Kas lasta end vabalangusesse?

Mul on megagigapeavalu. Selline tunne nagu eile oleks päev otsa viina joonud ja pärast mingit rummi veel otsa. Tegelikult võtsin just juba paratsetamooli sisse ja ootan siin, et see vaikselt mõjuma hakkaks. Vast kunagi ikka hakkab ka.

Mul on tegelikult üks hirm tekkinud. Või noh, eks igasugused ärevused ja muretsemised on mu igapäevaelu osa niiehknaa. Aga nüüd on üks uus asi. Ma kardan oma lähedasi, sõpru ja ka tundmatuid blogilugejaid alt vedada. Ma kardan, et kui ma oma praeguses elutempos ja iga hinna eest oma võlgade vastu võideldes peaksin ebaõnnestuma, siis inimesed pettuvad minus. Kui peaks juhtuma, et mõni leping öeldakse ikkagi üles, et kui midagi jõuab kuskile inkassode laudadele, siis olen läbikukkunud. Kui ma lõpuks ikkagi saan need kirjed sinna maksehäiregistrisse, siis olen üks hädapätakas, kes ei saa oma asjadega ikka üldse hakkama. Isegi, kui mind siin igakuiselt aidatakse ja mulle kaasa elatakse. Aga ma ei taha olla pettumus.

Mingi pool aastat tagasi lugesin kuskilt sotsiaalmeediast huvitavat mõtisklust. Kuna ma kahjuks seda hetkel üles leida ei suutnud, siis ei saa ma sellele mingit viidet panna ja ka täpset sõnastust üles otsida, aga proovin selle mõtte siiski oma sõnadega edasi anda, loomulikult enda loo kontekstis.

Ma tunnen, et ma olen justkui kärestikulisel jõel, kus ees on ootamas päris kõrge kosk. Ma olen juba natuke sinna alla piilunud ka - seal ongi need inkassod, maksehäireregistrid, kohtumenetlused ja muud taolised asjad. Ma teen meeletuid jõupingutusi, et mitte sinna kose servani jõuda. Et ma ikka püsiks edasi siin ülemisel platool. Varjun kuskile kivide taha, püüan end tüürida kalda poole, haarata igast oksast ja õlekõrrest. Kuid vool on tugev, parimatel päevadel ma lihtsalt püsin paigal, aga mu olukorrale lõplikku lahendust ei paista. Samas ma näen ju kaugusesse vaadates, et pärast seda koske tuleb väga vaikne ja rahulik veevool. Aga ma ei suuda lõpetada võitlemist. Ma ei oska end lõdvaks lasta, leppida olukorraga ja lihtsalt end kosest alla lasta kukutada. Ma kardan kõike seda, mida see kukkumine minuga teha võib. Kas mu paat ikka jääb terveks? Kas ma jään ellu?

Nagu juba öeldud, ma ei taha olla pettumus. Ma ei taha iseendas pettuda. Kuigi eks ma juba niikuinii olen enda peale pahane, et end sellesse jamasse üldse vedanud olen. Ma küll rõhutan pidevalt, et üks hullemaid asju, mida teha saaks, on pea liiva alla peitmine, aga samas tunnen ma ka ise aegajalt, et tahaks pausi pidada, ära unustada selle jama, mille olen korraldanud. Ka mina olen ikkagi inimene. Ma ei ole vaimselt nii heas seisus, kui siin võibolla aegajalt mulje võib jääda. Neid nõrkushetki on tegelikult oluliselt rohkem, kui siia blogisse jõuab. Aga ma ei taha viriseda ega halada, sest see ei aita mitte kedagi.

Õnneks annab peavalu vaikselt juba järgi ning sain taaskord oma tundeid ja emotsioone siin jagada - hakkas parem.