Hästi palju vigu siin elus algab mõtteviisist. Sellest, kas läheneme asjadele lühiajalises plaanis või pikaajalises. Kui inimene pole just surmavalt haige ja pole näha, et elupäevi ongi veel vähe alles, siis on lühiajaline mõtteviis peaaegu alati halb. Edukas inimene mõtleb alati kaugemale kui tänane või homne heaolu. Tema sammud on suunatud kaugemale. Kas see, mida ma teen täna, on mulle kasulik näiteks kahe aasta pärast. Lühiajalise ja pikaajalise mõtteviisi võitlus algab sisuliselt juba algklassides. Palju vahvam oleks ju kodus arvutimänge mängida, õues sõpradega hängida kui tuima näoga koolipinki nühkida. Mis kasu see junsu saab täna sellest, et tähed selgeks saab? Vanemad ju loevad tema eest kõike vajalikku ja hoolitsevad, et kommid oleks laual ja muidu ka oleks tore ning hea see elu.
Samasugune valikute küsimus on ka tegelikult igasugused kiirlaenud. Kas see tegevus, mille jaoks sa need üle 50% krediidikulukuse määraga eurod vastu võtad, toob sulle mingit kasu ka üldse? Kui kasutad neid lihtsalt eelmiste laenude teenindamiseks, siis tegeled sa taaskord lihtsalt ju tänase ja eilse päeva päästmisega (ja seda meeletult kalli hinnaga), mitte sellega, et sul aasta pärast ka hea elu oleks. Ning kui sul isegi on mingi ägedamat sorti investeerimisidee (spordiennustus!), siis söövad need intressid su kasumi mõnuga ära. Ilmselt maksaksid kõik investeerimisgurud sulle su koolituste eest head hinda, kui suudaksid neid veenda selles, et sul on idee, mis toob kindla peale vähemalt 50% tootlikkust.
Mina olen oma viimased aastad veetnud kahjuks just sellises lühiajalises mõtlemises ja just see ongi toonud mu siia, kus ma nüüd olen. Kõik need krediidikontod ja kiirlaenud olen ma ju võtnud mingi omast arust kavala plaaniga. Jah, ma olin haige, mängusõltlane, aga krediidiotsused tegin ma ju siiski mingi teistsuguse loogikaga. Ei olnud haruldus, kus ma tõemeeli uskusingi oma plaanide edukusse. Üks markantsemaid näiteid pärineb 2008. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlustelt. Summa ei ole tagantjärgi mõeldes suur, aga teguviis nii vale kui üldse olla saab. Algamas oli alagrupimäng Türgi ja Tšehhimaa vahel. Märkasin, et punase kaardi koefitsient oli 1,3. See tundus mulle nii imelikult suur, sest no punaseid kaarte saab ju nii harva. Tollal oli Bigbank veel sisuliselt kiirlaenufirma. Nii võtsingi sealt 1000 EEK laenu (jah, siis oli veel krooniaeg), kindla plaaniga sellest 1300 EEK teha ja siis kohe see tagasi ka maksta. Mõeldud-tehtud, paraku sai aga türklaste väravavaht 90+3 minutil punase kaardi ja sinna see plaan lendas. See oli sel korral väga erandlik juhtum ja ehmatas mind korralikult. Ja ega ma peale seda tükk aega selliste asjadega enam ei tegelenud ka.
Ma ei osanud mitte kunagi kogu oma mängimist ja panustamist võtta pikaajalise strateegiaga. Kunagi ma isegi alustasin ka sissemaksete ja väljamaksete arvestamist Exceli tabelis, aga ma ei suutnud sedagi väga pikalt pidada, sest kaotused muutusid nii suureks ja kadus motivatsioon selle kõige suhtes järge pidada. Mul oli eesmärk, et igapäevaselt oleks sissemaksete ja väljamaksete vahekord nö rohelises (väljamaksete summa suurem kui sissemaksete oma), aga see ei saanud mitte kuidagi olla jätkusuutlik.
Üks kirjakirjutaja noomis mind natuke. "Filosofeerimine võla üle tundub halb variant. Ma ise vaataksin kogu võlapundart hästi must-valgelt ja tegeleksin ainult nende asjadega, mis on edu toonud ja mis aitavad probleemi lahendamisele kaasa. Filosofeerimine varem või hiljem lõpeb alati küsimusega, et mis on elu mõte ja sellisel tasemel filosofeerimine tõmbab depressiooni musta auku." Ja tegelikult olen ma temaga nõus. Lõpuks loevad tegelikult reaalsed sammud. Võlaprobleeme aitavad lahendada lisatööd, tööampsud, raha võimendamised (kui mul on 100 eurot, aga laenumakse 150 eurot, siis mida ma peaksin tegema, et mul oleks 50 eurot rohkem või laenumakse 50 eurot väiksem?). Kokkuvõttes tahaks tegelikult nentida, et jah, tuleks mõelda kaugemale kui täna või homme, aga samas tuleb oma tegevustega siiski tagada ka see, et liiga pikaajalise planeerimisega enda olevikku ära ei rikuks. Minevikus tehtud vigu pole mõtet liiga palju põdeda, neist tuleb lihtsalt õppetunnid olevikku ja tulevikku kaasa võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar