Kurbus ja tühjus

On mõtteid ja emotsioone, mida on ääretult raske jagada. Eriti, kui oled justkui endale mingi positiivsuse müüri ümber ladunud, pannes teisi ja ennastki uskuma, et kõik on hästi. Aga tegelikult ei ole hästi. Elu on täis tõuse ja mõõnasid, aga reaalsuses olen mina hetkel omadega kuskil sügavustes, väga sügaval. Vähemalt vaimselt on see nii ja see tahab vägisi mind maha murda. Mul on suur hirm tuleviku ees ning mind on vallanud meeletu ärevus...

Te võite ju selle kõige peale küsida, et mida ma närveerin ja paanitsen, kui mul on ju kõik kontrolli all. Aga tegelikult ei ole ka see päris tõene. Kui lihtsalt lugeda mu blogist mu postitusi ja selle alusel seda lugu enda jaoks lahti mõtestada, siis võibki mulje jääda, et mul on koguaeg kõik justkui ülesmäge liikunud. Muudkui aga näe vaeva ja küll need lahendused ka tulevad, eks ole. Aga reaalsuses on siin olnud päris mitmeid tagasilööke, millest pole ma julenud rääkida. Ma muudkui põgenen, ma muudkui võitlen oma sisemiste deemonitega. Kuid samas kardan ma, et varem või hiljem saavad nad mu ikkagi kätte. Ma justkui puhkan aegajalt ja on ju minulgi nädalavahetused ja pikemad pühadki, kuid kui need läbi on saanud, siis olen parimal juhul sama väsinud kui enne puhkust. Ma ei taasta enam mitte kuidagi oma energiavarusid.

Eks olen ma ju soovinud olla eeskujuks kõigile kaasteelistele. Näitamaks, et ka väga keerulistest olukordadest on alati väljapääs. Suurel määral usun seda ilmselt siiani. Aga ma pole enam päris kindel, kas minu olukorrast on üldse mingit mõistlikku väljapääsu. Mingit haletsust ma ei otsi ja noh, ennast teades, siis pusin ja võitlen ma niikuinii edasi ka siis, kui enam justkui pole millegi nimel võidelda.

Ma loen siin neid oma ridu ja pilk on tühi. Igasugused toredad sihid ja eesmärgid on justkui kadunud. Käib lihtsalt üks pimeduses kompamine lootusega, et äkki lähevad asjad paremaks. Aga tõenäoliselt ei lähe. Võib vist vabalt öelda, et mõnes mõttes on kohe lõppev aasta minu elu üks raskemaid, aga paraku võib karta, et järgmine aasta võib veel rängem tulla. Lihtsalt märgid on sellised.

Mind võib sõimata, mind võib kritiseerida, mind võib ka hüljata ja maha kanda. Aga kõige karmimad hinnangud endale annan ma ilmselgelt ikkagi ise. See pettumus ja kurbus viimaste aastate tegude valguses on lihtsalt nii sügaval minu sees kinni, et seda kannan ma arvatavasti elu lõpuni.

Lisan siia lõppu mõned mõtted Arturilt, kes võttis vaevaks mu Facebooki kontol minu öist esmast sisemist appikarjet veidi oma mõtetega rikastada.

"Sõltuvused, võlad, purunenud suhted ja üldine mainekahju viis mind hoopis uude ajastusse, milleks on aktsepteerimine, et jah tegin, jah olen süüdi aga need olid minu deemonid siin elus ja ma ei püüa seda enam kellelegi ilusamaks rääkida. Pärast pikka taastumise protsessi olen jõudnud taipamiseni, et paraku selles teatrimaailmas on kaheksal inimesel kümnest luukered kapis, mida varjutatakse teistele diagnoosi panemisel. Aga ausus on praktika ja ma kartsin paljudest tuttavatest ja lähikondlastest ilma jääda ja jäingi... see puudutas ka hästi lähedastest ilma jäämist, kuid nüüdsest elan pohhuismile lähedamale kui kunagi varem, sest kuskiltmaalt pole võimalik päästa suhteid, kui sind võetakse kui väsimatut kangelast, kellel justkui puudub õigus enda tunnetele ja madalseisudele. Leian aga, et hinge pimedasse kambrisse saab sukelduda lugupidamisega, sest deemonite vabastamine algab otsa ümber pööramisest ja nendega silmitsi olemisest, mis on ainult läbikogemise alguses hirmutav, sest see võib tuua esile sellise muutuse, mis ei ole sinu kontrolli all. No näiteks, kui tunnistasin esmalt võlausaldajatele, et sorry ma ei jaksa see kuu enam maksta, kuid mõistan su frustratsiooni, aga mul on ka raske ja vajan taastumiseks aega. Suhete osas olid suured raskused üldse rääkida, et mul elu oli väga p*s ning rahaliselt taastumine võtab aega rohkem, kui arvasin. Ühesõnaga tunda madalseisu tagamaid ja mitte neid karta, sest inimese kaitserüü ei taha, et inimene kogeks halbu tundeid aga seal see pärl peitubki, et selle ängi taga on tegelik vabastus pingele."

Võtta või jätta - antidepressandid

Üks teema, millega ma praktiliselt oma blogipidamise algusest saadik olen flirtinud, on antidepressandid. Küll olen ma kaalunud niipidi ja siis jälle naapidi. Vahepeal on olnud olemine muidugi ka piisavalt hea, et olen kogu selle värgi ka kuskile tahaplaanile, riiulisse ära lükanud. Siis aga ujub see taas välja, kui mingid kehvemad perioodid peale tulevad. Nii ongi see kõikunud mu elus juba mitmeid aastaid. Kunagi 1,5 aastat tagasi jõudsin selle teemaga otsapidi ka perearsti jutule, aga kuna ma väga siiralt ja avameelselt oma muret seal ei jaganud, siis ei saanud ma muidugi ka mingit retsepti - lihtsalt lasti mul veidi aega vererõhupäevikut pidada ja rohkem õues käia. Mingist rohtudest ei tulnud sel moel lõpuks juttugi. Eks nii juhtub, kui püüad oma muret pisendada - siis ei pruugi teised ka seda piisavalt tõsiselt võtta.

Ka kaasblogijate ja lugejate seast jagati minuga igasuguseid kogemusi. Mõned soovitasid ikka väga soojalt, et loomulikult võta need kasutusele - "sellises pidevas stressis elamine kurnab muidu su organismi nii meeletult läbi". Ning siis olid need teised, kes selle mõtte pigem siiski maha laitsid, väidetega, kuidas see võib hoopis masendustunnet juurdegi tekitada, rääkimata igasugustest muudest kõrvaltoimetest, kuni seksuaalelu pärssivate teemadeni välja. Nii ma siis muudkui kõõlusin vahelduva eduga nende valikute otsas.

See kõik aga muutus sel sügisel, kui ma hakkasin järjest rohkem ja rohkem tajuma seda, et rõõmsaid hetki jääb mu elus kuidagi järjest vähemaks, aga selliseid ärevus-ja paanikaolukordi muudkui sageneb ja need on ka sügavamad kui iialgi varem. Ma hakkasin enda pärast tõsiselt muret tundma. Nii jõudsingi ma oma peas lõpuks otsuseni, et ma lähen uuesti perearsti jutule ning seekord olen täiesti aus, siiras ja avameelne. Kirjeldan oma loo nii täpselt ära, kui parasjagu vajalik ning saagu, mis saab. Mõeldud-tehtud ning saigi aeg kirja pandud.

Arstil käik algas selles mõttes üsna sujuvalt, et nii kui ukse taha jõudsin, sain ka kohe sisse - ei mingit ukse taga praadimist ja oma mõtetes paanitsemist. Niisiis. Istusin siis toolile ja pärast tavapäraste viisakuste vahetamist hakkasin oma muret kurtma. Rääkisin siis kenasti ära, et mul rahaliselt kehv seis, et olen aastatega väga valesid otsuseid langetanud ning nüüd tahab vaimne tervis järjest tihedamini alt vedada. Et tunnetan tugevalt igasugust ärevust ja paanikat. Et on olnud ka olukord, kus ma näiteks ei suuda enam isegi ühistranspordis liigelda või suvalistel hetkedel saab justkui õhk otsa, tekib iiveldustunne või lihtsalt hakkab süda täiesti lambist täiega kloppima, kuigi mingit välist põhjust justkui sel hetkel polegi. Arst kuulas mu kenasti ära, lasi vererõhku mõõta ja andis mulle depressiooniküsimustiku ette (sellel võib ka mingi muu nimetus olla - küllap enamus teist vast teab, mida silmas pean). Täitsin siis selle mingi 5 minutiga ära ja jäin reaktsiooni ootama. Vahepeal siis selgus muidugi, et vererõhk oli kah tõepoolest kõrgem kui võiks või peaks. Ankeedi vastustest selgus, et depressiooni mul pigem ei ole (sest ma ei soovi surra ega ei mõtle ka enesetapule), aga diagnoosi ma siiski sain: tugev ärevus- ja paanikahäire. Mulle pakuti ka võimalust psühholoogi saatekirjale, aga sellest ma alustuseks loobusin ning ütlesin, et ma tahaksin antidepressante proovida. Rõhutasin seejuures üle, et kindlasti võiksid need olla sellised, mis kaalutõusu ei põhjusta ning võiks arvestada ka sellega, et ma pole iialgi varem ühtegi AD tabletti oma suust sisse ajanud. Arst siis selle peale natuke klõbistas oma arvutis ja siis teatas, et soovib mulle määrata sellised rohud, mille toimeaineks vortioksetiin. Aga esmalt igaks juhuks vaja siiski maksaproovid ka võtta, et olla kindel, et mul mingeid vastunäidustusi pole. Selleks siis oli vaja mult veidike verd võtta. Selleks hetkeks oli mu ärevustase aga kuidagi nii kõrgele juba roninud (ikkagi mugavustsoonist väljatulek kogu see linna ronimine jne), et see vereproovi andmine lõppes sisuliselt mul pildi tasku panekuga. Alustuseks ei saanud perearstiõde mult seda verd kuidagi veenist kätte, muudkui torkis ja torkis seal ning lõpuks jah läksin ma juba näost nii valgeks, et mind hakati seal nuuskpiiritusega turgutama. Ning lõpuks pidin mingi 10 minutiks end pikali heitma, et eluvaim uuesti sisse tuleks. Õnneks alla ei antud ja nii saadi see veri ikkagi kätte. Pärastlõunaks olid tulemused käes ja roheline tuli pooleaastasele ravimikuurile antud. Alustuseks sain siis retsepti nelja nädala varudega.

Mind muidugi hoiatati, et arvatavasti on esimesed 10-14 päeva nüüd pigem ebameeldivad. Aga ilmselgelt ma alahindasin neid hoiatusi - mõtlesin, et ah, mis seal ikka olla saab. Aga juba teisel päeval tabas mind selline silmade virvendus, et anna olla - pidin mingi 2-3 tundi lihtsalt pikali, silmad kinni olema, et jälle enamvähem normaalne olek taastuks. Seejärel tulid juba sisuliselt igapäevased korralikud iiveldushood (nagu oleks pidevas pohmellis). Rääkimata pidevast suukuivusest, tihedast pissihädast jne. No ei olnud väga tore. Aga õnneks kestis see kõik minu jaoks täpselt 7 päeva. Viimasel päeval sain muidugi tunda kuidagi eriti karmi iiveldust, aga järgmiseks päevaks oli asi korras ning pärast seda pole enam selle kõigega muret olnud. Ning pean hea meelega tunnistama, et tänaseks päevaks olen ma igati vinks-vonks vormis. See alguse vaev oli seda kõike väärt.

Kuidagi poolkogemata sattusin ma neil teemadel arutlema ka Keniga. Ning selgus, et Ken on selles mõttes ikka väga kogenud ja vana kala juba. Igasugused asjad on tal detailideni välja uuritud ja proovitud. Kuna aga antud postitus on juba niigi päris pikaks veninud, siis jagaksin tema mõtteid juba eraldi postituses. Seniks aga soovin teile kõigile võimalikult vähe stressi ning igatepidi rahulikku jõuluaega. Õues on imeliselt ilus.

Koostööprojekt - Maria lugu võttis kiired ja kurvad pöörded

Pärast väikest pausi olen ma tagasi. Ning tänane postitus on sellest, kui kiiresti võivad võlanõuded üsna kehvaks areneda, kui neile õigel hetkel tähelepanu ei pööra ning igasugused tähtajad üle lähevad. Samas on see kõik nii inimlik, sest kui neid nõudeid on juba väga palju, siis lihtsalt ei pruugigi jaksata kõigil neil igapäevaselt enam kätt pulsil hoida. Seda kõike juba ainuüksi selle vaimse raskuse tõttu, mida see kõik põhjustab - ühel hetkel sa enam lihtsalt ei jõua detailidele tähelepanu pöörata. Maria loo eksponentsiaalselt halvenenud seis on nüüd teie ees.

Ma alustan seda kirja äärmiselt raske südamega. 

Minu elu on viimastel kuudel seoses võlgadega pööratud pea peale. Nimelt, kui varasemalt ei olnud ma süvenenud ei võlanõustaja teemasse ega teadnud palju ka kohtuga seonduvast, siis tänaseks on mul juba need kogemused olemas.

Minu olukord konkreetselt eskaleerus 2 kuuga nii üle pea, et mõned minu lepingud sattusid täitemenetlusse ja lisaks kohtusin ka võlanõustajaga. 

Kui sul on kuu ajaga kolm täitemenetlust seljas ja võlanõustaja ütleb, et ainus väljapääs on eraisiku pankrott, siis on hetkeks küll selline tunne, et ma tahaks siit rongilt maha astuda.

Selgitan lähemalt:

- Kuidas ma sain 1,5 kuu jooksul kolm täitemenetlust?

Palun pea Sinagi meeles - maksekäsu kiirmenetluse reageerimise aeg on 14 päeva. Kuna rabasin kolmel kohal tööd-ületunde ja heausklikult arvasin, et menetlusele reageerimise aeg on 30 päeva, siis ma eksisin ja päris kõvasti. Jäin hiljaks õigel ajal dokumendi vastu võtmisega/ graafiku pakkumisega. Kui sa oled selles punktis, et sa oled nii kuradi süsi kõigest ja tekitad puhtalt enda lollusest ning ajatajust endale omakorda probleeme.... võime siin öelda, et kolm on siis kohtu seadus. 

Esimese täitemenetluse osas sain maksegraafiku ja kontole limiidi. Faking naiss! Limiit ja veel omakorda üüratu kuumakse. 

Teise täitemenetluse osas mulle graafikut ei antud. Proovisin nii ja naapidi, nutsin õhtul patja, ei söönud ja ei maganud. Mul oli aega 30 päeva, et midagi välja mõelda. 28 päeval julgesin lähedase käest abi küsida ja tulemuseks, tasus minu lähedane nõude kogusummas, et mind sellest pasast päästa.

Kolmas täitemenetlus - ootan veel seda viimset otsust. Eesmärk on graafik kuid keegi midagi garanteerida ei saa, kuna sissenõudja on see, kes kõikide tingimuste üle otsustab. Ühe korra on mul juba pahasti läinud ja enam ma sellist abi küsida ei saa. See oli esimene ja viimane kord.

Kui mul tekkisid järjest täitemenetlused, teadsin et ei saa enam üksi edasi minna, ma lihtsalt pean abi otsima. Leidsin internetist tasulise nõustaja - võtsin esimese ettejuhtuva, puhtalt nime põhjal. Läksin tasulisele kohtumisele - uhke ärimaja, tunne on hea, samas ka nii sitt. Tuleb välja, et pean vestlema oma niigi privaatsest murest avalikus ruumis - see oli selline avatud work space kus inimesed teevad tööd ja ilmselgelt kuulevad tahtmise korral ka teiste isiklikke jutte.

Jälle, faking naiss! Üli ebamugav, pisar langeb silmanurgast ja nõustaja pööritab silmi, et ma nutta julgen. Saan aru, et tal ei olegi vaja psühholoogi mängida kuid ole inimene ja mõista mind ka, see on minu esimene kord mängida. Kuna olin juba veidi varem ka võlgade ümberkujundamise protsessi kohta uurinud, siis võtsin selle osa teemaks. Nõustaja oli agar mulle soovitama pankrotti ning väitis, et uue lihtsustatud maksejõuetuse seaduse alusel ei lähe enam ümberkujundamised nii lihtsalt läbi. Lisas ka uhkelt juurde, kuidas tema kliendid on kõik võlgadest vabaks saanud! Muidugi pankroti teel. Otsad jäid kohtumise lõpuks lahtiseks. Ütles vaid, et tal on VÄGA palju tööd ja ilmselt kiiresti millegagi valmis ei jõua. 

Sisetunne juba ütleb, et ei ole selle nõustajaga kuidagi õiget tunnet ega klappi... savi! Ma olen nii viimsele piirile viidud ja meeleheitel, et lasen minna. Juba samal päeval saadab ta mulle lepingu ja 3h ettemakse soovi summas 105 eurot. Panen mängu oma viimased rahad ja hakkan siis ootama miskit enda jaoks "maagilist". Et noh, on lõpuks keegi kes viitsib asjaga tegeleda. 

Möödus 3 nädalat - ei mingit vahepealset suhtlust ja 3 nädala lõpuks potsatab mulle e-maili temalt kiri. Kirjas olid kõik minu vastu olevad nõuded ja lause "Suhtlesin pankrotihalduriga ja siin olukorras on ainus väljapääs eraisiku pankrott"

Lugesin tööl kirja läbi ja sel päeval nutsin vahelduva eduga nii töökoha WCs kui autos. Tol hetkel kukkus maailm kokku - minuga on kõik, läbi, finito. Ma olen üks õnnetu värdjas. 

Üks asi, mille eest olen oma emale tänulik - mul on tohutu tahtejõud. Õhtuks pühkisin tati nina alt ära ja hakkasin internetis jälle nõustajate kontakte sõeluma. Seekord tegin valiku juba rohkema info poolest ja helistasin teisele kontaktile. Kui ta kõne vastu võttis, teadsin juba et klapp on teine, tunne oli teine. Kirjeldasin oma olukorda ja tema arvamused olid hoopiski vastupidised eelnevale nõustajale. Milline teadlikkus! Milline abivalmidus! Hetkeks oli juba tunne, et kas siit tõesti on väljapääs olemas. Mingisugunegi.

Tänaseks oleme selles punktis, kus oleme peagi esitamas kohtule võlgade ümberkujundamise kava - see võib küll kõlada optimistlikult kuid minu elurõõm on praeguseks hetkeks läinud. Kogu see töötu periood, võlgade, kohtutäituritega võitlemise periood on mind nii läbi küpsetanud, et ma üks hommik tundsin konkreetselt, esimest korda elus, et ma lihtsalt ei jaksa enam elada. Palun ärge mõelge, et ma siin hakkan endale kätt külge panema, kuid ma täna saan aru, miks inimesed endalt elu võtavad. See on nii kuradi rusuv tunne. Iga päev, iga minut, sekund mõtlen ma ainult oma rahaasjadele, oma võlgadele ja oma tulevikule. Ma olen iga päev nii väsinud, ärkan vaid selleks et tööle minna (mõni päev peale tööd jälle teisele tööle), pärast koju tagasi tulla, siis nutan silmad tühjaks, lähen magama ja hakkab uus ring peale. Vihkan, et jõulud tulevad (samuti 1x elu selline tunne). Ma olen praeguseks hetkeks elav laip. See kõik on minu jaoks lõputu õudus, mis kunagi otsa ei saa. Närvid on püsti, süda peksab.

Ma ei tea veel, mis minust saab kuid seda saan öelda, et olen hetkel oma elu seni sügavaimas augus. Loodetavasti jaksan ka välja ronida.

Novembrilõpu mõtete pundar

Tänane postitus saab olemas selline paras segapudru. Püüan veidi kokku võtta oma viimaste nädalate emotsioone, neid enda jaoks natuke lahti mõtestada. Samuti kirjutan veidi ka võlgade ümberkujundamisest, mis järjest rohkem ja rohkem kuidagi populaarsust on hakanud koguma (ning pean selle juures nentima, et see on väga hea variant oma võlgade sasipundar ära klaarida). Ning lisaks on mul hea meel märkida, et üks natuke vaikellu jäänud võlablogija on tagasi uute postitustega (seejuures kirjutab temagi just eelpool mainitud kohtulikust võlgade ümberkujundamisest). Samuti tuleb hästi põgusalt juttu ka positiivsest krediidiregistrist ja minu väikesest panusest selle vormistamisel.

Alustuseks aga siis jah natuke oma tunnetepuhangust, mis mind siin vahepeal eksponentsiaalsel kombel allavett tahtis tirida. Ausalt öeldes ei saanud ma tükk aega isegi lõplikult aru, mis mul siis õigupoolest viga oli. Aga sellisel veidi paradoksaalsel kombel oli põhjuseks see, et ma tundsin järjest rohkem hirmu selle ees, et kui peaks juhtuma, et ma ei suuda enam tööd teha, siis tegelikult mul justkui enam mingit muud väärtust polegi. Ma olen maha mänginud oma säästud ja mis kõige hullem - oma II pensionisamba. Ja need mõtted muudkui ketrasid minu sees ja tekitasid järjest seda ebakindlust, kurbust ning pettumust. Ning ajapikku hakkas see mõjuma ka mu töövõimele. Ma ei suutnud enam keskenduda, sest kartsin, et kui ma peaksin kaotama töö, siis olen ma lõplikult laostunud. Ehk siis vaikselt hakkasin ma oma hinges hävitama seda ilma milleta laguneks sisuliselt kogu mu kaardimajake kokku. Kuna mu päästerõngaks on mu palk, mille ma siin viimaste aastatega olen kätte võidelnud, siis jah, sellest pean ma igal juhul kümne küünega kinni hoidma. Ma ei ole sugugi kindel, et kui peaksin uuesti kuskile kandideerima, siis midagi samaväärset ealeski saaksin. Jah, loomulikult saaksin ma peagi uue töökoha, aga kardan, et mitte nii hea palgaga. Seega, kokkuvõttes ega ma poleks tohtinud endale väga pikemat madalseisu lubadagi, see oleks varem või hiljem mu tööviljakusele mõjuma hakanud juba sellisel määral, et oleks ka töökaaslaste seas tähelepanu pälvima hakanud (kuigi ei saa muidugi välistada, et mingeid märke ma endale teadmata juba välja saatsin ka). Igal juhul oli see kõik üsna ehmatav ja kainestav. Olgem ausad - madalseisud on sellises pidevas pingeseisundis kerged tulema, aga reaalsuses ma end neid endale väga pikaajaliselt lubada ei saa. Ma ei saa aega maha võtta ja end vaimselt terveks ravida, vähemalt mitte veel. Ning lisaks on tegelikult just töö see, mis aitab mul ka mõtteid nendelt võlamuredelt eemale saada.

Nüüd aga siis veidi kohtulikust võlgade ümberkujundamisest. See on teema, millele ka mina kunagi üsna lähedale jõudsin, ma täitsa hakkasin oma kava koos võlanõustajaga juba kokku panema, aga no siis tulid juba need pensionireformid ja sõbra laenuabi mulle appi, lõppu veel töökohavahetus ja ühel hetkel ei olnud see enam oluline. Kuuldavasti on inimesed aga järjest rohkem ja rohkem seda proovima asunud. Kuna võlglasi on meie seas pigem kasvavas trendis igasuguste kriiside ja muud majandusjamade tõttu, siis ilmselgelt pole lähiajal näha ka, et see protsess kuidagi aeglustuks. Tean, et siiani on Eestis päris palju võlanõustajaid, kes ei taha võlglastele seda ümberkujundamist soovitada. Aga kuuldatavasti on siin üheks suureks põhjuseks ka see, et see protsess nõuab võlanõustajalt oluliselt rohkem tööd ja bürokraatiat kui eraisiku pankroti teed minek. Nii ongi neil lihtsam inimesed saata sinna kõige tumedamale teekonnale. Minu soovitus sellises olukorras on kindlasti küsida niiöelda teist arvamust kuskilt mujalt. Ehk siis otsesõnu öeldes endale teine võlanõustaja leida. Minu meelest on peaaegu kuritegelik ja pahatahtlik, kui võlanõustaja juba eos võlglase lootused ümberkujundamisele maha kriipsutab. On teada ka selliseid ekstreemseid juhtumeid, kus on kenasti kinnitatud see kava ka juhul, kus inimesel on üle 80000 euro eest kohustusi, aga sissetulekuid vaevalt 800 euro eest igas kuus. Ehk siis minu subjektiivsel hinnangul tasub see vaev ja pusimine ette võtta, kava kindlasti kokku panna ja lasta juba kohtunikul otsustada, kas see on adekvaatne või mitte.

Nüüd siis aga tahaksin veidi reklaami teha. Minu blogimise algusest on tänaseks möödas üle kolme aasta. Ning sisuliselt kogu selle aja on üks mu kaasteelisi olnud selline asjalik ja sisukas blogi nagu "Jah, ka mina olen võlgu!" Või siis nagu ma teda ise hüüan - KahVõlgu. Kui me kunagi alustasime oma blogidega, siis olime üsna sarnases seisus. Tänaseks aga on meie teekonnad arenenud täiesti erinevaid radu pidi. Kui mina leidsin oma päästenöörid teises pensionisambas, sõbra käest saadud laenus ja paremas töökohas, siis KahVõlgu valis just selle kohtuliku võlgade ümberkujundamise teekonna. Ning mis seal salata - see oli ainuõige otsus. Vahepeal oli tema blogi natuke nagu varjusurmas, ei tulnud sealt oma 4-5 kuud ühtegi rida, aga nüüd on ta tagasi ning mulle teadaolevalt soovib ta taas regulaarselt kirjutama asuda. Esimesed kaks värsket postitust on tal ka juba avaldatud ning need keskenduvad justnimelt ümberkujundamiskava protsessile ja sellele järgnenud elule ja emotsioonidele. Tasub minna ja need üle lugeda. Minu meelest väga hästi kirjutatud ja pigem kinnitab mu sõnu, et kui ikka seisud väga niruks kisuvad, siis see võiks alati päris asjalikuks õlekõrreks olla. Ma tean, et kui mul peaks mingi error juhtuma ja uuesti jamadesse langen, siis mina võtan ka kindlasti selle teekonna (uuesti) ette. Sest see on aus ja õiglane võimalus end uuesti reele saada ning selle juures siiski laenuandjatele mingigi summa tagasi maksta. Tahaksin siinkohal igaks juhuks üle rõhutada, et minu nägemuses peaks oma võlad alati võimaluste piires tagasi maksma. Minu eesmärk pole kunagi olnud kohustustest kõrvale hiilida ja kindlasti ei anna ma ka siin oma veergudel kunagi nõuandeid ega vihjeid, kuidas seda üldse teha annaks.

Tänase viimase teemana käsitleksin natuke ka paljuräägitud positiivset krediidiregistrit. Teadaolevalt tiksub see teema juba mitmeid aastaid erinevates ametiasutustes, aga no kohe kuidagi ei taha realiseeruda, eks ole. Kuid, mul on veidike selles osas ka siseinfot. Nimelt võttis siin paar nädalat tagasi minuga ühendust üks mu vana hea tuttav ning andis märku, et tema on üks neid, kes vaikselt selle registri osas tööd teeb ja maad uurib. Igal juhul lõppes see jutt sellega, et ma täitsin ühe väikse küsimustiku ja andsin ka oma mõtteid ja sisendi, et see register ikka võimalik hea ja reaalset elu arvestav saaks. Seejuures suutsin ma küsitleja jaoks ka ühe ootamatu infokillu õhku visata, mis tekitas ka veidi mõtteainet. Ehk siis, kas registri analüüsiga tegelevad inimesed on ikka välja mõelnud, mis saab neist inimestest, kes reaalselt meil tänapäeval elavadki laenulepingust laenulepinguni. Ning kellelt seejuures päeva pealt see võimalus ära võetakse, sest pärast positiivse krediidiregistri tekkimist ei ole ju enam võimalik oma pangakontode või mis iganes muude vahenditega susserdada. Ehk siis kas meie riik on ikka valmis selleks võimalikuks sotsiaalseks katastroofiks, mida see alustuseks põhjustada võiks. Eks näis, mis sellest kõigest edasi saab ja millal üldse võiks mingeid uudiseid/arenguid oodata.

Lõpetuseks aga siia üks veidi krüptiline lause ka mu enda viimaste päevade elust - kui hetk on õige, siis suudab inimene rääkida ka neid sõnu, mille puhul oli ta kindel, et vaikib igavesti.

Inkassoterror vs täitemenetlused

Üks klassikaline teema, millega aegajalt minu poole ikka pöördutakse, on see, et kumb olukord siis ikkagi võlglasele kokkuvõttes "parem" on - kas inkassoterror või kohtumenetlused koos vastavate sanktsioonidega. Vastus sellistele küsimustele on samuti üsna konkreetne ja tavaline: "sõltub asjaoludest." Aga no prooviksin siinkohal natuke seda teemat ikkagi veidi lahata. Käesolev postitus on valminud koostöös Mariaga, kellel tänaseks paraku päris sügavaid kogemusi nii inkassodega kui ka kohtumenetlustega.

Alustuseks tuleb muidugi nentida, et ega meil võlglastena mitte mingit valikuvõimalust ei anta, kas meie vastu tekkinud nõue läheb kohtusse või inkassosse. Selle otsustab puhtalt juba laenuandja ise. Oma loogikad ja mustrid siin samas siiski on. Kindlasti leidub ka mingeid väiksemaid erandeid, aga suures plaanis võib öelda, et suurpangad (sh. ka näiteks BigBank) ja Bondora on need, kes inkassoga ei tegele. Nemad annavad asjad otse kohtusse ja võimalusel kasutavad selleks kiirmaksekäsku (märkusena siia juurde, et maksekäsu kiirmenetluses ei tohi esitatav nõue ületada 8000 eurot - sealhulgas kõrvalnõuded, näiteks intressid ja viivised ning lisaks ei tohi kõrvalnõuded ületada põhinõuet). Suurpankade üks eripärasid erinevate krediidilepingute puhul on kahtlemata ka muidugi see, et ega nende vastu kohtus midagi vaielda ei olegi, sest üldjuhul on nende lepingud juriidiliselt täiesti korrektsed.

Kõik kiirlaenufirmad ja igasugused krediidikontosid pakkuvad firmad müüvad üldiselt oma nõuded aga inkassodele maha (seejuures on need tihtipeale tegelikult nende endi tütar- või kõrvalfirmadeks). Siin on see maailm aga paras kaootilisuse paradiis, mille üldnimetajaks on igasugustele pärisseadustele ja reeglitele vilistamine. Kuna nad vähemalt senini mingitele ametiasutustele ei allu, siis ega nad neid asju ausalt ei aja ja nad loodavad väga suurel määral just paljuräägitud psühholoogilisele mõjutamisele (teatud mõttes võib neid võrrelda isegi netipetturitega, kus nad mängivad võlglaste teadmatusele). Aga inkassosse sattumisel on siiski ka üks suur eelis. Kui vaim vähegi vastu peab, siis saab nendega üsna pikaajaliselt mõnusat "kassi ja hiirt" mängida. Põhiline reegel on siin selle juures see, et nendega ei tohi mitte ühtegi kokkulepet allkirjastada. Nii, kui te mingile võlatunnistusele alla kirjutate, muutub algne laenuleping koheselt ebaoluliseks ja sisuliselt muutub see summa, mida inkasso teilt nõuab (koos igasuguste absurdsete lisanõuetega, mida nad suhteliselt juhuslikkuse alusel teile sinna juurde kirjutavad) nüüdseks ametlikuks dokumendiks, millest hiljem juba taganeda on ääretult raske. Ehk siis tegelikult tuleks nende kirju ja kõnesid ignoreerida ning võimalusel igakuiselt lihtsalt neile mingeid makseid teostada vastavalt oma võimalustele. Tõenäoliselt nad teid sel ajal kuskile kohtusse ei anna ning sel ajal saab juba niiöelda tõsisemate laenulepingutega tegeleda.

Tooksin nüüd ühe päriselt juhtunud näite Maria loost, kuidas üks võlgnevus siis aja jooksul kasvab ja kuhu see lõpuks jõuda võib. Laenuandja nime jätan seejuures mainimata. Aga alustan siis algusest. Maria võttis eelmise aasta lõpus selle asutuse käest 2 väikelaenu - 3500 eurot ja 4000 eurot. Maria suutis graafikujärgselt teostada kolme kuu osamaksed. Seejärel jäi ta paraku ilma stabiilse sissetulekuta kokku ligikaudu pooleks aastaks. Muidugi viis see kõik selleni, et laenulepingud läksid hapuks, tulid igasugused maksehäireregistrikirjed ning kolm kuud hiljem öeldigi lepingud üles. Kuna tegemist oli asutusega, mis inkassoteenuseid ei kasuta, siis saabus vaikus (inkassodel on kombeks kohe järgmisel päeval pommitama hakata, kui võlaleping nende lauale jõuab). Ning möödus veel ligikaudu neli kuud ja Maria sai kohtust teate, et nendeni on jõudnud kaks maksekäsku. Nõudesummad olid nüüdseks 4340 eur ja 4788 eur. Ehk siis lisandunud summad olid üsna korralikud. Nüüd algasid siis läbirääkimised. Kahjuks aga on täiturini jõudnud nõuete puhul paramatus, et ega seal väga paindlikke tingimusi enam ei pakuta. Ning lisaks on täituril väga tugevad vahendid olemas, millele on keeruline vastu saada - igasugused pangakontode limiidid, arvelduskontode ja sissetulekute arestid, varade käsutuskeelud jne. Lõpuks pidigi Maria leppima kompromissiga, et töötasu kallale ei minda, tööandjale midagi teada ei anta, aga lisaks maksegraafikule seadistati siiski pangakontole kasutuslimiit (ehk siis kõik summad, mis kuu jooksul sellest üle lähevad, kantakse automaatselt kohtutäituri kaudu sissenõudjale). Ning sellises reaalsuses siis tulebki nüüd Marial edasi hakkama saada.

Ehk siis kokkuvõttes tuleb nentida, et inkasso- ja kohtumaailmad on oma olemuselt ääretult erinevad. Ühega saab oluliselt rohkem mängida ja aega võita. Kohus jahvatab küll samuti aeglaselt, aga seal on lõpp siiski üsna konkreetne ning siis lõpeb ka mäng. Inkassodega saab aga kahtlemata aega võita ning eks see kõik annab juba võimaluse teha kõik endast sõltuv, et suurpankade ja Bondora lepingud ei läheks ülesütlemisele.

Ühe blogilugeja kommentaari alusel aga täiendaksin siinkohal seda postitust. Seda siis ennekõike kohtutäituri kasuks. Kohtutäitur on parem juhul, kui pole vara mida kaotada, täidad ühte asja korraga ning teised täiturid ootavad järjekorras ja ei pea ühele, teisele, kolmandale raha kandma. Ehk siis, et kui kinnisvara pole mida kaotada, siis võib olla mõistlikum asjad täiturini lasta. Jah, see kontode arest ja teatud limiidid on jamad, aga juhul, kui töökoht olemas ja lapsed ka, siis jääb tegelikult normaalne summa elamiseks.