Ma olen otsinud abi. Ma hankisin endale juba märtsis Hasartmängu Nõustamiskeskuse kaudu 10 tasuta visiiti psühholoogi juurde. Koroonakriis ja eriolukord tulid küll vahele, aga psüholooginõustamisel olen nüüdseks mõned korrad juba käinud ka. See pakub kahtlemata hingele vajalikku tuge ja on ka äärmiselt vajalik. Samuti taotlesin kohaliku omavalitsuse kaudu 10 tundi võlanõustamisteenust. Ka seal olen käinud ja väga palju nendega ka kirjalikult konsulteerinud. Mul on teada valikud ja mul on teada nende valikute hinnad nii ajas kui rahas.
Kuid tegelikult tunnen, et sellises seisus inimene vajab ka teatud mõttes mentorit või järelvalvajat. Sest mõistusega võttes on eesmärgid selged ja vajalikud sammud teada. Kuid sõltlane (võlasõltlane, mängusõltlane...) on nõrk. Ta võib libastuda siin ja seal. Tegelikult oleks vaja, et keegi hoiaks tema tegemistel silma peal. Keegi, kes annaks kasvõi iganädalaselt nõu, mida edasi teha. Kuidas muutunud olukorras käituda, millised samme järgmisena ette võtta. Keegi, kes küsiks kasvõi üle päeva või korra nädalas lihtsa küsimuse - kuidas sul läheb?
Sõltlane on nagu uppuja, ta haarab enda jaoks igast õlekõrrest, ka nendest, mis on juba oma aja ära elanud. Ka minul on hetkel siin ju veel mõned õlekõrred ees (kasvõi eelpool mainitud krediidikontod), millega vähemalt septembrikuu ära päästa saaksin. Kas sellel aga üldse pikas plaanis mõtet oleks?
Jah, olemas on ka sõbrad. Aga nendel on ka oma elu ja ei saa eeldada või oodata, et nemad igapäevaselt sellele kõigele kaasa elaks. Vaja oleks kogemusnõustajat või tugiisikut, kes suudaks sinuga samastuda ja kes mõistaks neid ahvatlusi, mis sellel raskel teekonnal tekivad.
Kokkuvõttes on see teekond valikute küsimus - kas kustutada jooksvaid tulekahjusid või püüda seda kõike kuidagi koondada ja suuremat pilti näha.
Olen ise olnud kaelani võlgades, aga välja siplesin. Minu meelest on sellisest olukorrast vaid üks väljapääs: tuleb teha plaan. On vaja kaardistada hetkeseis, läbi rääkida kõikide võlausaldajatega, teha laenulepingud pikema perioodi peale ümber, nii et igakuine summa oleks madal(am). Kui see peaks õnnestuma, siis on vaid aja küsimus, millal laenud kustutatud saavad. Kui suudad end libastumast hoida, muidugi.
VastaKustutaHetkel ei loe ma eriti kuskilt välja, mis sinu plaan on?
Oli eespool - lootus, et ehk riigikogu reformiks pensioniseadust.
KustutaNojah, seda ma ei loeks plaaniks, see on pigem potentsiaalne abivahend teadmata tulevikus.
KustutaParim, mida minu arvates teha saab on anda võlausaldajatele teada, et nüüd on selline olukord. Tasub küsida, millised on nendepoolsed lahendused, sest oma raha tahavad nad kindlasti veel näha ning on seetõttu tavaliselt nõus vastu tulema (isikliku kogemuse pinnalt nt OmaRaha klienditeenindaja küll ohkas, aga lubas mul laenu tähtaega pikendada). Probleemiks võib osutuda see kui kõikide selliste läbirääkimiste tulemusena ei õnnestu saada igakuist makset talutavale tasemele.
Kiirlaenude ära maksmist soovitatakse alustada kõige väiksemast laenust. Seda sellepärast, et siis tekib positiivne emotsioon ja lisamotivatsioon asjaga edasi liikuda. Üks võlg ju kohe vähem!
VastaKustutaSeega, kui vähegi võimalik, siis maksa kõige väiksem kõige esimesena ära. Suuremaid hakka ajatama, et suuri lisatasusid ja inkassot kaela ei tuleks.
Pensionireformi võid oodata aga kuniks see pole reaalsus, siis tasuks teha plaane ilma II sambas oleva rahata.