Koostööprojekt - Keni lapsepõlv ja noorusaeg

Kuna üks tore blogilugeja esitas soovi, et Ken võiks oma sisemist tausta veidi rohkem avada (et miks ikkagi ta selliste valikute ja otsusteni oma täiskasvanueas on jõudnud), siis edastasin selle palve ka meie peategelasele. Ning ta oli nõus end taaskord vägagi siiralt ja avameelselt avama. Muuseas, pole vaja karta, et Maria kuidagi orbiidilt oleks ära kadunud, temast kuuleme me peagi veel. Nüüd aga Keni lapsepõlve ja noorusaja loo juurde.

Olin väga energiline ja uudishimulik laps, samas ülitundlik kriitika ja ebaõnnestumiste suhtes, seepärast üritasin neid tulutult iga hinnaga vältida. Argielus tundsin end saamatuna ja kannatasin (ka rahaga seoses) alaväärsuskompleksi. Millestki materiaalsest tegelikult puudust polnud, kuid emotsionaalselt olin hüljatud, mille sildustasin hiljem raamatupealkirja järgi “emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärandiks”. Kodus tunnetasin pidevat susserdamist, kust saaks aga midagi poolmuidu või töö juurest vahendeid isiklikuks tarbeks ära kasutades.

See susserdamine tekitas kodus pingeid ja pidevalt oli hirm, et luuavarrest võib pauk tulla, mis pani kodus olemise aega ühel hetkel vältima. Pärast põhikooli mind eliitkoolidesse õppima ei lastud, sest pere ehitas maja (ise tehtud - hästi tehtud, valmis pole siiani) ja sugulaste vabatahtlikust abist selles osas keelduti, sest väidetavalt sugulastega asjaajamine tekitavat alati üleliigseid probleeme. Terves suguvõsas on edasipüüdlikel esindajatel rahadega probleeme olnud ja võsukese kaudu nendega liiga seotuks saamist välditi, justkui viidates, et kõrgharidus ja kokkupuude suurte ideedega teeb praktilise taibu osas lolliks ja talupojamõistuse kohaselt elu liiga keeruliseks. Minu lemmikud, raamatud sõimati kodus paberipahnaks. Ehkki rahast räägiti kodus pidevalt negatiivses võtmes, sain kaasa mitmeplaanilise finantsidesse suhtumise, et “raha peab tulema raskelt, mis kergelt tulnud - see kergelt läinud”, “kokkuhoid pole koonerdamine”, “müügitöö ja maksud on ebaõiglased - lollidelt tuleb raha ära võtta”, “raha peab tegema raha - otsi hüvesid, mitte heaolu”, “võlg on võõra oma” ja kõige kroon “me pole nii rikkad, et odavaid asju lubada”. Raha küsida oli alati piinlik ja mind hirmutati töökasvatusega (eakaaslaste nähes lehtede riisumine ja aia taha vedamine oli kõige piinlikum), et need, kes ei õpi, peavad tänavaid koristama, aga kuna olin kõrend vibalik, siis just õppimise ja huvitegevusega ennast oma ebamugavas kehas paremini üritasingi tunda. Mingis mõttes üritasin leida teistsugseid vahendeid, et pälvida vabemate heakskiitu, aga tajusin passiiv-agressiivsust ning pingutust kui karistust, seetõttu oli mu vihatuim õppeaine kehaline kasvatus. Koolieelikuna trenni sundimine ja treeneri ebapiisava juhendamise asemel õelate kommentaaride talumine mu väidetava saamatuse kohta, tekitas vastumeelsust igasuguse kehalise pingutuse suhtes rohkem kui 10 aastaks. Pingutuse märkamise asemel muiati minu jaoks oluliste saavutuste üle, sest päris elus pole koolijütsi “vati sees” saavutatul mingit kaalu. Oma saamatuse peitmine, koduse elu ilusamaks rääkimine, oma kätega tegemine ja vigastusteni enda tagant sundimine oli vanemate jaoks vist nende näitek saavutus. Ükski minu saavutus ei tundunud nii kodustele piisav, sest enamik neist tuli lahtise peaga poisile kergelt ja muuseas (olümpiaadidel oli õnne, susserdasin endale kuidagi viied aastahinneteks) - õnnestumised ei pälvinud eriti tähelepanu, kuid probleemid võimendati üleelusuuruseks ning kui kärkimisest ei piisanud, peksti või ähvardati lastekodussse viia. Kõige suurema peksu osaliseks sain vanaema tagant mõned korrad sajaliste näppamisest, kui tahtsin enda jaoks millegi laheda ostmisega silma paista ja end hästi tunda. “Kiida lolli ja loll teeb tööd” või “mul pole nii suurt peret, et sind ära kiita” kõlas mulle nagu “kodust pole mõtet tunnustust oodata”, kuid minu jaoks arusaamatutel väärilistel puhkudel sain mõne kalli asja, stampväljendi “olid tubli” ja otsisin tunnustust väljaspoolt kodu, mis on ilmselt kõige rohkem mind hädadesse viinud.