Manipulaator?

Tänasel rahvusvahelisel vaimse tervise päeval üllitas Delfi mu blogi põhjal järjekordse artikli. Lugesin minagi selle läbi ja julgesin ka kommentaare piiluda. Üks neist jäi kuidagi eriti hinge kriipima...

"Leidsin ka selel blogi. Ma ise pakuks, et tegemist on osava manipulaatoriga. Rahakratti teine alter ego äkki räägib? Blogi on bänneritega täis uputatud. Kirjastiil on kohati kaasahaarav ja pealkirjade eest saaks ajakirjanduse 2 kursusel ainult 5+ hindeid.
Lahendus oleks lihtne. Eraisiku pankrott ja kõik saaks korda. "

Huvitav oleks teada, kellega või millega ma üldse manipuleerima peaksin? Jah, reklaamid on mul tõesti blogisse pandud, aga see on pigem selline meeleheitlik katse näha, kas sellisel moel on mingit lisaraha võimalik teenida. Väga suureks patuks seda ise nagu ei pea. Kui näen, et see midagi sisse siiski ei too, siis eemaldan selle võimaluse üsna kiiresti. Kuna blogimine on minu jaoks täiesti uus ja tundmatu tegevus, siis lihtsalt katsetan erinevate võimalustega.

Samuti nägin, et üks kommentaator naeruvääristas seda, et laenuorjuses inimene üldse blogi peab. Miks see kuidagi halvem temaatika on, kui näiteks suunamudijate postitused õigest meigist või valest riietusest? Blogid on täitsa vabatahtlik tegevus, isiklik nägemus millestki või kellestki. Igaüks võib rääkida sellest, mis hingel.

Minu blogi eesmärk on olla hoiatuseks neile, kes on sarnase teekonnaga kuidagigi kokku puutunud või kokku puutumas. Tahan olla ühel ajal toeks ja teisalt ka koondada selliste probleemide küüsi langenud inimesi. Kui ma ise järjest rohkem mutta vajusin, siis otsisin samasugust abi ja tuge. Tahtsin leida inimesi või avalikke postitusi, kus sellest räägitakse. Aga ma ei leidnud.

Enamasti kirjeldavad võlaprobleemidega inimeste juhtumeid nende lähedased. Räägitakse, kuidas nad on selle avastanud või kuidas see on neile üles tunnistatud või neile vahele jäädud. Väga harva räägivad oma lugusid aga võlgnikud ise. Aga meie oleme ka inimesed. Meil on ka oma lugu, oma pere, oma hing. Tegelikult peaks rohkem selliseid inimesi toetama. Enamasti ei ole me kuidagi pahatahtlikud või teadlikult oma jamadesse sattunud. See on alati üks pikaajaliste ebaõnnestunud valikute ja sündmuste rada. Kui sellest ei räägita, siis korduvad need mustrid veel ja veel.