Kohv suhkruga või suhkruta?

 

Kohvi saab juua sisuliselt loendamatul erineval viisil. Piimaga, koorega, suhkruga, vahukoorega, viskiga...kuumalt, külmalt. Ilmselt on neid variante veel. Mina jõin aastaid seda jooki piima ja suhteliselt suure koguse suhkruga. Kuniks ühel päeval sisuliselt üleöö otsustasin, et suhkur on täiesti üleliigne ning loobusin sellest. Algus oli pigem vaevaline ja pidin tahtejõuga kaasa aitama. Kuid kokkuvõttes möödus vast paar nädalat ja pärast seda enam tagasiteed polnud. Minust sai piimakohvi jooja, täiesti ilma suhkruta. Siinkohal oleks hea teha ka üks keeleline märkus - nimetavas käändes on selle joogi nimeks "kohv", mitte "kohvi". See pidavat olema üks enim kasutatavaid eesti keele grammatika väärkohtlemisi. Isegi täiesti soliidsed reklaamifirmad ja ajakirjanikud räägivad ja kirjutavad mõistest "maitsev kohvi" või "hea hommikune kohvi". Minu jaoks täiesti müstiline, millest see üldse tuleb, et seda niimoodi valesti kirjutatakse ja öeldakse. Aga olgu, see selleks. Tegelikult ei tahtnud ma selles postituses kirjutada ei grammatikast ega ka üldsegi mitte kohvist. Vaid hoopis tugitoolispordist ja spordiennustusest.

Eile õhtul oli üle pika aja üks maailmamastaabis suur spordivõistlus, mida minagi algusest lõpuni vaatasin. See oli UEFA Meistrite Liiga finaal, jalgpallis siis. Omavahel kohtusid kaks Inglismaa sinist klubi - Manchester City ja Londoni Chelsea. Ma ise olen pigem ühe L-tähega algava Inglismaa linna punase klubi sõber, seega eilses mängus mul sisuliselt oma lemmik puudus. Seega sain nautida lihtsalt tipptasemel mängu ja selle võrratut ilu. Ilmselt võib lugejas vaikselt juba tekkida küsimus, et mismoodi kogu see kohvijutt nüüd siis jalgpalliga seondub. Aga minu jaoks on seos üsna konkreetne - ma võrdleksin lihtsalt kohvi (ilma lisanditeta) joomist spordi vaatamisega ning kohvile suhkru lisamist aga juba lisaväärtuse tekitamise, teatud mõttes ka hoopis teistsuguse dimensiooni andmisega, näiteks siis spordiennustusega. Tunnistan ausalt, mu elus oli ühel hetkel selline periood, kus ma ei suutnudki enam sporti vaadata ilma, et mul seal oma panus mängus ei oleks. Alati oli seda lisalaksu vaja, et üldse spordivaatamist nautida või sellest mingitki võlu leida. Tagantjärgi mõeldes tundub see ikka päris jabur. Sisuliselt ei suutnud ma enam kohvi juua ilma suhkruta. Kuid alles suhkrust loobumisel sain ma tegelikult aja jooksul aru, mis maitsega see kohv päriselt on. Usun, et sama on ka spordiga. Alles nüüd, mil ma olen spordiennustustest loobunud, näen ma taas seda spordi tõelist ilu. Ma suudan nautida neid sooritusi, mida need parajalt hullud megainimesed seal väljakul või jooksurajal teevad. Muidugi tabasin ma seda eilset mängu vaadates paar korda ka mõttelt, et kuidas ma panustaksin, aga need mõtted kadusid üsna kiiresti. Tegelikkuses ma tean, et ma ei tohi neid mõtteid isegi mõelda. Mina pean alatiseks jääma kohvi jooma ilma suhkruta. Nüüd ja alati. Ja noh, olgem ausad, suhkrut ei peaks kodus tegelikult üldse olema. Ja eks aegajalt oleks ehk hea ka kohviga väikseid pause teha. Ka seda pole ehk igapäevaselt vaja.

Telesaade "ESSE" - Sõltuvused

Eile õhtul (25.05.2021 kell 20:00) oli Kanal2 eetris jutusaate "ESSE" selle hooaja viimane osa. Saatesari võib meeldida või mitte meeldida, aga eilne saade oli minusugustele sõltlastele ja ilmselt ka kõigile kaas-sõltlastele üsnagi ülevaatlik ja heal tasemel. Saate sisu ma siinkohal ümber jutustama ei hakka, kuid paar märkust siiski teeksin.

Alustuseks saate ülesehitusest - alustuseks rääkis oma loo endine narkosõltlane Raiman ning seejärel toimus edasine arutelu juba suurema seltskonnaga, kus peategelaseks endine kasiinosõltlane Paul. Mulle väga meeldis sisuliselt kõik, mida erinevad osapooled ütlesid ja rääkisid. Kuid paraku oli ka üks suur tõrvatilk kogu selle saate juures - reklaamipauside ette ja taha kuulutati, kuidas saadet toetab...üks kasiinokett. Tõesti?! Miks? Hea, et mõnd viinafirmat või narkodiilerit ei reklaamitud. Aga see selleks. Tegin sellest saatest siis oma lühendatud versiooni, lõikasin reklaamid välja ja panin oma Youtube kanalile üles. Vaadakem. https://www.youtube.com/watch?v=6klVGdTHwBc

Saates osalejad: Eeva Esse - saatejuht, Raiman Kukk - endine narkosõltlane, Kert Grünberg - terapeut, Jaanus Harro psühho-farmakoloog, Paul Neitsov - muusik, kasiinosõltlane, Triin Kahre - pereterapeut

Inkassoturule päitsed pähe?

 

Kuna mu enda elus midagi väga põnevat (vähemalt selle blogi kontekstis) ei toimu, siis kirjutaks vahelduseks taaskord inkassodest. Ning nagu tellimuse peale, ilmus tänases Postimehes üks päris hea kokkuvõtlik artikkel, kus natuke juttu ka sellest, mis plaanid riigil kogu selle metsiku lääne moodi "teenusega" on. Artikkel ise on siin ning nagu ikka selliste kirjutistega, on see taaskord maksumüüri taga. Aga pole hullu, püüan sellest väikese ülevaate anda.

Põhiline tõdemus siinkohal ongi see, et Eestis ei vaja inkassofirmad tegevusluba. Ning selle tõttu ei riski nad ebaseaduslikult tegutsedes sisuliselt mitte millegagi. Nii mõneski Euroopa riigis on inkassofirmade tegevus rangemalt reguleeritud, näiteks läheb sellel alal tegutsemiseks vaja tegevusluba. Eestiski kõlab üleskutseid reegleid karmistada.

Rõhutatakse üle ka kuldne tõde, mida peaks iga võlglane ja iga kodanik arvesse võtma. Inkassofirmadel pole mingit seadusest tulenevalt menetluslikku jõudu. Tegu on tavalise äriühinguga, kes ei saa kellegi sissetulekut arestida või vara maha müüa, vaid peab selleks pöörduma kohtusse nagu iga teine eraõiguslik võlausaldaja. Inkassofirmade äri baseerub suuresti inimeste õigusteadmatusel, reeglina on inkassode saadetud nõudekirjades nõuded kas oluliselt ülepaisutatud, aegunud või tõendamata. Just see ebaõiglus ja nõrgema osapoole ära kasutamine on see, mida peab reguleerima.

Artiklis saab sõna ka Julianuse esindaja (juhataja Oliver Markvart) ning see jutt on ausalt öeldes täiesti nördimust tekitav. Sisuliselt ta lihtsalt õigustab oma firma ja üldse inkassoturu toimimist, nägemata selles kõiges enda poolt mitte mingeid vigu. Ometigi teame me ju kõik, millise teerulli ja ükskõiksusega inkassod üldiselt võlglastest üle üritavad sõita.

HUGO.legali peajurist Erki Pisukese hinnangul oleks otstarbekas võtta inkassofirmad finantsjärelevalve alla, nagu seda on tehtud ka teistes riikides. Inkassoturg on tema sõnul oluline osa krediiditurust, kuna inkassoettevõtetele loovutatakse igal aastal väga suures mahus nõudeid. "Ometi aga puudub inkassofirmade tegevuse üle igasugune sisuline järelevalve," nentis Pisuke. "Seetõttu ongi inkassodel võimalik inimeste õigusteadmatusel opereerida."

Lõpuks saab sõna ka rahandusministeeriumi esindaja, kes nendib, et natuke eeltööd on juba tehtud ja tegemisel, kuid tegelikkuses oodatakse otsuseid ja juhiseid ka Euroopast. "Tõenäoliselt saabub kokkulepe aasta teises pooles ja seejärel saame täpsemalt oma reguleerimise plaaniga edasi minna". Kokkuvõttes antakse mõista, et töö käib, aga reaalseid tulemusi ei ole enne 2021. aasta lõppu paraku oodata. Seega, vähemalt sinnani käib kogu see inkassode isetegevus edasi ja võlglased peavad ise end harima ja enda õiguste eest seisma ja mitte laskma inkassodel endast räigelt üle sõita. Pean nentima, et ma pole siiani kohanud mitte ühtegi inkassojuhtumit, kus inkasso võlglase suhtes algusest peale õiglane ja seaduseid järgiv oleks. Alguses visatakse ALATI mingi jura näkku ja loodetakse, et võlglane vastu ei hakka. See on täiesti teadlik ärimudel. See peab lõppema.

Facebooki võlagruppidest

Ma tegin vahepeal natuke uurimustööd, lihtsalt kasvõi antropoloogilistel eesmärkidel. Surfasin ringi erinevates Facebooki võlglaste ja petturite gruppides. Olen sellel teemal ka varem põgusalt kirjutanud, aga nüüd püüdsin läheneda natuke teise nurga alt. Mind huvitas ennekõike see vestlusstiil võlglase ja võlaandja vahel. Loomulikult annan endale aru, et need postitused, mis reaalselt kuhugi gruppidesse jõuavad, on tegelikult vaid jäämäetipuks ja kulisside taga käib ilmselt mitmesugust erinevat suhtlust palju rohkem, äärmusest äärmusesse - nii viisakaid kui ka reaalsete ähvarduste saatel toimuvaid suhtlusi.

Minu tähelepanekud võimaldasid mul teha järeldusi, et tihtipeale on sellistes gruppides täiesti omad "püsikliendid" ehk siis inimesed, kes reaalselt jäävad võlgu väga väga paljudele eraisikutele. Ning tegelikult ju justkui peakski nende eest hoiatama kõiki teisi ka ning mulle tundub, et mingil määral on ka see häbiposti panek ju täiesti "välja teenitud". Kuigi nagu viimastel nädalatel siit ja sealt kuulda, siis ega see avalikustamine nüüd päris seaduslik ka ei ole ning peagi võib neid gruppe ka sulgemine ähvardada. Aga see selleks, sellel ma hetkel peatuda ei soovi, sest see on üks päris keeruline juriidiline mäng, millel ma pole absoluutselt pädev sõna võtma.

Mina räägiksin pigem sellest inimlikust poolest ehk siis inimeste omavahelisest suhtlemisest. Sellistes gruppides avaldatakse enamasti vaid sellised juhtumid, kus on reaalne kirjavahetus, tõendid jne välja toodud. Ning olgem ausad, need messengeri vestluste väljavõtted nendes postitustes on ikka omaette ooper küll. Ja seda mõlemalt poolelt, nii võlglaste kui võlaandjate poolelt. Kuna võlaandjate osas on tegelikult seis oluliselt parem ja viisakam, siis alustaksin neist. Enamasti on ühel võlaandjal ilmselt neid laenukliente päris palju ja usun, et enamus diile lõpeb ka edukalt mõlemale osapoolele ja mingeid võlgnevusi ei teki. Ühelt poolt meeldib mulle väga, kui kannatlikud võlausaldajad võlgnikuga on, antakse uusi võimalusi, tehakse graafikuid ümber jne. Kuid see, kuidas laenuandjad tegelikult võlglastega käituvad ja sõna otseses mõttes neile valetavad, kui neil võlglase suhtes "kops üle maksa" läheb, on ikka veidi liiga jõhker. Väljendid nagu "ma annan su kohtutäiturile üles" või "ma kirjutan kohe kiirmaksekäsu täiturile" jne. See on täielik absurd ja lihtsalt võlglase teadmatuse ära kasutamine! Kohati panebki mõtlema, kas võlausaldaja teeb seda teadmatusest või ta valetab teadlikult, et ähvardus mahlasem tunduks. Asja tuum on siis selles, et mitte ükski võlausaldaja ei saa võlgnevust otse kohtutäituri kätte anda. Kõik käib läbi kohtumenetluste. Täituri lauale jõuavad vaid jõustunud kohtuotsused. Ning arvestades, kui jõhkrad seaduserikkumised on tegelikult eelmainitud laenulepingud (intressid, viivised, trahvid) - sellest kirjutasin pikemalt siin - siis ega neil laenuandjatel erilist võidurõõmu sealt kohtust loota pole, kui võlglane vähegi oskab enda eest seista (lükkab selle kiirmaksekäsu tagasi ja laseb kohtul seda asja jahvatada). Loomulikult ei õigusta ma siinkohal mitte kuidagi võlgu jäämist kui sellist. Kui oled selle rõveda lepingu sõlminud (a'la laen 100 EUR ja kahe nädala pärast 180 EUR tagasi ja 10 EUR viivist iga päev), siis maksa ära. Aga kindel soovitus oleks muidugi see, et hoia lihtsalt eemale sellisest jamast. See ei ole su päästerõngas, mitte kunagi.

Aga nüüd siis ka võlglaste suhtumisest ja suhtlemisest. See on tegelikult täiesti jabur, mida need inimesed genereerida suudavad. See vabanduste hulk ja mitmekesisus on lihtsalt piiritu. Kõige sagedasemaks probleemiks on muidugi see, et palk ei laeku õigeaegselt. Ma muidugi pole ehk õige inimene seda kommenteerima, mul ei ole palk kunagi hilinenud. Võimalik, et leidubki päris mitmeid tööandjaid, kes ei maksa oma töötajatele õigeaegselt palkasid välja. Aga sisuliselt on see kõigi võlglaste stampvabandus. Edasi tulevad vabandused, mis on seotud tervisega. Ollakse kas ise järsku pikemalt haiglas (lisatakse ka mõni pildike juurde) või on laps või ema-isa haiglas ja nende eest peab hoolitsema. Järgmised vabandused tulevad selles stiilis, et pangaautomaat sõi kaardi ära (kuna just tuli uus pangakaart ja ei teadnud täpselt, mis see PIN olema peab) ja ei saa sularaha arvele panna. Ning selle tõttu peab nüüd vähemalt 5 päeva ootama. Siis muidugi võltsitakse igasuguseid ekraanipilte ja saadetakse suvalisi väljavõtteid sellest, et makse on ju teostatud. Loomulikult on tihtipeale kasutusel mingid Revoluti, Paysera või üldse elukaaslase või lapse pangakontod ja eks needki tekitavad ju iseenesest vabandusi juurde - väga tihti esineb tehnilisi tõrkeid (kasutan ise Revoluti teenuseid ja võin kinnitada, et siiani pole kordagi mitte ühegi ülekandega probleeme olnud) ja muid jamasid. Kokkuvõttes käib pidevalt üks jauramine selle nimel, et kasvõi 1-2 päeva juurde võita. Loomulikult ühel hetkel laenuandja kannatus ikkagi katkeb ja siis kaob võlglane enamasti üldse ära, blokib lihtsalt inimesed ära ja loodab, et selline pea liiva alla peitmine lahendab probleemid. Muidugi mõista ei lahenda see mitte midagi, sellele järgnebki tavaliselt siis lõpuks postitus sinna "vahvasse" gruppi ja inimene saab mitu korda kuulsamaks (teatud mõttes on see kõik ju täiesti välja teenitud võlglase poolt, mis siis, et ilmselt ebaseaduslik). Niimoodi need "mängud" seal gruppides siis veerevadki.

Mis ma siis nüüd kokkuvõttes öelda tahan selle postitusega? Põhiline iva ilmselt ongi see, et rohkem austust, rohkem ausust kuluks meile kõigile ära. Ja rohkem mõistust ja küllap ka seda rahatarkust, millest nii palju räägitakse. 

Mai 2021 numbrites

Täna hommikul maksin ära viimase maikuu arve ning sellega siis jälle üks kuu lukus ja pisike samm lähemal võlavabadusele. Annangi siis nüüd väikese ülevaate, kui palju siis raha erinevate laenumaksete (ja intresside) peale kulus. Selles mõttes on nüüd asi konkreetsem ja selgem, et igasugused erisused on nüüd läbi (lepingute muutmiste tasud jne) ja seega peegeldab see kõik nüüd reaalset hetkeseisu.

Numbrid ise on nüüd sellised. 

Ning lähimate kuude jooksul kogu see suurusjärk umbes-täpselt selliseks ka jääb, sest otsest plaani mul midagi ümber mängida praegu ei ole. Kui uuel töökohal end kenasti sisse olen elanud ja kui olen selgeks saanud, kuidas see eelarve reaalsuses siis jooksma hakkab, siis vaatan muidugi plaanid üle. Äkki ikka saab midagi kiiremini tasuda (eriti just neid kõrgema intressiga lepinguid) ja seda üldist koormust vähendada. Sest olgem ausad - kuigi ma sain nüüd seisu selliseks, kus sissetulekud ületavad igakuiseid kohustusi, siis tegelikult on see ikkagi väga pingeline elurütm, kus mingeid lünki või auke sisse ei tohi tulla. Pean siis silmas mingeid haiguslehti ja ootamatuid suuri kulutusi. Seega, tegelikult tuleks siiski igal võimalusel ka koguvõlgnevust vähendada nii kiiresti ja nii palju kui vähegi võimalik.

Kusjuures, olen tegelikult natuke pikas plaanis mõtlema hakanud, et kui olen mingi pool aastat uuel töökohal vastu pidanud oma suhteliselt kõrge palgaga, siis proovin ka mingit asjalikumat laenudiili mõnest pangast küsida. Ikka sellise ca 15% aastaintressiga. Et saaks lihtsalt veelgi paremaks selle seisu ja kallimad laenud eest ära. Aga see on hetkel selline pikem plaan ja detailsemalt pole mõtet sellest veel rääkida. Siinkohal tasub muidugi üle rõhutada seda, kui tänulik ma kõigile teile olen, et lõppude lõpuks ma maksehäireregistrisse oma jamadega ei sattunudki (seal jäi reaalselt vist paar päeva puudu, et Bondora oleks seda teinud) ning see annab üldse võimaluse selliseid mõtteid mõelda.

Praegu olen võtnud siis sellise plaani, et igakuiselt maksan esimesel võimalusel kõik arved ära (osa küll läheb automaatselt maha ja neid ma kiirendada ei saa), seejärel elan järelejäänud raha eest nii kokkuhoidlikult kui võimalik ja siis vahetult enne uut palgapäeva püüan laenujääke vähendada nii palju kui võimalik (krediidikontode ja ka näiteks Bondora puhul on see üsna lihtsaks ja automaatseks tehtud). Seega, kokkuvõttes võitlus muudkui jätkub ja elame edasi.