Kuidas teil oma mõtete kontrollimisega lood on? Pean just silmas sellist keskendumisvõimet. Et lülitate end kõrvalistest mõtetest välja ja pühendute vaid selle hetke kõige tähtsamale tegevusele. Ükskõik, on see siis mingi film, raamat või töökohustus. Sisuliselt panete klapid nii kõrvadele kui silmadele ja olete vaid selle konkreetse tegevusega kahekesi.
Kuna minu töö on oma spetsiifika tõttu selline, mis nõuab totaalset keskendumist, siis tunnistan ausalt - stressiseisundis on see enesega võitlemine ja sundimine ikka kohati päris keeruline. Eriti just selline hommikune käima saamine. Kui juba mingi hoog peale tuleb ja töö endasse haarab, siis hakkab ludinal minema. Ja õhtu lõpuks on ka mõnus rahulolu kohal, et näe, jälle suutsin 6-7 tundi täiega tööd teha. Aga iga päev niimoodi kahjuks ei suuda. Mäletate ju küll seda rongide kontrollimise postitust?
Samas on mind kasvatatud ja õpetatud üsnagi kohusetundlikuks inimeseks. Kui ma juba mingi lubaduse olen andnud, et X päevaks on ülesanne Y tehtud, siis olen endas väga pettunud, kui see nii ei juhtu. Aga kui pea on uitavaid mõtteid täis, mis kohati tunduvad ju tähtsamad kui ükskõik milline tööülesanne (elu on suurem kui töö!), siis tekib hinges seda stressi veelgi juurde. Kuigi enamasti suudan ma õigeks ajaks lõpuks ülesanded tehtud saada, siis sellist enesega rahulolematust tuleb kuidagi liiga tihti ja liiga palju ette. See protsess on oma olemuselt selline korralik võitlus. Aga päeva lõpuks pean ikkagi mõistma, et sellest kõigest sõltub mu võimekus oma suure probleemiga hakkama saada. Poleks mul tööd, poleks mul ka lootust. Ehk siis kohati justkui on töö hetkel hoopis suurem kui elu.
Kui igasugused nii elulised kui töised probleemid hakkavad omavahel segunema ja kuhjuma, siis muutub nende haldamine ääretult keeruliseks. Hea näide sellise sõelumise ja struktuuritu tõmblemise kohta on järgnev video. Ühesõnaga, paanika paanika otsa - mida ma nüüd teen, mida ma järgmisena teen? Mis on tähtis ja mis on vähemtähtis? Lõpuks toimub üks lõputu tulekahjude kustutamine. Tegelen selle ülesandega, mis kõige rohkem karjub. Kui ma isegi olen oma mõtetega suutnud jõuda selleni, et olen kulutanud mitmeid tunde mingit probleemi lahendades ning tõeliselt mattunud selle probleemi sisse... ja siis järsku tuleb ootamatu telefonikõne, näiteks emalt. Võtad vastu ja selgub, et tal on lihtsalt igav ja tahtis pojaga natuke lobiseda. Ja naksti, oledki oma keskendumismullist väljas! Tuleb tuttav ette? Või siis jooksevad kõik IT süsteemid kokku, kaob internet ja paus on paratamatu. Või siis võlglaste elus nii tavalised telefonikõned inkassodelt või laenufirmadelt, mis oma olemuselt reeglina kurjad ja nõudlikud. Ei mõju ju seegi kuidagi töömoraalile hästi.
Igal juhul selliseid sisemisi ja väliseid segajaid on meie igapäevaelu meeletult täis. Eriti, mis puudutab sellist kodukontorielu. Vahel unistan sellest, et tahaks olla lihtsalt muruniitja või lumerookija - ei, ärge saage valesti aru, tegemist on kindlasti väga vajalike ametitega. Siis saaks rahulikult oma mõtteid mõelda ja samal ajal füüsilist tööd teha. Puhastab nii mõistust kui vaimu ja tulemus on silmaga näha. Ja ei teki ka süümekaid, et töö ajal ebasobivaid mõtteid mõtlesin. Mida teie teete, kui mõtted uitama lähevad ja tööle keskendumine kannatama hakkab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar