Aprill 2021 numbrites

Enne, kui ma siin lähipäevil ühe enda elu ja ka blogi puudutava pommuudise teatavaks teen, püsiks veel veidike argisematel radadel. Võtaksin selle aprillikuu kokku oma arvete ja laenudega seotud numbrite osas. 

Aprill oli selles osas veidi segane kuu, et seoses erinevate laenulepingute muutmiste ja pikendamistega tuli mul maksta omajagu ka lepingutasusid. Selle kõige tõttu ei paista see kuu veel nii hea, kui ta tegelikkuses edaspidi olema hakkab. Samas, vastukaaluks olin sunnitud omaraha.ee osamakse seekord edasi lükkama (maksin täiskuumakse asemel vaid 6,08 EUR). Aga kõik arved on tänaseks tasutud ja pilt on järgmine:

Seekord siis tegelikult see "intress" on natuke petlik pealkiri, sest see sisaldab ka muid laenukulusid. Aga suures plaanis pole see oluline. Nendest summadest siis kodulaenu osakaal oli 467,50 EUR kogumakse ja 292,64 EUR põhiosa. Seega, kõigi ülejäänud laenude numbrid on: 1759,17 EUR kogukulu ja põhiosa sellest oli 552,47 EUR.

Bondora kanded on viimasel ajal pigem järjest harvemaks jäänud, aga see on tegelikult igati okei. Mõned ülekanded tulevad aegajalt ka teisi kanaleid pidi. Minu suurim kummardus ja tänu teile kõigile, kes te mind sellel teekonnal endiselt toetate, nii rahaliselt kui ka vaimselt. 

Aga selleks korraks ongi kõik. Nüüd püüan natuke seedida kõike seda, mis minu elus viimastel nädalatel tegelikult juhtunud on ning püüan selle kõik üheks postituseks kokku vormistada. Jääge lainele.

Tuleb nautida ka progressi - töö käib!

Eile õhtul, kui teised olid juba magama läinud, leidsin mina taaskord aja iseenda jaoks. Sellise õdusa õhtupooliku. Ja ma lugesin oma blogi. No täitsa kohe algusest peale võtsin postitused ette ja muudkui vajutasin "Uuem postitus" linki ja liikusin järjest tagasi tänase päeva suunas. Lugemist jätkus vist kokku lausa kaheks tunniks. Kui tihtipeale igasugused loovate kunstidega tegelevad inimesed justkui häbenevad oma varasemaid töid (või lihtsalt väljendavad seda vastavalt), siis ma peaks ütlema, et kohati oli täitsa tore lugeda ka juba mu esimesi postitusi. Kuigi kahtlemata oli alguses seda veidrat naiivsust ja teadmatust siiski päris palju. Seega, eks oli ka natuke piinlikumaid kirjutisi ning kohati pani õlgu kehitama, et no milleks nüüd seda või toda postitust üldse vaja oli. Aga mitte midagi ma kustutama ei hakanud, see kõik ongi minu teekond, minu areng võlglasena, minu areng inimesena.

Kusjuures, siiamaani kõige loetum postitus siit blogist on esimesel päeval avaldatud "Pensionireform". Samuti on populaarsust kogunud ka "Ootamatu kiri postkastis" ja "Sissejuhatus". Eks siin on palju mõju avaldanud ka erinevad artiklid Delfis, mis seda järjekorda kindlasti omasoodu mõjutanud on. Kui ikka massimeedias levib mingi reaalne link, siis toob see automaatselt kordades rohkem külastusi kui ükskõik milline muu postitus. Kahjuks Delfiga on tänaseks päevaks pigem kurb seis. Kuna senine mu põhine suhtluskanal Tanel Saarmann sai ametikõrgendust, siis tänaseks mul seal enam sellist otsesuhtlust ei ole. Ning selle kõige tõttu pole juba mitu kuud enam ühtegi artiklit tehtud ka. Arvatavasti see nii ilmselt jääbki. Aga loomulikult olen ma kogu sellele portaalile ülimalt tänulik, et nad mulle üldse sellise boosti andsid ja kogu selle temaatika üles korjasid. See on tegelikult hindamatu väärtusega. Kes teab, võibolla võlablogindust kui sellist meie riigis ei eksisteerikski tänasel päeval sellisel kujul. Aitäh veelkord, Delfi ja Tanel!

Tegelikkuses on mul siin niiöelda kulisside taga päris palju asju toimumas. Aga need on kõik sellised toimingud, millest ei ole mõtet enne rääkida, kui tulemused käes. Ehk siis ei taha kaagutada enne, kui muna munetud. Kuid need võiksid minu jaoks olla üsna murrangulise tähendusega. Ning kui kõik ideaalselt kulgeb, siis võibolla muutub ka selle blogi meelsus. Üks tark inimene ütles mulle kunagi, et üks olulisemaid oskusi siin elus on ära tunnetada, kust läheb see piir, et mitte rääkida inimestele rohkem, kui neil parasjagu teada vaja on. Ehk siis teinekord võib just selline liigne lobisemishimu asjad ära rikkuda. Muud ei tahagi ma hetkel öelda, kui et tegelikult on väga põnevad ajad.

Võta end käsile, mine õue!

Paar nädalat tagasi kirjutas mulle üks väga armas blogilugeja järgmised read: "Oled küll kirjutanud, et käid vahel looduses, aga kas igapäevaselt mingit sporti ka teed? Hommikuvõimlemist või päeval mingi füüsiline vahepala?" Tunnistan päris ausalt, mul on olnud pärast koroonaperioodi algust enda liigutamisega ikka päris suuri raskusi. No lihtsalt ei saa kodust välja ja kõik. Vahepeal on kolm päeva järjest sellised päevad, kus mu ainus õueskäik on prügikasti tühjendamiseks 78 sammu värskes õhus. 

Aga see kiri pani kuidagi tegutsema. Ning pärast seda olen oma elurütmi muutnud. Minust on saanud või saamas hommikuinimene. Ma reaalselt ärkan kell 6, kui kogu pere veel väga sügavas unes. Ja seejärel ei lähe ma lihtsalt niisama kuskile diivanile vedelema ja telekast hommikuprogrammi vaatama, vaid ma reaalselt sirutan end, teen natuke võimlemise moodi asju ja siis lähen õue. Vahet pole isegi, mis ilm väljas on või mis tuju mul on. Lihtsalt lähen ja kõik, tuimalt. See kargus, mis sealt vastu vaatab ja kontide vahele ronib, on kuidagi eriliselt mõnus tegelikult. Mul on juba oma vaikne ringikene välja kujunenud, mida mööda kõndida. Kahjuks Endomondo lõpetas siin millalgi tegevuse ära ja selle tõttu ma päris täpselt ei teagi, kui pikk see ring on või kui kaua ma seda kõnnin, aga suures plaanis polegi see oluline (lihtsalt vahemärkusena, et Endomondo oli siis üks nutirakendus, millega sai oma füüsilisi tegevusi salvestada, GPS ja muud värgid küljes, tekitas kena kaardikese ka, mida pärast ka arvutiekraanilt vaadata sai; kahjuks aga lõpetati selle rakenduse elutsükkel 31.12.2020). Sellise varahommikuse õueskäimise üks võluvamaid omadusi on see, et väljas pole sisuliselt mitte kedagi, seega sotsiaalset distantseerumist on väga lihtne rakendada, pole mitte mingitki hirmu, et keegi sulle sinu isikliku kahe meetri diameetri sisse roniks. Paaril korral on juhtunud sedagi, et ma pole mitte ühtegi autot ega inimest oma jalutuse ajal kohanud. See kõik annab väga mõnusa võimaluse olla lihtsalt iseendaga, korrastada oma mõtteid, rookida negatiivseid emotsioone, täita oma keha uute vallanduvate õnnehormoonidega. Ning selle kõige saatjaks vahva linnulaul.

Ning, kui kunagi 20-30 minuti pärast koju tagasi jõuan, siis olengi ärganud. Aeg kohv käima panna ja puder potti podisema. Siis millalgi ärkavad vaikselt juba ka teised ja päev lähebki käima. Kogu selle tegevuse üks oluline eesmärk on tegelikult ka see, mida mulle perearst nüüd viimasel visiidil ka toonitas. Ma pean vähemalt 10kg alla võtma. Loodan, et see kõik aitab sellele kaasa. Stress, ülekaal ja vähene füüsiline koormus on üsna surmav kompositsioon.

Igal juhul nagu näha, piisab teinekord väga vähesest, et inimene tegutsema panna. Kui see soov ja tahtmine vaid iseenda sees olemas on, siis ongi üks väike e-mail selleks otsustavaks tõukeks. Hoidkem teineteist ja hooligem ka iseendast.

Kohustuste seis, 09.04.2021 seisuga

Annan vahepeal teile detailse ülevaate, kuidas mul need rahalised seisud siis on tänase seisuga. Mõned aprilli arved on veel maksmata ja olin sunnitud omaraha arve näiteks edasi lükkama, sest muidu poleks lihtsalt enam välja tulnud. Selle tabeli juures on oluline märkida, et kui keegi hakkab siin varasemate tabelitega seda võrdlema, siis tegelikult oli detsembris seis veidi segasem selle tõttu, et siis olid mõned laenud veel maksepuhkustega. Tänaseks on seis konkreetsem ja selgem - ainult Bondora laenud (kuuluvad väikelaenude gruppi) on maksepuhkustel. Kõik ülejäänud laenud on hetkel täislaksuga.

Kui ma vaatan neid praeguseid lepinguid, siis sel aastal lõpeb vaid üks kohustus - üks Telia järelmaks saab suvel makstud ja vabaneb igakuiselt 33,50 EUR. Abiks ikka. Järgmisel aastal on samuti oodata ühe lepingu lõppemist, aga sellega on hetkel raske arvestada, sest on teadmata, mis seisus ma selleks ajaks üldse olla võiksin - kas on juba inkassod või muud tegelased mu elus sees või mitte.

Ehk siis kokkuvõttes on seisud loomulikult oluliselt paremad, kui nad olid siin eelmisel sügisel. Progressi on näha ja tunda. Ning eks see tegelikult annab ka sellevõrra rohkem mänguruumi, kui uuesti erinevate laenuandjatega kompromisse pean otsima hakkama ja aegajalt ajutiselt siia-sinna võlgu jään. On ikka päris suur vahe, kas igakuine puudujääk on 1700 EUR või 600 EUR.

Nagu ma kunagi ühes postituses kirjutasin - "Ma panen siia kirja ka selle numbri, kui suur on mu kohustuste kogusumma tänase, 16.10.2020 seisuga. Siia sisse on arvestatud kodulaen, kõik väikelaenud, kiirlaenud, järelmaksud, krediidikontode kasutusse võetud summad. See summa on 197121,05 EUR. Võib siis ilmselt vabalt öelda, et see ongi see minu põhi." 

Tänase seisuga on see summa 172800,19 EUR. Ehk siis poole aastaga on põhiosajäägid vähenenud laias laastus 24300 EUR (siin siis muidugi sees see juba ette ära kulutatud pensionifondi raha 18000 EUR). Kui võtta siit välja kodulaenu seis, siis on muude laenude jääk langenud 95757,01 EUR pealt (16.10.2020 seisuga) tänaseks 73175,51 EUR peale. Aga tegelikkuses ma sellele põhiosajääkide vähendamisele nii palju tähelepanu ei pöörakski. Minu jaoks ongi hetkel "A ja O" just see, et saada jooksvad kuumaksed nii väikeseks kui võimalik. Et saaks ometigi sellise rütmi, kus ma saan oma sissetulekutega (kasvõi ületundide või lisatöödega) kõik kohustused täidetud. Alles siis taastub enamvähem normaalne elutempo. Mis seal siis ikka - rutiinne igapäevapingutus jätkub.

Kes on süüdi?

Hästi inimlik on erinevate jamade puhul hakata süüdlasi otsima. Enamasti vaadatakse esmalt ikka endast väljapoole. Küll on süüdi mõni poliitik või kiirlaenufirma või inkasso või soojenev kliima. Aga esmalt peaks siiski pea külmana hoidma ja mõtlema, mida ise sai valesti tehtud.

Ilmselgelt ei ole ju näiteks EKRE või Donald Trump selles süüdi, et minust sai mängusõltlane ja võlglane. Kuigi just nemad ju sel ajal võimul olid, seega võiks ju 1+1 kokku panna ja kõik patud nende südametunnistusele kirjutada. Et miks nad mind ometigi ei takistanud sellel teekonnal, neil oleks ju ometigi see võimalus olnud, nad on lihtsalt nii võimsad!

Samuti võiks ju tagantjärgi ka koroonaviirust süüdistada, sest just siis läks mu seis lõplikult halvaks. Seega, hiinlased on süüdi. Soroslased, Bill Gates ja muud pahad farmaatsiafirmad ka! No muidugi on kõige suuremad süüdlased tegelikult online kasiinod ise. On siis vaja tegutseda üldse? Ja no kiirlaenufirmad, andke andeks, aga miks teil oli vaja siia turule ronida ja mulle laenu anda? Seda loetelu võikski siin ette lugema jääda, keda kõiki süüdistada annaks.

Oeh, aga reaalselt olen ma ju ikkagi ise süüdi. Mina hakkasin spordipanuseid tegema, mina langesin sõltuvuse ohvriks. Vahet pole isegi, miks ma seda kõike tegin või alustasin. Oli see siis igavus või ahnus või misiganes.

Kah Võlgu blogija kirjutas siin mõned päevad tagasi huvitava postituse. Ega minagi tegelikult täpselt ei tea, kui suured need kaotused lõppude lõpuks olid, mis maha said mängitud, aga karta on, et korraliku korteri kasvõi Tartu linna oleks nende rahadega juba kindlasti osta saanud. Kardan, et see summa võis kokkuvõttes täiesti vabalt olla kuuekohaline. Aga kahjuks või õnneks ei saa ma seda enam väga täpselt välja ka uurida. Kui just ei hakkaks oma ülekandeid (sissemakseid ja väljaakseid) Exceli tabelisse kokku panema, aga ma ilmselt ei tahaks seda teha. Ning see võtaks päris palju aega ja energiat. Oleks-poleks, need summad on läinud ja keegi seda raha mulle tagasi ei anna. Selle teadmisega pean ma edasi elama. Küllap ma kunagi siiski andestan endale selle jama, aga arvatavasti ei unusta mitte kunagi. Tähtis on teada, et ma suutsin sellele lõpu teha, pidureid tõmmata.

Mulle on päris palju üsna karme lugusid saadetud sellest, mida hasartmängusõltuvus on endaga kaasa toonud. Igasugused enesetapud on seal pigem need leebemad lood. Reaalsed lood reaalsete inimestega, kus afektiseisundis sõltlane on läinud ka oma lähedaste elude kallale. See on hirmutav. Ning kahjuks on see kõik meie keskel endiselt väga tugevalt esindatud. Sellest lihtsalt ei räägita. Igasugused pandeemiad, piirangud, majanduse kokkukukkumised võimendavad neid protsesse. Minul on küll hirm, mis paari aasta jooksul juhtuda võiks. Meie seas on tuhandeid sõltlasi, kellel on viimase aasta jooksul olnud väga palju vaba aega. Jah, nad ei saa enam käia päriskasiinos, aga seda ohtlikumad on tegelikult netikasiinod, sest see tegevus on varjatud, peidus. Inimene võib minna rahulikult WC-sse ja seal poti peal 10 minutiga sadu eurosid maha mängida. Naksti. Ja need pinged muudkui kuhjuvad, sest nii võlad kui mängurlus on suuresti tabuteemad. Keegi ei julge avalikult neid asju tunnistada. Siiamaani vist ainus tuntud inimene, kes on sellest kõigest rääkinud, oli Paul Neitsov. Kuid kas te tõesti usute, et rohkem kuulsusi ei tegelegi hasartmängudega? 

Igal juhul see probleem on tegelikult suur, aga sellest ei räägita. Kuigi peaks. Kas on siin mängus kasiinode karvane käsi, mis lihtsalt toidab riigi rahakotti hasartmängumaksudega ja selle tõttu riigil polegi huvi eriti selle teema varjukülgedest rääkida? Kõlan nagu vandenõuteoreetik juba, eks ole :)