neljapäev, mai 11, 2023

Käib kah!

Pärast mõningast eemalolekut olen ma taas tagasi. Ma võtsin kohe täiega aja maha. Ei vaadanud ma mingeid uudiseid, ei surfanud ka väga kuskil sotsiaalmeedias, vaid lihtsalt nautisin Eestimaa kevadet. Lõpuks kujunes sellest kõigest väga mõnus pea 10-päevane vaimne akude laadimine. Selle aja jooksul sai päris palju ka ringi sõidetud - Tallinn, Pärnu, Peipsi rannik, Võru, Tartu, Viljandi. Lisaks sellele olen ma taaskord end taas käsile võtnud ka kaalujälgimise ja üleüldise tervislikuma eluviisi suunas liikumise osas.

Mäletatavasti üritasin ma siin veidi üle aasta tagasi taaskord ühe ekstreemsema dieediprogrammi abil paremasse vormi ajada. Ning lühiajaliselt see toimiski, kilod kadusid nii mis mühiseb. Aga sama kiiresti tulid need tagasi ka. Kokkuvõttes ei midagi üllatavat, kui mitte jätta mainimata seda, et segaseks jääb, miks ma küll taaskord uskusin, et seekord läheb selles osas paremini. Millal ma küll lõplikult õpin, et tegelikult on elus ikka vägagi kehtiv lause, et mis kergelt tulnud (antud juhul siis kaalulangus), see ka üsna tihti kergelt läinud.

Aga seekord üritan ma sellele kõigele läheneda hoopis teistmoodi. Teatud mõttes on see kõik vägagi võrreldav kogu selle võladraamaga. Kõige tähtsam tõdemus siin ongi see, et kiireid lahendusi ei ole. Tähtis on liikuda rahulikult, mõistlikus tempos oma eesmärkide suunas. Juba märtsi alguses panin ma enda jaoks paika väga pikaajalise plaani - ma lihtsalt hakkan käima. Kilomeetrite kaupa, iga päev, sõltumata ilmast (ainsaks takistuseks ehk totaalne paduvihm, sest tund aega kuskil voolava vee käes liguneda ei tundu väga tore). Ma isegi ei unista hetkel sellest, et see kõndimine võiks millalgi ka jooksmiseks muutuda, alustuseks tahan ma lihtsalt 10-15kg alla saada, tekitada endas mõnusa liikumisharjumise ja küll siis keha ise annab millalgi mõista, kas tuleb kõne alla ka sörkimine. Esialgu piirdun järjest kiiremaks muutuva kõnniga. Märtsi alguses oli mul tempoks rahulik 5,8km/h ja distantsiks seal 3-4km korraga, siis nüüdseks olen jõudnud juba 6,2km/h peale ja vahemaa juba 10km kanti, puhkepäevadel isegi veidi rohkem. Eks siin lõpuks seabki see aeg just oma piirid. Sest üle 2h päevas lihtsalt ei ole väga võimalik selleks näpistada, muu elu tahab ka siiski elamist, eks ole. Igal juhul olen ma praegu täiega tahtmist täis ja selle paari kuuga on sellest kõigest saanud minu jaoks juba omamoodi uus sõltuvus. Muudkui aga avastan kodukandi erinevaid kergliiklusteid ja igasuguseid tervise- ja matkaradasid. Enamasti panen juba toast välja astudes marsruudi vähemalt oma peas paika ja hakkan aga minema. Kusjuures selles mõttes on keha vist siiani veidi veel šokis sellest kõigest, et jalad on endiselt igal õhtul ja isegi järgmisel hommikul veidi kanged. Aga see ei takista järgmisel päeval siis uuesti välja minemast. Tuhh on sees ja mulle see asi meeldib. Kahe kuu jooksul on vahele jäänud päevi vast 3-4 kokku olnud. Sügisel ostetud nutikell annab muidugi sellele kõige oma lisavõlu juurde, kõik need graafikud ja arengukõverad on puhas minu teema.

Vahepeal sain siis veel igasuguseid toredaid kauaoodatud uudiseid teada. Esiteks siis aastaboonus, mis osutus veidi isegi loodetust suuremaks. Enamuse sellest rahast kandsin erinevate laenukohustuste katteks ja kiirenduseks, aga omajagu raha jätsin ka endale nii meelerahufondi kui ka veidi enda poputamiseks. Usun, et olin selle ära teeninud. Lisaks sain teada ka uue palganumbri, mis suures plaanis vastas mu ootustele. Eks alati oleks tore veelgi rohkem saada, aga selline peaaegu 10% lisa on ju alati tore.

Ahjaa, olen endast avastanud ühe omaduse, mille üle julgen täitsa uhke olla. Minuealised ja ilmselt ka veidi vanemad inimesed ehk mäletavad sellist Vene multikat nagu "Käib kah!" Teemaks oli seal siis see, kuidas üks jänes suhtus talle osaks langenud ülesannetesse üsna ükskõikselt. Tähtis oli vaid see, et saaks need kuidagi ühele poole, ükskõik kui hästi või halvasti. Lõpptulemusena muidugi väga edukaks see koguvärk ei osutunud. Minust on aga saanud midagi eelnevale vastupidist, sisuliselt olen muutunud perfektsionistiks. Kuigi mu teele satub aegajalt ka võimalusi siit-sealt niiöelda otseteid valida ja erinevaid nurki sirgemaks astuda, siis miski minu sees sunnib mind minema ikkagi mööda õiget teed. Isegi ülekäigurada ületades teen seda viimasel ajal alati sirgjoones, mitte diagonaalis nagu varasemalt. Aga mulle meeldib see. Ja teate, tegelikult olen ma nüüd siis oma viimaste kuude sammudega täitsa 6kg alla võtnud. Mõnes mõttes on see kaalulangus olnud küll pigem aeglane (3kg ühe kuuga), aga selle eest tunnen, et see võiks olla lõpuks ometigi järjepidev ja sihikindel teekond. Midagi, mida suudan ka pikaajaliselt täita (ka aastate lõikes). Muidugi on kevad selliste tervislike elustiilide juurutamiseks parim aeg üldse, sest ilmad lähevad järjest mõnusamaks ja mõnusamaks ning tahaks uskuda ja loota, et sügistuulte ja -vihmade saabudes on see kõik mu igapäevaelu lahutamatu osa, milleta enam ollagi ei oska. Siia lõppu tahakski öelda lihtsalt, et käige teie kah! Jala!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar