Täna annan ma sõna taaskord ühele kaasteelisele, kes ühtlasi ka mu blogi regulaarne lugeja juba algusest peale. Lisaks kõigele muule on ta olnud viimastel nädalatel ka väga aktiivne kommentaaride kirjutaja, kus on jaganud oma lugu ja kogemusi. See kõik andis mulle mõtte, et ma sooviksin tema lugu detailsemalt teada saada. Ning ta kirjutaski mulle. Tema lahkel loal jagan seda kõike ka nüüd teiega. Seejuures, avaldan talle juba sügavat kiitust ka väga hea kirjaliku väljendusoskuse eest. Kuigi teema ise on keeruline ja raske, on seda ometigi nauditav lugeda (kui üldse sellist sõna siinkohal paslik kasutada on...). Aga ilma pikema lisajututa, siis see lugu on. Kuna see lugu ja see kiri olid üsna pikad, siis loetavuse huvides jagan selle erinevate postituste peale laiali (sest nagu moodsas maailmas öeldakse - TL;DR: ehk siis lahti kirjutatuna "too long, didn't read").
Aitäh, et oled seda blogi pidamas. Olen selle lugeja olnud selle sündimise hetkest alates. Põhjusega muidugi. Inimene ikkagi loeb neid teemasid, mis puudutavad teda ennast ka. Siit alates võikski ilmselt rääkima hakata oma lugu.
Sugu: naine
Vanus: 39
Elukutse: pika tööstaažiga ametnik
Elukoht: Tallinn
Loo algus
Rahaga on olnud omamoodi suhe juba lapsepõlvest saadik. Ma ei saa öelda, et olin vaesest perest, aga ilmselt oli olukord üsna piiripealne, sest see tunne, et päris seda, mida saavad teised, seda mina ei saa kunagi, on mind saatnud kogu ülejäänud elu. Mul oli olemas puhas ja soe kodu, riided, sain käia trennis. Aga need kõik ei olnud kunagi viimase trendi järgi, vahendid trennis olid saadud teiselt ringilt. Ilmselt sealt tekkis mingi alateadlik vajadus endale täiskasvanuikka jõudes võimaldada asju, mis tegelikult ei ole mulle olnud jõukohased. Näiteks reisid, väljas söömised, nii sageli erinevate kultuurisündmuste külastamine. Ma näen selgelt, et kompenseerin seda, mis endal puudu jäi oma laste peal. Ma mäletan selle mõtte tekkimist, et minu lapsed ei tohi kunagi jääda häbisse seetõttu, et neil ei ole nö staatusele vastavaid vahendeid või riideid. Ja siin tegelikult ma ei räägi rahaga üle külvamisest. Mõistlikkuse piires ikka. Samas tänapäeval on ka selle nö mõistliku taseme hoidmine väga kulukas.
Selles ebaküpses maailmas viis saatus mind kokku elukaaslasega, kellel nagu selgus hiljem, on hasartmängusõltuvus. Tänaseks on ta oma järeldused teinud (st seadnud endale piirangud), aga ajal kui kõik ilmsiks tuli said kokku kaks valesti elatud majanduselu - minu poolt üle võimete elamine ning sellega seoses võetud laenud ning tema poolt võlad, mille tasumiseks tuli võtta laenu. Elu teeb huvitavaid käike, onju. Igastahes oli see vigadega elatud elude kokkusaamine üks peamisi alguspunkte, kus kõik hakkas minema alla mäge. See oli esimene kord kui ma hakkasin tõsiselt otsa vaatama oma kulutustele, aga selle asemel, et siis juba pidurit tõmmata, süvendasin olukorda veelgi. Kulutustele otsa vaatamine ning enda rahalise olukorra parandamine oleks tähendanud seda, et elustiil, millega olin harjunud nii mina kui lapsed oleks lõppenud päevapealt. Ma küll asusin üsna kindlameelselt vähendama kulutusi, kuid lastega seotud vajadustele ei saanud ega osanud ei öelda. Seda enam, et lapsed olid ja on üsna edukad enda valitud spordialadel. Teatavasti on võistlussport ennekõike suur kulu, mitte tulu. Põhjalikult rahadega korda saamine oleks tähendanud seda, et lapsed oleks pidanud loobuma võistlemast sellel tasemel, millel nad oma harrastustega tegelesid. Selle jaoks mul südant ei olnud. Kui kuu lõpus hakkas raha puudu jääma, siis viis mõte ikkagi esimese asjana kuhugi kiirlaenu koduleheni või hakkasin mõtlema välja skeeme kuidas refinantseerida juba olemasolevaid, et järgmistel kuudel oleks lihtsam. Lisaks kujunes välja midagi kaassõltuvuse laadset ehk tunne, et kuigi olen ise rahaliselt keerulises olukorras, siis ikkagi pean ma suutma toetada oma veel keerulisemas olukorras olevat kaaslast.
Tänaseks olen selleaegse elukaaslasega heades sõprussuhetes, kuid mitte enam koos.
Pikk jutt kokkuvõtvalt on kaks märksõna: emotsionaalsete puudujääkide kompenseerimine enda premeerimise läbi ja kaassõltuvus hasartmängu küüsis oleva inimesega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar