Paar nädalat tagasi kirjutas mulle üks väga armas blogilugeja järgmised read: "Oled küll kirjutanud, et käid vahel looduses, aga kas igapäevaselt mingit sporti ka teed? Hommikuvõimlemist või päeval mingi füüsiline vahepala?" Tunnistan päris ausalt, mul on olnud pärast koroonaperioodi algust enda liigutamisega ikka päris suuri raskusi. No lihtsalt ei saa kodust välja ja kõik. Vahepeal on kolm päeva järjest sellised päevad, kus mu ainus õueskäik on prügikasti tühjendamiseks 78 sammu värskes õhus.
Aga see kiri pani kuidagi tegutsema. Ning pärast seda olen oma elurütmi muutnud. Minust on saanud või saamas hommikuinimene. Ma reaalselt ärkan kell 6, kui kogu pere veel väga sügavas unes. Ja seejärel ei lähe ma lihtsalt niisama kuskile diivanile vedelema ja telekast hommikuprogrammi vaatama, vaid ma reaalselt sirutan end, teen natuke võimlemise moodi asju ja siis lähen õue. Vahet pole isegi, mis ilm väljas on või mis tuju mul on. Lihtsalt lähen ja kõik, tuimalt. See kargus, mis sealt vastu vaatab ja kontide vahele ronib, on kuidagi eriliselt mõnus tegelikult. Mul on juba oma vaikne ringikene välja kujunenud, mida mööda kõndida. Kahjuks Endomondo lõpetas siin millalgi tegevuse ära ja selle tõttu ma päris täpselt ei teagi, kui pikk see ring on või kui kaua ma seda kõnnin, aga suures plaanis polegi see oluline (lihtsalt vahemärkusena, et Endomondo oli siis üks nutirakendus, millega sai oma füüsilisi tegevusi salvestada, GPS ja muud värgid küljes, tekitas kena kaardikese ka, mida pärast ka arvutiekraanilt vaadata sai; kahjuks aga lõpetati selle rakenduse elutsükkel 31.12.2020). Sellise varahommikuse õueskäimise üks võluvamaid omadusi on see, et väljas pole sisuliselt mitte kedagi, seega sotsiaalset distantseerumist on väga lihtne rakendada, pole mitte mingitki hirmu, et keegi sulle sinu isikliku kahe meetri diameetri sisse roniks. Paaril korral on juhtunud sedagi, et ma pole mitte ühtegi autot ega inimest oma jalutuse ajal kohanud. See kõik annab väga mõnusa võimaluse olla lihtsalt iseendaga, korrastada oma mõtteid, rookida negatiivseid emotsioone, täita oma keha uute vallanduvate õnnehormoonidega. Ning selle kõige saatjaks vahva linnulaul.
Ning, kui kunagi 20-30 minuti pärast koju tagasi jõuan, siis olengi ärganud. Aeg kohv käima panna ja puder potti podisema. Siis millalgi ärkavad vaikselt juba ka teised ja päev lähebki käima. Kogu selle tegevuse üks oluline eesmärk on tegelikult ka see, mida mulle perearst nüüd viimasel visiidil ka toonitas. Ma pean vähemalt 10kg alla võtma. Loodan, et see kõik aitab sellele kaasa. Stress, ülekaal ja vähene füüsiline koormus on üsna surmav kompositsioon.
Igal juhul nagu näha, piisab teinekord väga vähesest, et inimene tegutsema panna. Kui see soov ja tahtmine vaid iseenda sees olemas on, siis ongi üks väike e-mail selleks otsustavaks tõukeks. Hoidkem teineteist ja hooligem ka iseendast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar