Täna on sõbrapäev

Sõbrapäev. Üks neist tähtpäevadest, mis meie maale saabunud välismaalt. Vanad eestlased seda püha oma kalendris ju ei tähistanud. Samas, pean tunnistama, et mulle selle päeva olemus meeldib. Mitte, et ma nüüd oma sõpru kaartide ja roosamannaga üle külvaks, aga see on oluline, et me märkaksime oma sõpru ja lähedasi. Ja seda loomulikult mitte ainult sõbrapäeval, vaid ikka kõigil muudel päevadel ka. Et me märkasime ja oleksime olemas, kui meid vajatakse. Ning samal ajal, et meil oleks keegi, kelle ees me julgeksime olla nõrgad. Kellele me julgeksime tunnistada oma eksimusi ja näidata oma tõelisi emotsioonipuhanguid.
Inimene juba on oma olemuselt selline karjaloom, kes vajab enda kõrvale ja enda ümber teisi inimesi. Tänapäevane sotsiaalmeedia ühiskond on seda muidugi korralikult segamini raputanud ja ega alati ei saagi aru, mis on päris ja mis on võlts. Kas see, kui inimene postitab Facebookis oma seinale, et soovib kõigile sõpradele kaunist sõbrapäeva, on ikka tegelikult midagi väärt ka? Kas see ei muutu selliselt mitte lihtsalt anonüümseks mõttesähvatuseks, millega laike esile kutsuda? Mina hindan oluliselt kõrgemalt igasugust personaalset lähenemist, olgu need siis Messengeri sõnumid, SMSid, telefonikõned või lausa uksele koputamised. Aga olgu, see selleks. Eks see ongi selline igaühe oma südame järgi tegutsemise värk. Omamoodi nunnu on see päev igal juhul.
Tegelikult on see võlgades siplemine ja ka blogi pidamine päris palju muutnud mu suhtumist sõprusesse. Olen neil teemadel varem ka kirjutanud - näiteks siin ja siin. Aga ühest nähtusest ma tegelikult eriti rääkinud pole. See on sõprus läbi ühise teekonna. Ehk siis kõik need inimesed, kellega olen kokku puutunud seoses just oma võlgadega. Nende seas on nii vanu sõpru, kellega on nüüd viimase poole aasta jooksul tihedam klapp tekkinud (loomulikult pean siin esmajoones silmas just sind, kes sa mind pensionireformi kaasabil vähemalt esialgu suuremast august välja tirisid - seda tänutunnet ei ole tegelikult võimalik sõnadesse panna...) kui ka kõiki neid, kellest ma enne blogiga alustamist mitte midagi ei teadnud. Samas, olgem ausad, ega ma neist inimestest siianigi paljusid asju ei tea, enamuse puhul ei tea ma nende nimegi. Aga see polegi tähtis. Oluline on see ühtsustunne ja teadmine, et me oleme kõik samas paadis. Eriti südamlikud tervitused tahan ma saata loomulikult kaasblogijatele - AMOV, KahVõlgu, Võlglase Päevaraamat. Te olete ägedad, paneme täiega edasi ja küll me välja rabeleme! Samuti suured tervitused Joel-Gustavile ja Eva-Liinale, et olete julgenud oma kivide alt välja piiluda, oma lugu jagada. Et olete julgenud mind usaldada. Ma loodan, et teie tunnete samuti, et sellest kõigest on olnud kasu ja ühel hetkel peab ju ka see valgus kaugusest paistma hakkama. Samuti saadan tervitused neile sõpradele, kes seda blogi loevad ja kes mind isiklikult tunnevad. Ma tean, et mõtteis olete te minuga, isegi kui te iga päev ei küsi, kuidas mul läheb. Ma tean, et saan igal hetkel teiega rääkida ja oma muresid kurta. Ma tean, et te olete olemas! Ja kõik need lugematul arvul kirjasõbrad. Teie seas on nii kaasvõlglasi kui ka lihtsalt kaasa elajaid. Te olete kõik mulle ääretult olulised ja kõigil teil on mu südames eriline kohake. Te olete mu sõbrad! Aitäh teile kõigile veelkord. Imekaunist sõbrapäeva ja ilusaid hetki ka muudel päevadel.