Ilmselt on väga paljud tajunud seda, et haigused on ühed raharöövlid. Ja seda sõna otseses mõttes, sest haiguslehel olemine on palgapäevast palgapäevani töötavale inimesele ääretult suure mõjuga. Olgugi, et praegu on erandkorras kehtestatud muudatus, et haigusraha makstakse juba teisest haiguspäevast (tavapärase neljanda asemel), siis see 70% suurune kompensatsioon on ikka päris suur kukkumine. Ja olgem ausad - praeguses pandeemiaajastus on kõik tervisega seonduv meeletult tundlik. Kui siin aastaid tagasi oli tavaline, et tööle mindi ka palaviku ja nohuga, siis nüüdseks on see kõik ilmselt jäädavalt muutunud. Ka väike kõha või kurguvalu jätab inimesed koju, sest ühiskond ei tolereeri seda nakatumisvärki enam. Sisuliselt oled kurjategija staatuses, kui ronid külmetusnähtudega inimeste sekka. Kindlasti oma iva selles kõiges on ja teatud mõttes ongi ju tore, et inimesed hoolitsevad nüüd oma igapäevase hügieeni eest oluliselt rohkem ning pestakse käsi ja mida kõike veel. Aga samas on kogu see hüsteeria ikka kohutavalt üle ka pingutatud.
Põhjus, miks ma sellest siin üldse rääkima hakkasin, on tegelikult üsna konkreetne. Reede õhtul tundsin kurgus märkimisväärset valu ning kraadides selgus, et oli ka väike (37,2) palavik tekkinud. See kõik pani mõtlema, et aga mis siis saab, kui olengi haige ja pean haiguslehele jääma? Eks kodukontori üks eeliseid on muidugi ka see, et päris iga terviserikke tõttu tööpäev tegemata ei jää, aga olgem ausad - kui ikka enesetunne väga kehvaks läheb, siis ei ole inimene ka kodus enam võimeline mitte midagi muud peale voodis lesimise tegema. Ja siis hakkab jooksma see 30% suurune sissetulekute langus. See tekitab siis omajagu lisastressi veel, sest rahaline seis ju lihtsalt ei luba neid eurosid selliselt kaotada. Kui niigi kulub tavapärasest sissetulekust 110-115% laenude teenindamisele, siis lihtsalt ei tohi selliseid asju juhtuda! Samas, nagu arstid ja muud targad inimesed on nentinud, meie immuunsus on paljuski seotud ka meie stressitasemega. Iga üleliigne stress vähendab ka meie vastupanuvõimet igasugustele viirustele ja bakteritele. Kahtlemata on kõige selle tõttu võlgadega võitlev inimene väga suures ohus langemaks stressi tõttu viiruste küüsi, mis aga tõstab veelgi rohkem stressitaset, mis aga omakorda... Saate aru küll, kuhu sihin. Sellesse rattasse sattumine võib kokkuvõttes üsna hukatuslik olla.
Aga samas pani see mind nädalavahetusele kuidagi teistmoodi mõtlema. Laupäeva hommikul ärgates olid valud ja värinad kadunud, palavik samuti. Ja otsustasin, et ma ei tee kaks päeva mitte midagi ja unustan oma kohustused ära. Lihtsalt sisendasin endale, et ma tegelen ainult nende asjadega, millega ise tahan tegeleda. Seejuures on paslik märkida, et ka blogipostitused on sellised asjad, mille kirjutamist ma naudin ja need ei ole vähemalt esialgu minu jaoks kuidagi kohustusteks muutunud. Igasuguseid mõtisklusi ja filosofeerimisi on mul arvutisse juba omajagu kogunenud, mis ootavad oma aega, mil avaldamisele tulla.
Tagasi tervise teemade juurde tulles, siis eks üks oluline tõde kogu selle protsessi juures on see, et raha tuleb ja läheb, aga kui tervis lõplikult tuksi keerata, siis selle taastamine on juba väga suur vaev. Ning tegelikult ei pruugi see üldse õnnestudagi. Eks neid närvirakke on selle aja jooksul siin muidugi juba lugematu arv praegugi hävitatud, aga ma loodan, et ühel ilusal päeval, kui ma taas võlavaba olen, tuleb igasuguseid kergeid õnnehormoone nii palju juurde, et suudan ikkagi taas elu nautida täiel rinnal. Nautida seda, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. Kuidas neist head ja toredad inimesed saavad.
Homme ma ilmselt helistan igaks juhuks perearstile ja uurin, kas peaksin ehk koroonatestile ka minema. Arvatavasti on vastus pigem jaatav. Saan ka selle kogemuse võrra siis rikkamaks ja selle kurikuulsa pehme toki endale ninna torgatud lastud. Kuigi tänaseks mul enam mingeid sümptomeid ei ole ja enesetunne on igati korras.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar