Meil kõigil on omad tutvusringkonnad, mis omakorda sisaldavad sisemuses ka sõpru, peret, lähedasi. Neil kõigil on meie elus mingi oma tähendus ja väärtus. Mingil põhjusel on nad kõik meie ellu astunud. On inimesi, kes tulevad ja on neid, kes lähevad. On neid, kes siblivad ringi erinevate kihtide ja sektorite vahet. On teretuttavaid ja on väga lähedasi inimesi.
Sellistes kriisides on inimene väga tundlik oma sotsiaalse võrgustiku suhtes. Ta käib pidevalt oma peas ja hinges läbi kõiki inimesi, proovides leida sobivaid mustreid ühisest ajaloost, analüüsides teekaaslaste olemust ja klappi iseendaga. Ta püüab leida neid, kellele toetuda, kellelt leida hingeabi, kellele oma muret kurta.
Tänaseks olen ma oma murest rääkinud kokku umbes kümnele inimesele. Reaktsioonid on olnud ääretult erinevad. On olnud pettumusi ja teatud mõttes hülgamisi (pärast jutuajamist pole enam sõnagi vahetanud), on olnud suuri lubadusi olla igati toeks. On olnud ka ignoreerimisi. Kuid õnneks on olnud ka inimesi, kes tõesti hoolivad. Neid, kes on hingega asja juures ja on minu jutte valmis alati kuulama, kaasa mõtlema. On olnud ka neid, kes on mind rahaliselt aidanud, kuigi see on juba midagi sellist, millega mind praeguses seisus on väga raske pikaajalises plaanis välja aidata, sest summad on lihtsalt niivõrd suured. Ma olen ääretult tänulik kõigile, kes on mind ära kuulanud. Tänulik igale reaktsioonile, olgu see siis neutraalne, negatiivne või toetav.
Sotsiaalse võrgustiku võikski teatud mõttes jagada ringideks.
Kõige välimisse ringi paneksin ma teretuttavad. Need on need inimesed, kellele tänaval ütleksid tere, aga reaalselt ei kibeleks isegi facebookis õnnesoovi jagama. Nad on olemas, aga nendega puudub antud ajahetkes reaalne side, ühised teemad.
Järgmisse ringi paneksin tuttavad - klassikaaslased, ülikoolikaaslased, endised töökaaslased, kellega tänaseks igapäevast suhtlust enam ei ole. Need on inimesed, kellega on olemas küll ühine minevik ja selle tõttu ehk ka mingid ühised mälestused, jututeemad. Aga enamasti jäävad need kõik nii kaugesse aega, et tegelikult on need inimesed tänaseks võõrad. Puudub pidepunkt.
Siis tuleksid praegused töökaaslased, trennikaaslased, hobidega seotud suhted. Inimesed, kellega on hea juttu ajada, aga teemad on sellised üldised. Minu puhul ilmselt enamasti seotud spordiga. Lihtsalt hea emotsioone jagada sellel teemal, kuidas Liverpool või Manchester United kaotas või võitis. Aga need jutuajamised ei lange kunagi isiklikule tasandile. Nende inimestega ei saa rääkida hingemuredest.
Siis tulevad sõbrad. Need on inimesed, kelle puhul on hinges see miski, mis paneb oma südant avama, muresid kurtma, samas ka rõõme jagama. Need on inimesed, kellega sa lihtsalt soovid oma elu tähtsündmusi jagada. Nemad hoolivad, sa tunnetad seda ja sa hoolid ka vastu nende elust. Sõprus, nagu üldse inimesed ei ole aga midagi sellist, mis oleks alati tasakaalus. Sest inimeste elud on nii erinevad. Ühel hetkel vajab sõber sind rohkem kui sina sõpra, teisel hetkel aga vastupidi. Praegu vajan mina kindlasti sõpru oluliselt rohkem võrreldes sellega, kui abiks ma ise suudan neile olla. Mu murekoorem lihtsalt on niivõrd raske...
Viimane kiht on kõige lähedasemad ja pere. Nemad on need inimesed, kellele murede kurtmine on teinekord kõige raskem, nagu näha ka minu praegusest olukorrast. Sa lihtsalt tead, et nende jaoks oled sa nii tähtis, et sellised koormad võivad neidki murda. Sa lihtsalt soovid neid säästa, et nad ei kannataks. Sa tahad igas ajahetkes neile head. Kuid...
Tahaksin siinkohal tsiteerida üht head klassivenda, kellele oma murest olen rääkinud. Tema sõnad olid järgmised: "Kuna su aeg tiksub kiiresti, soovin sulle veel ühe küsimata nõu anda. Räägi ka oma perega. Nemad on sinu inimesed. Sa ei pea seda koormat üksi kandma, see on kogukonna asi. Keegi neist ei soovi, et sul halvasti oleks. Kõik nad soovivad sulle head. Sa ei pea neilt midagi paluma, lihtsalt ole aus ja vaata mis toimub. Kui läheb halvasti, saavad nad ikkagi teada ja siis on juba palju raskem sind aidata. Üksinda oma koorma all murdumises ja teiste selle eest kaitsmises ei ole midagi kangelaslikku. Ära looda enam juhusele või õnnele (pensionireform!) või teab millele veel. On aeg sellest raamist välja astuda, kuhu end sulgenud oled."
Ilmselgelt on see aeg tõesti kätte jõudmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar