Sõpra tuntakse hädas

Kui inimese teele tekivad (või tekitab ta need ise) mingid raskused, siis peab ta kohanema. Kes kohaneb, see jääb ellu. Nagu meie ühes populaarses telesarjas hiljuti üks õde teisele õpetas: "Kui sul on nohu, siis sa ei hakka ju nina peast eemaldama. Sa ravid ennast - leevendad sümptomeid, nuuskad. Sa ei hakka oma elu laiali lammutama. Võta asja rahulikult." Nii on tegelikult enamuses probleemidega - paanika ei aita mitte kedagi. Võta see hetk, pea aru, räägi inimestega, kurda oma muret, otsi lahendusi. Pea liiva alla peitmine ei aita sind.

Eks meie elu määrabki tihtipeale just see, kuidas me oma elu madalseisude ja kriisidega hakkama saame. Elu on ootamatusi ja pöördeid-käänakuid täis. Ning nendega tuleb kohaneda - uus töökoht, uus kaaslane, lapsevanemaks saamine, lein, rahamured, terviseprobleemid, õnnetused. Kõike võib juhtuda. Juba üle aasta elab kogu maailm ühes suuremat sorti kriisis. Aga samas ei ole see praegune ebakindlus ja pandeemia võrreldavgi sellega, mida meie vanavanemad ja vanavanavanemad oma elu jooksul üle elasid - reaalsed sõjategevused ja hirm, kus ühel ööl kaotad oma kodu selle tõttu, et see lihtsalt saab pommiga pihta või viiakse sind ennast kuskile külmale maale. Selle kõigega võrreldes on meie elud ju täielik muinasjutt ka siin praeguses kriisis. Inimesed kohanesid tollal ning küllap saame ka nüüd hakkama. Elud ei saa jääda elamata.

Tegelikult on kriisid üheks oluliseks lakmuspaberiks. Just sel ajal luuakse tõeliselt tugevad suhted. Just sel ajal saab selgeks, mis väärtusi keegi endas kannab ja mida keegi tegelikult tähtsaks peab. Kui pank tuleb kriisi ajal vastu ja ei koori iga hinna eest sult viit nahka, kui laenumaksetega hätta jääd, siis tunned sa olukorra leevenedes ju eriti tugevalt, et sa olid hoitud. Kasvab lojaalsus. Samamoodi ka tööandjaga. Kui firma sind esimesel võimalusel ja esimeste raskuste ilmnemisel kohe ära ei koonda, siis seda rohkem tahad sa ju ka headel aegadel selle ettevõtte heaks panustada. Vanasõna ütleb, et sõpra tuntakse hädas. Ja tegelikult ju nii ongi. Kui inimene avab end ja julgeb sulle tunnistada oma suurimad hingeraskused, suured probleemid, siis võta seda kui suurimat komplimenti. Ta usaldab sind. Ta julgeb oma muret sinuga jagada. Ma ei taha siinkohal öelda, et siin kehtiks mingi vorst vorsti vastu loogika, et kui sina aitad mind raskel ajal, siis jään sulle teene võlgu ja küll mina aitan sind vastu ka. Pigem lihtsalt on need sellised hetked ja ajaperioodid, mil sõprusest ehk saabki tõeline sõprus. Mil inimesed julgevad olla avatud ja kuskil saunalaval rääkida muredest, mis tihtipeale südamesoppides peidus. Ning seda kõike loomulikult ka siis, kui kriis või madalseis on läbi saanud. Ehk õnn ja õnnetus käivad siin maailmas ikka käsikäes. Selline see elu juba kord on.

Ma ei ole väga osav tänuavaldaja. Kuid oma südames olen ma ääretult tänulik kõige selle eest, kuidas mind viimase aasta jooksul koheldud on. Ka täiesti võõraste inimeste poolt. Mulle on ulatatud abikätt nii siit kui sealt. Paljud teist on avaldanud soovi, et ma ei räägiks teist oma blogis. Ning neid soove olen ma ka austanud, kuigi ikka ja jälle tahaks lihtsalt hüüda kogu maailmale - aitäh, Maria, Lauri, Marje, Kärt, Rain, Artur ja kõik teised ka (tegelikult ei tea ma paljude teie nimesid ning kõigi nimesid ei saa ma siia lisada, sest need on liiga haruldased nimed)! Kohati tunnen end tegelikult nagu vangis, nende anonüümsuse trellide taga. See seab omad piirid nii tänuavaldustele kui ka kõigele muule. Aga see ei vähenda mu tänutunnet. Ma ei võta seda kuidagi iseenesest mõistetavalt, et te mulle Bondora kandeid teete, et te mulle kirjutate või messengeris oma ilusaid toetavaid soove avaldate. See kõik on tegelikult minu jaoks midagi hoomamatut. Midagi hästi ilusat ja hingeminevat.

Ühel ilusal päeval saan ma oma võlakoormaga ühele poole ja siis tulen ma kindlasti ka kapist välja. Kuigi eks omaette küsimus on - kas sulle, mu kallis blogilugeja ja mu loole kaasaelaja, on üldse oluline teadmine, kes ma täpselt olen? Kas mu nimi, sünnikuupäev või mu kodulinn on kuidagi üldse tähtsad?

Viktoriinist ka paar sõna - vastamiseks on veel aega laias laastus 60 tundi. Mis seal salata, natuke kurb ma siiski olen, et see üsna vähe tähelepanu on pälvinud. Tänaseks on vastajaid 12, nende seas 3 vastajat, kes kõik küsimused 100% täppi pannud. Aitäh teile!