Tänase postituse alustuseks pean nentima, et kahjuks jäid mu blogid taaskord kuidagi silma Google AdSense tiimile ja nad tõmbasid mu reklaamikonto vähemalt ajutiselt pausile. Ehk siis hetkeseisuga enam siin reklaame ei näe. Võimalik, et oma Ukraina abistamise kampaaniaga rikkusin ma mingeid reegleid, kuigi ma ju otseselt kedagi klikkima ei meelitanud. Aga eks omamoodi mõjutusega ma ilmselgelt ikkagi tegelesin. Aga mis seal ikka - on nagu on, tänasel päeval sellel minu jaoks suures plaanis siiski mingit traagikat ei ole. Sellest paarikümnest reklaamieurost minu heaolu kuidagi õnneks ei sõltu. Eks näis, kas millalgi saan need bännerid siia tagasi või mitte.
Aga täna tahaksin ma natuke mõtiskleda võlglaseks olemise üle. Kuidas siis ikkagi käituda, kui ühel hetkel mõistad, et sa oled oma võlakoorma alla lämbumas. Igaks juhuks rõhutaksin siiski üle, et kogu järgnev jutt põhineb lihtsalt minu isiklikel kogemustel ja aja jooksul kogunenud teadmistel. Kindlasti leidub ka erandeid ja keerulisemaid juhtumeid, mis minu teooria alla ei kohandu.
Suures plaanis jagaksin ma võlglased kolme erinevasse gruppi:
- Võlglane, kelle sissetulekud ületavad kohustusi, aga reaalselt jääb elamiseks väga vähe raha üle.
- Võlglane, kelle sissetulekud on kohustustega sisuliselt võrdsed (ehk siis söögiks, transpordiks enam raha ei jätku).
- Võlglane, kelle kohustused ületavad sissetulekuid.
Kui inimene elab üksinda ja tal kellegagi oma igakuist eelarvet jagada ei õnnestu, siis tegelikult võib otse ja keerutamata öelda, et kahes viimases grupis olevad inimesed on pankrotis. Pole küsimustki. Kui just mingit kiiret olukorra paranemist ei teki või ei paista, siis sellest olukorrast ilma kohtu abita välja ei roni (ehk siis lõpp-punktideks ongi isiklik pankrot või kohtulik võlgade ümberkujundamine). Esimeses grupis olevad inimesed on samas veel sellises olukorras, kus õigete sammudega (või kui eriti täpne olla, siis valede sammude vältimisega) on võimalik veel iseseisvalt välja tulla. Suures plaanis võivad esimeses grupis olevaid inimesi aidata igasugused lisatööd, lisaampsud (Boltid-Woltid, tõlketööd vms), vähemal määral ka ehk refinantseerimised, maksepuhkused. Samuti ka kodus ringi vaatamised - ehk saab midagi maha müüa.
Võlglaste mõttemaailma kõige suuremaks probleemiks on lühike ajaperspektiiv. Kuna ollakse omadega väga raskes seisus, siis ei tegutseta enam selle nimel, et tulevikus oleks kergem. Ainus eesmärk on tänane ja homne päev üle elada. Ning paratamatult viib see järgmiste halbade sammudeni - ehk siis iga hinna eest uute laenude hankimiseni. Loomulikult ei vaadata sel hetkel enam mingeid intresse, lepingutingimusi, viiviste protsente ega midagi. Tähtis on see laenuraha võimalikult ruttu kätte saada. Ehk siis oma tulekahju üritatakse kustutada sisuliselt kasvõi Venemaa toornaftaga. Ning selle najal meie igasugused kiirlaenufirmad oma 60% KKM-iga lepinguid sõlmivadki. Rääkimata igasugustest Facebooki laenugruppidest, kus need tingimused juba tõeliselt röövellikud.
Tegelikult peaks aga võlglane oma olukorda lahti harutama hakkama hoopis teisest otsast. Kuigi suures plaanis on võlaandjate poole pöördumine üsna tulutu tegevus (ega sealt mingeid häid ettepanekuid reeglina ei tule ja diile ei pakuta), siis tuleks see samm siiski ette võtta. Kasvõi edaspidise kohtumenetluse jaoks näiteks (seal on oluline tõestada, et sa oled enda poolt vähemalt proovinud lahendusi leida). Kirjutadki kõigile juba enne reaalseid makseviivitusi, et selline jama kohe saabub, et sul lihtsalt pole raha oma lepingute täiemahuliseks täitmiseks. Põhjuseid pole seejuures vaja välja tuua (näiteks pole vaja kirjutada, et asi sai alguse hasartmängudest) - piisab, kui kirjutada, et praegu on majanduslikud raskused. Edasi ilmselt hakkavad lepingud järjest hapuks minema - tulevad viivised, leppetrahvid (maksimaalne trahv on 5 eurot iga maksmata jäänud osamakse kohta), hoiatuskõned, meeldetuletuskõned, kurjemad kirjad ja muud värgid. Siis 45 päeva möödudes tekib laenuandjatel õigus sind maksehäireregistrisse lisada (kui võlgnevus ületab 40 eurot). Ning tegelikult on see hea. Sest sellest hetkest alates laenufirmad sulle enam laenu ei anna. Ehk siis ületatud saab esimene oluline verstapost, mis takistab sind end sügavamale auku kaevamast. Sa ei saa enam kuskilt credit24 või smsraha krediidikontolt raha juurde võtta.
Samal ajal tasuks loomulikult juba mõne võlanõustajaga ühendust võtta ja asjad läbi vaadata. Ning suuresti sõltuvalt vara olemasolust (kinnisvara, autod jne) siis valida, kas võtta enne kohtulik võlgade ümberkujundamine või pankroti teekond. Siin ei ole selles mõttes mõtet asju ilustada ja öelda, et äkki saab neid ikka vältida. Saab, aga ilmselt ainult siis, kui sa kohe kohe uue ägeda töökoha saad, mis sulle vähemalt 50% rohkem sisse tooma hakkab. Või no siis ka, kui mingi lotovõidu saad (aga see eeldab juba piletite ostmist ja seda sa tegelikult endale lubada ei saa). Kokkuvõttes parem õudne ja konkreetne lõpp kui lõputu õudus. Sest ilma selleta võitleksid sa aastaid igasuguste inkassode ja igapäevaste sõimavate kõnede ning kirjadega.
Jah, meie riigis on neid igasuguseid laenufirmasid ikka meeletult palju. No julgelt ikka üle 20. Ning üldjuhul, kui sul veel kirjet kuskil maksehäireregistris pole, saab igaühest neist mingi 1000 eurot üsna kerge vaevaga kätte. Teinekord isegi ilma sissetulekut omamata. Seega reaalsuses saaks vähemalt paar aastat kindlasti nende laenurahade peal liugu lasta ja sel kombel lumepalli kasvatada. Kuniks ühel hetkel oledki olukorras, kus sa oled esimesest grupist lootusetult kolmandasse lennanud, koos selle hiiglasliku laenupalliga.
Omaette teema on igasugused refinantseerimised ja laenupuhkused. Iseenesest on need OK variandid (kindlasti paremad kui uue laenu võtmine), aga tegelikkuses aitavad need sul vaid aega võita ning pikemas perspektiivis üldjuhul sind jamast välja ei aita. Jah, kui sul on mingi laenuleping seisus, kus poole aasta pärast saab see otsa, siis tasub ehk mõni teine leping selleks ajaks pausile panna, kui selle arvelt saab selle kohe lõppeva lepingu kiiremini ära lõpetada. Sel juhul oleks tulu juba tõesti rohkem. Aga võtta lihtsalt maksepuhkus niiöelda igaks juhuks, ilma suurema eesmärgita, siis sellel väga suurt mõju ei ole - lisaks teeb see su lepingu veelgi kallimaks. Refinantseerimised teevad samuti su lepinguid kogumahu mõttes kallimaks, aga kui sellega kaasneks märkimisväärne kuumaksete vähenemine (ideaalis äkki isegi intressi langetamine), siis tasub proovida. Eriti, kui see viib sind näiteks elamisväärse eluni (aitab kasvõi palgapäevast palgapäevani kenasti hakkama saada).
Lõpetuseks võiks veel päris pikalt rääkida ka ilmselt eraisikute laenudest, aga kuna mul endal on neid vaid täpselt üks (see sõbralaen, mis sai alguses pensionisamba tagatisel tehtud), siis ega ma siin väga pädevat juttu rääkida ei oskagi. Sõbralaenud on suuresti kinni isiksuses. Kas sa suudad endale need välja rääkida või mitte. Kui ausaks sa selle kõige juures enda ja laenuandja suhtes jääda suudad. Paratamatult on see tegevus teatud mõttes laenuvõtja jaoks alandav ja meeleheitlik. Sest paratamatult küsitakse eraisikutelt laenu siis, kui mujalt enam ei saa ning eks laenuandja jaoks on see ohumärk igal juhul. Üks asi on see, kui sa küsid 25 eurot laenu, et süüa osta. Teine asi aga see, kui sõbralt võtad suurema laenu selleks, et selle abiga oma jooksva kuu kohustusi tasuda. Mõtteainet ja valikuküsimusi on siin teemas ilmselt hulganisti.
Aga selline see tänane postitus siis saigi. Ma loodan, et mõtete korrastamiseks oli sellest vähemalt kellelegi tolku ka. Igal juhul soovin kõigile võlglastele kainet meelt ja tugevat vaimu oma olukorra lahendamisel. Tahan uskuda, et kui sa selle blogini ja nende postitusteni juba jõudnud oled, siis oled sa vähemalt teadvustanud endale, mis seisus sa oled ning selle tõttu ehk on lootust, et teed ka õigemaid otsuseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar