Kaks meenutust minevikust

Viimasel ajal olen ma keskendunud oma postitustega ainult tänasele päevale, millega üritan homset paremaks muuta. Vahelduseks meenutaks natuke minevikku.
17. märts 2016. Ma olin koos töökaaslastega järjekordsel tööreisil Inglismaale. Tavaliselt olid need nii umbes 1-2 nädalased sutsakad, kus siis käisime kliendi juures maad kuulamas ja soove-nõudeid täpsustamas. Ja no üleüldse niiöelda kliendisuhteid hoidmas ja süvendamas. See oli äge aeg. Aga täna ei taha ma rääkida tööst. Täna räägin hoopis jalgpallist.
Eks pärast sealseid pingelisi tööpäevi sai ikka õhtul mõnes kohalikus pubis õlu või kaks tehtud. Ei midagi erilist ega suurtes kogustes, sest järgmisel päeval oli vaja taas tippvormis olla. Aga no natuke päevarahasid oli vaja ikkagi kulutada. Ka sel õhtul olime neljakesi end sisse seadnud ühe baari teisele korrusele ja ootasime oma rämpstoitu ja Guinnessi pinte. Ootamatult aga hakkas rahvast kogunema ja järsku pandi ka telekad käima. Oli selge, et miskit on toimumas. Vaatasin ruttu oma kalendrid ja muud äpid üle ja selgus, et poole tunni pärast algab Liverpooli ja Manchester Unitedi Europa Liiga playoffi I ringi otsustav mäng. Vägev! No kui ma juba telefonis olin ja sinna roamingu abil neti ka olin tekitanud, siis oli vaja kindlasti ka väike panus teha. Nii saigi seal möödaminnes 100 EUR panus pandud sellele, et Manchester United võidab. 300 EUR võiduraha ootas. Ütlesin teistele ka, et nii, nüüd oleme kõik Manchesteri poolt, sest siis saame ühe ringi õllesid minu kulul juua. Mäng algas ja Manchester läkski ette. Ma korraks tahtsin juba juubeldada ja rõõmustada, kuid siis märkasin, et ümberringi olid kõik kohalikud inimesed löödud ja lausa kurjad. Jätsin igaks juhuks rõõmustamise enda sisse. Aga elevus kasvas. Paraku tõmbas aga 13 minuti pärast Liverpool mu rõõmu maa peale tagasi. Kogu pubi rõkkas, kui Coutinho 1:1 lõi. Meie laudkond vist oli ainuke, kes sellest rõõmu ei tundnud. Teisel poolajal oli võimalusi veel mõlemal poolel, aga sinna see mäng läks. Viiki see jäigi. Ja minu 100 EUR kadus ka ära. Tõenäoliselt ma töökaaslastele korrektset summat ei avaldanud, arvatavasti ütlesin neile 20 EUR selleks panuseks. See oli üks esimesi kordi, kui ma nii suure raha peale mängisin. Hotellitoas tabas mind tõeline äng, ma lihtsalt viskusin voodile ja peitsin pea patja, ma ei tahtnud mõeldagi, et homme peab jälle tööle minema. See oli ränk.
17. oktoober 2019. Ma olin võtnud järjekordse suure laenu. Seekord sain mingite trikkidega siis kätte lausa 5000 EUR. Loomulikult läks suur osa sellest kohe jooksva kuu arvete maksmiseks ja natuke ka järgmise kuu omade peale. Ehk siis hing oli rahul, tulekahjud taas kustutatud. Aga umbes 1500 EUR jäi veel üle. Kuna õhtul oli plaanis koos perega sõbra sünnipäevale minna ja ma teadsin, et seal on kindlasti ka korvpalli vaatamine kavas (Žalgiris - Real Madrid Euroliiga mäng), siis otsustasin, et panen 700 EUR Reali võidule. See oli siis selline kindel laks paarsada eurot kerget kasumit teenida. Teadsin, et sõber ise on muidu Žalgirise fänn. Mäng ise oligi kuni viimase veerandajani täielikult Reali kontrolli all ja juba planeerisin mõtteis, kuhu selle võiduraha paigutan. Kuid siis hakkas juhtuma! Žalgiris sai kuskilt mingid tiivad, Real unustas ära, kuidas see korvpall käib ja lõpuks tuligi viimase veerandaja 29:13 võidu najal Žalgirisele kindel 86:73 võit. Sõber oli muidugi üliõnnelik, et talle selline sünnipäevakink lemmiktiimi poolt tehti. Ma siis panin samuti korraks maski ette ja väljendasin ka oma võltsrõõmu, südames ja hinges pisarad voolamas. See kaotuspohmell oli midagi väga ränka. See sisemine värin. Kogu maailma kukkus korraks jälle kokku, aga kuna olime seltskonnas, siis pidin seda kõike meeletu vaimujõuga varjama ja tegema nii võltsnägu kui üldse võimalik.
Need kaks lugu on emotsionaalses mõttes minu jaoks kuidagi võrdselt rasked. Kahe sündmuse vahele jäi üle 3 aasta ja panusesummad olid selle ajaga meeletult kasvanud. Lõpuks oli minust kadunud igasugune riskitaju. Ma olin täielikult paanikas. Kontroll oli kadunud. Aga ikkagi läks veel peaaegu pool aastat enne kui suutsin selle kõigega lõplikult hüvasti jätta. Kui palju lihtsamas seisus ma tänaseks oleksin, kui see lõpp oleks varem tulnud. Kahju.
Mult on küsitud, et kas ma ka praegu kibelen panuseid tegema. Vastus on kindel ei. Igasugune tung või vajadus panuste järele on kadunud. Aga see on suuresti ilmselt ka sellest tingitud, et pärast 4. oktoobri Liverpooli suurt kaotust Aston Villale keerasin ma kõik oma spordipaketid kinni. Ma olen ennast sellest maailmast välja lülitanud. Minu suhe tugitoolispordiga on taandunud lihtsalt aegajalt spordiuudiste pealkirjade lugemisele. Teatud määral ma siiski hoian end endiselt kursis, mis tulemustega mingid mängud lõppevad, aga spordiülekandeid kui selliseid ei ole ma juba 1,5 kuud absoluutselt vaadanud. Lihtsalt ei taha. Ja arvatavasti lähiaastatel ei hakka ka tahtma.