Enesehinnang ja enesemüümine

Enne, kui tänast teemat lahkama hakkan, siis mainin ära, et tegin taaskord ühe väikese vaimse pausi pärast viimast postitust. Kui olin laupäeva hommikul oma mõtted siia kirja pannud, siis tegin veel paar tundi oma põhitööd ja siis sulgesin sisuliselt kõik netiseadmed. Ei lugenud ma isegi kirju, rääkimata mingitest võla- ja ka blogiteemadest. Ma olin väsinud lihtsalt sellest kõigest. Selliseid turgutavaid pause vajab iga inimene, eriti intensiivsematel eluperioodidel. Ning eriti vastu kevadet, hilistalvel, mil on niiehknaa igasugune vitamiinipuudus ja muud hädad eriti tugevalt esil.
Ning see oli üks tore kvaliteetne aeg koos perega. Sest ega praegusel koroonaajal niikuinii ju kellegi teisega eriti läbi käia ei soovitata. Loodus, metsavaikus, pori ja lörts olid selle nädalavahetuse märksõnadeks. Vahva oli. Õhtul igasugused puldiautodega rallitamised, pusled ja muud möllud. Lisaks veel väike ühine "Kuninganna Corgi" vaatamine koos juurviljasnäkkidega - paprika, porgand, kurk, tomat isetehtud tipikastmega. Eelarve: paar eurot. Tasuvus: perekonnaühtsustunde märkimisväärne tõus ja üleüldine vaimse tervise paranemine. Soovitan kõigile.
Aga olgu, nüüd siis põhiteema juurde, millest täna kirjutada tahtsin. Järgnevateks mõteteks andis aluse üks kirjavahetus ühe blogilugejaga. Ta esitas küsimuse, miks ma ei võiks proovida endale suuremat palka juurde kaubelda, võidelda oma sissetulekute nimel. Tunnistan ausalt - ma ei ole kunagi enesemüümises ja enda reklaamimises väga osav olnud. Pole antud seda pealehakkamist ja ehk ka copywriteri oskusbaasi. Eks oma suur osa on siin ka minu enda olemusel, tagasihoidlikkusel. Olen alati oma elus liikunud põhimõtte järgi, et ärge hinnake mind mu sõnade vaid mu tegude järgi. Ehk siis olen lootnud, et kui ma teen palju ja head tööd, siis seda märgatakse ja lõpuks tasustatakse vastavalt - natuke naiivne vist isegi?. Ehk siis võiks öelda, et ma olen pigem selline vaikne tööhobune, mitte ülesklantsitud tõutäkk. Ilmselt ei võida ma mitte kunagi parima töötaja auhindu näiteks. Aga samas olen ma korduvalt olnud aasta parima tiimi liige. Niiet võta sa siis kinni, kas olen lihtsalt aja jooksul headesse meeskondadesse sattunud häid projekte tegema või on seal ikka minu osa ka olnud oluline.
Nagu öeldud - ma ei oska ennast müüa. Ma ei oska olla see inimene, kes läheb võõra inimese juurde ja teatab, et just mina olen maailma parim ja antagu mulle nüüd palju raha. Ma ei oska minna ka ülemuse jutule lausetega, et ma olen asendamatu tiimiliige. Ma lihtsalt loodan, et mu töö räägib iseenda eest. Kahjuks see vist aga tänapäeval enam nii ei käi. Kui päris aus olla, siis ma hinges tunnen tegelikult rahulolu, et ma just selline olen nagu ma olen. Aga paraku ei maksa selle hingerahu eest arveid. Mida siis ette võtta? Minna kuskile vaimse turgutuse ja enesehinnangu tõstmise laagrisse (ma ei tea, kas selliseid on olemas üldse?), tulla lihtsalt mugavustsoonist välja ja hakata end rohkem esile tooma? Või siis töötada veelgi rohkem ja veelgi paremini, et lõpuks oleksingi asendamatu, ka ilma reklaamita? Üle enda varju teadupärast ei hüppa ja enda olemuse muutmine ei ole kindlasti lihtne teekond, mida valida.
Kuidas teil palkadega lood on? Kas julgete ise minna ülemuse jutule ja raha juurde küsida? Kas oskate ennast reklaamida? Kas oskate ennast tööturul müüa? Või on praegune pandeemia loonud hoopis olukorra, kus tuleb rahul olla sellegagi, et üldse mingigi töökoht ja palk alles on?

Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!