Üleeilse postituse järelkaja

See on täiesti uskumatu, kui palju toetavat vastukaja ma pärast oma üleeilsest postitust sain. Nii palju kirju pole siiani vist mitte ükski mu postitus toonud. Lisaks tuli üks pikem kommentaar ka, mida saate lugeda volglane.blogspot.com aadressilt. Siinkohal olekski ehk hea üks väike vihje ka anda kõigile neile, kes enamasti mu blogi loevad volglasepaevik.blogspot.com aadressilt - tegelikult on kommentaaride ja üldise vastukaja osas oluliselt viljakam pinnas just see originaalblogi. Tasub aegajalt sinna piiluda ka. Nagu korduvalt olen maininud, siis oma blogi duubeldasin ma just selle Facebooki blokeeringu tõttu. Postitused teen ma alati mõlemasse korraga ja need on seega kenasti mõlemas täiesti ühesugustena üleval, aga kahjuks või õnneks elavad kommentaarid siiski oma elu ja neid selliselt ükshaaval teisele lehele üle viia ei saa. Kui keegi tunneb bloggeri/blogspoti keskkonda veidi põhjalikumalt ja teab meetodeid, kuidas seda teha saaks, siis võib mulle muidugi sellest teada anda.

Nüüd siis aga tagasi selle postituse juurde. Suur aitäh teile selle meeletu toetuse eest! Mul tõesti võttis silmanurkadest märjaks selle peale, kui neid kirju järjest muudkui tuli ja tuli. Õnneks suutsin neid pisaraid siiski varjata ja mingeid lisaküsimusi kodus ei tekkinud.

Tahaksin aga siinkohal rõhutada, et ma ei kavatse mitte mingil juhul kuidagi alla anda. Pigem oli mu tavapärasest emotsionaalsema postituse mõte selles, et ka minul on kehvemaid päevi, mil ma tõsimeeli mõtlen, kas ikka on vaja end selliselt põletada. Probleeme saab suures pildis lahendada kahel viisil - proaktiivselt või reaktiivselt. Ehk siis, kas ennetavalt või reageerivalt. Kas püüda iga hinna eest iga sekund olukorda kontrollida ja proovida ette aimata laenufirmade käitumist, ise lahendusi otsida, ise aktiivselt kontakti otsida. Koguaeg näpuga järge ajades eelarvet täites ja sinna lisaraha püüdes hankida. Või siis võtta seda natuke nagu paratamatusena. Ilmselgelt ei täna ega ka homme ei hakka mu lepinguid veel keegi üles ütlema. Mu lepingud on täna, 5. aprillil, kõik jonksus. Mitte ühtegi ametlikku häiret ei ole, maksehäireregister on ka tühi. Üle oma varju ju teadupärast ei hüppa. Ma pean lõpetama liigse muretsemise ning oma hinge vabaks laskma. Nagu mulle mitmed inimesed ka rõhutasid - ma olen teinud tegelikult juba praegugi oluliselt rohkem, kui võiks ühelt võlglaselt oodata ja eeldada. Ma ei saa end mitte kuidagi pettumuseks nimetada. Aga ma peaksin end siiski rohkem hindama ja enda vaimset tervist rohkem hoidma. Ma helistan just mõned minutid tagasi oma perearstile ja panin aja kinni oma vaimse tervise olukorra diagnoosimiseks. Eks ole näha, mida see endaga kaasa toob. Homme lähen vastuvõtule.

Tegelikkuses võikski ju küsida, et mida ma siin rabelen ja võitlen. Lasku ma need lepingud lihtsalt vabaks, inkassod ja muud värgid. Et mingu aga kohtust läbi kõik need - võidaks ju kõvasti aega ja hing oleks ka rahulikum. Aga kas ikka oleks? Ma ise olen seda protsessi läbides pidanud silmas, et isegi kui kuskile inkassosse või kohtusse jõuda, siis on ju ikkagi parem, kui need põhiosajäägid oleks selleks ajaks võimalikult väikesed. Et noh, kui peakski kehvasti minema, siis võiks eeldada, et pikas plaanis peaks see ikkagi pigem hea olema. On ikkagi ju päris suur vahe, kas inkassosse jõuab 1000-eurone võlg või näiteks 1742-eurone. Kokkuvõttes tuleb siin leida lihtsalt mingi kuldne kesktee vabaks laskmise ja igapäevase megapingutamise vahel. Kontrollitud vabalangus?

Üks põhjus, miks ma selle postituse laupäeval siiski avaldasin ja ka üles jätsin, on see, et ma ei taha oma lugejatele jätta valemuljet, et mul on koguaeg kõik kontrolli all ja ma mõtlen iga sekund hästi ratsionaalselt. Asi on sellest ikka väga kaugel. Nõrkused ja madalseisud on sellel teekonnal ääretult normaalsed. Kõigil meil on paremaid ja halvemaid päevi, stressis olevatel inimestel on kõik need tunded ja emotsioonid lihtsalt võimendatud. Aga peame vastu, eks ole! Oluline on rõhutada, et tegelikult on täiesti okei (ja isegi rangelt soovitatav) pöörduda eriala spetsialistide poole - psühholoogid, võlanõustajad jne.