Väike madalseis

Tunnistan ausalt - mul on mingi teatud motivatsioonikriis tekkinud. Vaimne väsimus. D-vitamiini puudus, liiga vähe päikest. Liiga aeglaselt kulgevad protsessid, liiga aeglaselt tulevad vastused finantsinspektsioonilt, tarbijakaitselt, laenufirmadelt-pankadelt. Google ka kiusab oma AdSense'iga. Särts on kuidagi otsa saanud. Pea ka valutab. Harry Potteri filmisaaga sai ka eile otsa. Korraks on head mõtted ka otsa saanud. Samas on nii palju asju juba ära tehtud ja väga palju kirju ka välja saadetud, mille vastused panevad ilmselt uuesti rattad käima.
Usun, et paljudel inimestel, saati siis veel stressis ja depressioonis vaevlevatel inimestel tuleb sarnaseid päevi ette, kus lihtsalt ei jaksa ega taha. Mott on maas ja tuju paha. Aga nagu ühes oma varasemas postituses ka mainisin - ma ei anna alla, ma puhkan ja võitlen edasi. Üleüldiselt olen ma positiivse ellusuhtumisega inimene ja päris lootusetuks pean olukordi väga harva. Usun, et seda positiivsust kajab ka minu postitustest omajagu. Aga tahangi mõista anda, et see on täiesti okei, kui vahepeal vaim puhkust vajab ja natuke jonnida tahab. Mäletan, et kunagi oli meil kontoris lausa motivatsiooni mõõtmise graafik, et kas täna on seda sädet või ei ole. Ütleme nii, et neid päevi tuli tegelikult päris tihti siiski ette, kui sädet ei olnud ega tulnud. Teinekord on muidugi tööl sellised tähtajad, et tööd tuleb teha ka ilma sädemeta, kasvõi hambad ristis. Kui palgapäeval ikka raha tahad saada, siis tuleb end kokku võtta ja see väike madalseis ületada. Eks nii on ka võlakoorma all olles. Korraks võiks jah end diivanile pikali visata, tunnikese pikutada ja mitte midagi teha, aga siis tuleb edasi tegutseda. Alla andmine ei ole variant, puhkamine aga on lubatud. Tahtsin lihtsalt natuke viriseda ja end välja elada. Ikkagi inimene.