegagi, mis ei kuulunud sellesse hommikusse. Sõnad muutusid teravaks, räigeks. Iga lause oli nagu löök — mitte füüsiline, aga piisavalt tugev, et kehas midagi nihkuma panna. Ma püüdsin vahele kirjutada. Selgitada. Meil oli ju kokkulepe. Kuupäev oli paigas. Ja kuupäev tähendab päeva — mitte kella kaheksat hommikul, mitte keskpäeva, vaid tervet päeva. Kella 23:59ni. Nii see peaks toimima. Nii toimib see igal pool mujal. Aga seal, selle vestluse sees, ei kehtinud enam ükski tavapärane loogika.

Kell 12. See oli tähtaeg, mille ta mulle nüüd seadis. Mitte kokkuleppena, vaid ultimatumina. "Kui kell 12 raha pole, siis läheb asi suureks." Kui raha selleks ajaks üle pole tulnud, helistab ta mu tööandjale. Postitab mu nime ja näo häbigruppidesse. Tuleb ukse taha. "Füüsiline noomitus," nagu ta seda nimetas, jättes detailid õhku rippuma — just piisavalt ähvardavad, et kujutlusvõime ülejäänu täidaks.

Siis tulid häälsõnumid. Neli tükki. Ma ei kuulanud neid kohe. Mõnda asja tunnetad juba enne, kui need päriselt sinuni jõuavad. Aga lõpuks ma siiski need käima panin. Inimese hääl võib olla relv. Mitte ainult see, mida öeldakse, vaid kuidas. "Pappi, pappi, pappi, kohe!" kostis läbi kõlari, sõnade vahel hingeldus, mis ei tulnud väsimusest, vaid vihast. Need neli sõnumit olid täis midagi toorest, kontrollimatut. Ropendamine ei olnud seal isegi kõige hullem — hullem oli see surve, see tunne, et sind surutakse nurka, kuigi sa tead, et sa ei ole reegleid rikkunud.

Köök tundus äkki väiksem. Õhk raskem. Kell liikus edasi, aga mitte enam loomulikult. Iga minut venis, muutus tajutavaks, justkui peaksin ma seda füüsiliselt läbi suruma.

Ma maksin. Loomulikult ma maksin. Kiiresti, ilma vaidlema hakkamata. Raha kadus kontolt mõne sekundiga, nagu poleks seda kunagi olnudki. Aga midagi jäi. Miski, mis ei läinud koos selle ülekandega ära.

Tööpäev ise algas nagu tavaliselt. Või vähemalt ma püüdsin seda selliseks teha. Kõik oli justkui paigas, aga samas nihkes. Keha ei küsinud luba. Kõigepealt tuli kerge pearinglus. Selline, mida saab ignoreerida. Siis iiveldus — aeglane, hiiliv. Nagu oleks midagi sees paigast ära, aga sa ei saa aru, mis täpselt. Kõndimine muutus ebakindlaks. Sammud ei allunud enam minu kontrollile. Põrand tundus kõikuvat, nagu seisaksin paadis, mitte põrandal. Keegi saatis mulle Teamsi mingi küsimuse. Ma vist vastasin. Või vähemalt arvasin, et vastasin.

Ja siis tuli see hetk, kus keha lihtsalt… lõpetas koostöö. Viimane selge mälestus on tunne, et ma ei suuda enam püsti püsida. Et maailm pöörleb, liiga kiiresti, liiga valesti. Iiveldus, mis ei olnud enam lihtsalt ebamugav, vaid kõikehõlmav. Nagu oleksin korraga midagi väga valesti teinud — füüsiliselt, pöördumatult.

Edasi on lüngad. Valgus, mis on liiga ere. Hääled, mis on liiga kauged. Ja lõpuks haigla. Tilguti. Valged seinad. Vaikus, mis ei rahusta, vaid rõhutab toimunut. Kaks ööd. Aeg seal ei liigu samamoodi. Ta ei veni ega kiirusta — ta lihtsalt on. Ja sina oled koos temaga, sunnitud lõpuks peatuma, sest keha ei anna enam muud valikut. Hiljem tuli diagnoos. Mikroinsult.

Sõna, mis kõlab peaaegu kahjutult, kuni sa mõistad, mida see tegelikult tähendab. Midagi murdus. Midagi, mida ei näe, aga mis muudab sind jäädavalt.

Ma ei kirjuta seda selleks, et keegi mind haletseks või mulle kaasa tunneks. See ei ole see koht. Aga võib-olla on see koht mõistmiseks. Et vahel, kui tundub, et ma halan või virisen liiga palju, siis see ei tule tühjalt kohalt. Mõnel päeval kannad sa endaga midagi sellist kaasas, mida teised ei näe — ja mille mõju ei lõpe sel hetkel, kui raha on üle kantud.

Kui ma hiljem sellele hommikule tagasi mõtlen, ei ole see enam lihtsalt üks halb kogemus. See on nagu lõhe kahes maailmas. Ühel pool on argipäev — kohv, päike, rutiin. Teisel pool on midagi, mida ei näe enne, kui oled juba sisse astunud. Inimesed, kes kasutavad süsteemi, mis peaks olema ajutine abi, aga muutub relvaks. Surve, mis ei ole lihtsalt finantsiline, vaid isiklik, ründav, hävitav.

Ma ei väida, et kõik on sellised. Aga piisab ühest. Ühest hommikust. Ühest inimesest, kes ei tunnista isegi seda lihtsat piiri — et kokkulepitud maksepäev tähendab tervet päeva, kuni viimase minutini, kuni 23:59ni. Ja ühest hetkest, kus piir ületatakse — mitte ainult seaduse, vaid inimlikkuse tasandil. Mõned võlad maksad rahaga. Mõned jäävad kehasse.