On olemas selline häbi, mis kaitseb inimest. See hoiab meid tagasi tegemast asju, mis alandavad teisi või lõhuvad meie enda väärikust. Aga on olemas ka teistsugune häbi. Selline, mis võib inimese aeglaselt ära lämmatada. Häbi, mis käsib peitu pugeda just siis, kui oleks vaja abi paluda.
Eriti teravalt ilmneb see rahalistes raskustes inimese puhul. Kui võlad kuhjuvad, kontojääk läheneb nullile ja telefonikõne tundmatult numbrilt tekitab südamekloppimise, siis ei valuta ainult rahakott. Valutab identiteet. Inimene ei näe enam ennast lihtsalt inimesena, kellel on probleemid. Ta hakkab nägema ennast probleemina.
Hasartmängusõltuvus, eriti spordiennustuste maailm, lisab sellele veel ühe kihi. Kaotus ei ole siis ainult raha kaotus. Kaotatud saab ka usk iseendasse. Iga panus sisaldab vaikset lubadust: "Selle korraga teen kõik tagasi." Ja iga läbikukkumine annab häbile uue toidukorra. Inimene ei häbene enam ainult võlgu olemist. Ta häbeneb seda, et ta teadis paremini ja ometi tegi jälle sama.
Just siin tekib üks keeruline paradoks.
Mõnikord peab elutahe olema suurem kui häbitunne.
Mitte sellepärast, et häbi oleks vale. Vaid sellepärast, et ellujäämine on tähtsam kui enesesüüdistamine.
On hetki, kus inimene peab ületama tohutu sisemise vastupanu ja ütlema: "Ma ei saa praegu üksi hakkama." Ta peab võib-olla laenude ümberkorraldajaga rääkima. Võib-olla lähedastelt abi küsima. Võib-olla tunnistama, et sõltuvus on suurem kui tema senine enesekontroll. Kõik need sammud riivavad ego. Kõik need sammud võivad tunduda alandavad.
Kuid paradoksaalsel kombel on just alandlikkus sageli taastumise algus.
Probleem tekib siis, kui häbi vastureaktsioonina tekib nahhaalsus.
Mõni inimene, väsinud enda süüdistamisest, hakkab õigustama kõike. "Ma olen niigi piisavalt kannatanud." "Teised on mulle ka halba teinud." "Mul on õigus võtta, küsida või nõuda." Sellest hetkest muutub alandlik enesehoid eneseupitamiseks teiste arvelt. Häbist põgenetakse, kuid koos häbiga visatakse minema ka vastutus.
Siin jookseb õhuke piir.
Ühel pool on inimene, kes ei julge abi küsida, sest häbi on liiga suur.
Teisel pool on inimene, kes nõuab abi nii, nagu maailm oleks talle võlgu.
Tarkus seisneb selles, et mitte jääda kummalegi poole.
Võlgades inimene peab mõnikord õppima vastu võtma rohkem mõistmist, kui ta enda arvates väärib. Kuid samal ajal ei tohi ta hakata uskuma, et teised peavad kandma tema valikute tagajärjed. Hasartmängusõltlane peab õppima endale andestama, kuid mitte nii kiiresti, et kaoks aus mälestus sellest, mis teda sellesse olukorda tõi.
Võib-olla on küpsus just võime taluda korraga kahte tõde.
Esimene tõde on see, et ma olen teinud vigu.
Teine tõde on see, et ma olen ikkagi väärt päästmist.
Kui inimene suudab neid kahte tõde korraga hoida, siis ei hävita häbi teda enam. Aga ta ei muutu ka nahhaalseks. Ta jääb reaalsusesse. Ta tunnistab võlgu, tunnistab sõltuvust, tunnistab oma eksimusi. Samal ajal ei loobu ta elust.
Sest lõpuks ei ole küsimus selles, kas inimene väärib uut algust. Iga inimene väärib.
Küsimus on selles, kas ta suudab olla piisavalt alandlik, et seda uut algust vastu võtta, ja piisavalt julge, et häbitundest hoolimata selle poole kõndida.
Vahel on see julgus palju suurem saavutus kui ükski võidetud panus või tagasi teenitud euro. Sest just seal, häbi ja nahhaalsuse vahelisel kitsal rajal, hakkab inimene uuesti iseendaks saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar