Ma olen omadega hädas

Ma olen omadega hädas. Päris ausalt kohe. Ja selle tõttu pole ma suutnud viimasel ajal end ka kokku võtta, et mingeid postitusi valmis kirjutada. Kuigi tegelikult on päris palju teemasid ja juhtumisi kuhjunud, mida ehk ka teile rääkida. Aga täna proovin esmalt enda tegemistele keskenduda.

Nagu juba öeldud sai - minuga ei ole praegu hästi. Ma olen küll oma kaitseingli abil alustanud erinevaid kuure/seansse/koolitusi, aga see kõik võtab veel aega kuniks need positiivses mõttes mõju hakkavad avaldama. Praegu on selles mõttes isegi veel raskem kui muidu, sest teatud mõttes kistakse nende protsesside käigus lahti need mullid ja kaitsekihid, mida ma siin oma eitusfaasides olen endale ümber ehitanud. Aga usun ja loodan, et lõppude lõpuks teeb see kõik mu olukorra ikka paremaks. Mulle on siin korduvalt soovitatud ka psühholoogi/psühhiaatri poole pöördumist. Ning võin siinkohal kinnitada, et üks neist pakettidest, mida hetkel läbin, ongi sisuliselt psühholoogiteenus. Võimalik, et millalgi räägin nendest asjadest pikemalt ka, aga hetkel on kindlasti veel liiga vara. Alla ma ei anna ning võitlen enda ja oma lähedaste heaolu nimel muudkui edasi. Mis siis, et kuradima raske on. Isegi koos antidepressantidega on raske. Ei taha enam ettegi kujutada, mida ma ilma nende kollaste pillideta teeksin.

Aga see selleks. Natuke avaksin siis tausta ka selles osas, miks ma ikkagi omadega teatavas madalseisus taaskord olen. Vahepeal läks ju ometigi juba palju paremini ja silmad peaaegu juba särasid. Ma võtaksin selle kokku järgmise lausega: "Kui inimene vireleb mingi jama sees juba pikemat aega, siis ühel hetkel muutub ta paratamatult kärsitumaks ning hakkab otsima kiiremaid ja riskantsemaid lahendusi." Nii juhtus ka minuga. Mäletavasti läksin ma millalgi suure entusiasmiga investeerimismaailma. See tundus nii põnev ja tore. Mingil hetkel muutus see mu jaoks igavaks ning siis lohutasin end mõttega, et edukas investeerimine peabki omamoodi igav ja rahulik olema. Kuid siis järgnes sellele järjekordne kriis (Ukraina sõda), kõik aktsiad hakkasid kiirelt kukkuma ja mina tulin padavai sellest maailmas kahjumiga välja. Närv lihtsalt ei pidanud vastu. Sain õppetunni, millest ma siiski õppust ei võtnud. Hiljem proovisin kätt ka krüptorahadega ning siingi sain ma korralikult vastu vahtimist. Valusamalt isegi kui aktsiaturgudel. Ning loomulikult pani see mind mõneks ajaks nurka haavu lakkuma ja kahetsustundeid tundma. Järjekordsed valusad õppetunnid, mida minu vaimses seisundis tegelikult endale mitte kuidagi lubada ei saanud. Aga et asi veelgi valusam oleks, siis tegin sel kevadel veel paar lollust juurdegi. Mingi emotsiooni ja laste rõõmustamise soovi ajel ronisin ma kurikuulsatesse Facebooki eraisikute laenuandmise gruppidesse. Oeh, kui lihtne sealt ikka neid summasid saada on. Pakkujaid on hulgim (no julgelt 10 vähemalt), võta aga need järjest ette ja kirjuta neile, et oleks soov näiteks 300 eurot saada. Mõni üksik neist soovis mingeid kontrolle ka läbi viia (väljavõte eesti.ee keskkonnast, et mingeid kohtutäitureid või maksehäireid pole, paar tükki soovis ka konto väljavõtet), aga üldiselt ei huvitanud kedagi, mis seisus sa omadega parasjagu oled. Visati aga leping ette (enamasti üsna vigases kirjakeeles ja suhteliselt ebaseaduslike tingimustega), anti teada, mis kõik juhtub, kui raha õigeks ajaks ära ei maksa (ähvardused, et annavad kohe kõigile lähedastele ja tööandjatele teada ja lisaks panevad kuskile Facebooki võlglaste gruppi ka postituse, rääkimata siis otse kohtutäituri poole pöördumisest). Nii saigi siis need allkirjad alla pandud ja peagi oligi piiks-piiks raha kontol. Ja eks siis hiljem oli üsnagi paha tunne, et kui oli vaja selle rumaluse eest 450 eurot tagasi maksta. Kui keegi peaks küsima, et miks inimene selliseid lollusi teeb, siis selgitus on minu puhul ilmselt minu iseloomus. Või siis minu praeguses ebakindluses. Ma ei julgenud lihtsalt sõprade-tuttavate poole pöörduda. See tundus sel hetkel vaimses mõttes veel keerulisem kui see meeletu protsendiga intressi tasumine. Sest need laenuandjad ei muretse su pärast, neil on suva, mille jaoks sa seda raha tahad. Eks hiljem on muidugi mõistus taaskord veidi selginenud ja olen julgenud ka teistsuguseid valikuid ja otsuseid teha, aga sellised teod jätavad paratamatult hinge järjekordsed haavad. Et mis kuradi pärast on vaja selliseid asju endale korraldada. Ma kujutan juba ette, et ma olen tänaseks vist kõik vead ära teinud, mida üks võlgades siplev inimene üldse teha võiks. Nagu mingi näidiseksemplar.

Ehk siis kokkuvõttes - ma olen üks hädapätakas oma hädade otsas. Muudkui tõmblen ja teen vigu. Aga ma üritan tõesti end kokku võtta ja spetsialistide abiga vähemalt end vaimses mõttes elus hoida. Aga jah, jube raske on, kui muudkui pingutad ja pingutad ning siis tulevad mingi impulsiivsed otsused ning mitme kuu vaev lendab üsna kiiresti õhku. Vaimselt on see ülimalt raske. Aga noh, see on minu teekond ja ju siis on neid tagasilööke mul millegi pärast vaja teha ning taluda. Võitleme siis muudkui aga edasi.