Kas spordiennustus võiks olla järjepidevalt kasumlik investeering?

Oma tänase mõtisklusega panen ma võibolla konservatiivsemad rahaspetsialistid kukalt kratsima ja mulle igapäevaselt kaasaelajad ehk veidi isegi minu tuleviku pärast muret tundma, aga esialgu ütlen siiski rahustuseks ära, et tegemist on ülimalt teoreetilise postitusega. Ise ma seda kõike (vähemalt lähimas tulevikus) siiski praktikas proovima ei kavatse hakata. Aga see kõik ei takista neid mõtteid siiski veidi põrgatamast. Kindlasti ootan siinkohal samas ka huviliste vastumõtteid või kommentaare potentsiaalsetele ebakõladele mu nägemuses.

Aga hakkame siis pihta. Üldine investeerimismaailma tõdemus on see, et head investeeringud algavad sealt 7% kasumist igal aastal. Ehk siis, et kui aasta alguses paned 1000 EUR kuskile kasvama, siis aasta lõpuks 1070 EUR on juba hea tulemus. Edasi on juba võlavitsaks see kuulus liitintress ja kõik need muud jutud. Ühesõnaga, et kogu selle asja võtmeks on see, et investeeringud kasvavad ajas sisuliselt eksponentsiaalses tempos. Tundub loogiline ja lihtne, kas pole? Nagu mingi maasikakasvatus näiteks. Hangid kuskilt esimesed taimed ja edasi hakkavad need sulle juba ise uusi võrseid ajama ning lõpuks on põld täis ja kui külm või põud ära ei võta, siis hakkabki peagi kasumit ka tiksuma (kui just EKRE jälle võimule ei pääse ja välistööjõudu ära keelama ei hakka).

Nüüd aga teeksin põike oma elu konnasilma poole. Ehk siis spordiennustusmaailm. Eks ma olen siin ennegi natuke flirtinud mõttega, et ega see spordipanuste tegemine oma olemuselt väga palju aktsiatesse või krüptosse investeerimisest ju ei erine. Mõlemas valdkonnas paned sa oma raha mängu, lootuses, et see toob sulle pikemas või lühemas ajaplaanis rohkem raha tagasi. Ainus vahe siis selles, et ühe kohta öeldakse hasartmäng ning pigem pangad sulle selliste tehingute tõttu laenu ei anna ning koostööd väga teha ei taha, ning teise kohta justkui öeldakse, et tegemist on kasuliku ja targa finantskäitumisega, mida kogu ühiskond takka kiidab.

Aga mõelgem nüüd korraks sellele 7% kasumipiirile. Spordiennustusmaailmas tähendaks see pidevat panustamist 1,07 koefitsiendiga. Ehk siis sisuliselt 93% kindlusega on sulle garanteeritud 7% kasumit (jah, hetkel jätsin arvestusest välja ennustusportaalide kasumimarginaalid, aga samas reeglina ju aktsiatehingute puhul läheb ka alati mingi teenustasu maha, rääkimata tulumaksukohustusest). Tundub ju täitsa hea diil. Eks spordiennustuse suurim murelaps muidugi ongi see, et kas inimene suudab järjepidevalt jääda selliste väikeste koefitsientidega mängima? Samas, kui see pikas plaanis kasumit toodab, siis miks ka mitte? Võtad 100 EUR algkapitaliks ja hakkad seda muudkui eksponentsiaalselt panustama max 1,2 koefitsiendiga sündmuste peale. (esimene panus 100 eur, teine panus 120 eur, kolmas juba 120*1,2 = 144 eur jne). Lihtne matemaatika ütleb, et sellisel moel saaks 100 eurost 10 õnnestunud panusega saada üle 600 euro tulu ehk siis üle 500 euro puhaskasumit (1,2 astmel 10 = 6,2). Ehk siis väga suure tõenäosusega juhtuvatele asjadele panustades on võimalik täitsa asjalik kasum kokku ajada.

Tunnistan muidugi siinkohal täiesti ausalt, et ma pole spordiennustust mitte kunagi sel moel suutnud võtta. Minu nägemus on olnud alati pigem selles, et ma püüan leida võimalikult kõrgeid koefitsiente, millega oma spordivaatamise kogemust ägedamaks muuta. Ehk siis ma olengi alati olnud pesuehtne hasartmängur, kes ajab taga seda põnevust lootuses sellega kasumlik olla. Aga nagu ma kunagi ühes oma postituses tõdesin - investeerimine peab olema tegelikult üsna igav ja üksluine tegevus. Samamoodi ei tohiks ka segamini ajada meelelahutuslikku spordiennustust raha teenimise eesmärkidega. Ehk siis, kui on eesmärk raha teenida, siis ei tohiks samal ajal otsida ka põnevust. Sisuliselt tähendab see seda, et ma ei pea teadma mitte midagi oma ennustusega seotud võistkondade eelnevast ajaloost või isegi konkreetsest spordialast. Tähtis on lihtsalt leida suvalisel hetkel sobiv koefitsient ja sinna oma raha mängu panna. Ning kui on soov tugitoolisportlasena naudingut saada, siis võtad oma sobiva koguse õllesid ette ja vaatad suurelt ekraanilt tippjalgpalli või grand slam tennist. Ilma panustamata.

PS. Igaks juhuks rõhutan siiski üle, et antud postitusega ei kutsu ma otseselt üles kedagi seda kõike proovima. Pigem tahaks lihtsalt arutleda.

Olen vaimselt küll üsna läbi, aga otsin oma olemuse uusi sügavusi

Ma olen väsinud, vaimselt väsinud ning tegelikult on see kuidagi nii tugevalt mul hinges sees, et see on hakanud ka füüsiliselt mind väsitama. Kuigi mul oli siin hiljuti pikem puhkus, siis tegelikult olen ma hetkel oluliselt väsinum kui puhkuse alguses. Võib vist üsna julgelt öelda, et ma olen vaimselt omadega täiesti läbi, võibolla isegi läbi põlemise äärel (ma lihtsalt ei oska seda ise diagnoosida). Eks ma muidugi olen siin püüdnud enda sisse piiluda ja aru saada, milles ometigi asi ja ilmselt olen mingid loogilised põhjused enda jaoks leidnud ka.

Üheks suurimaks murelapseks on kahtlemata kogu selle paranemisprotsessi pikkus. Et ma muudkui teenin raha, maksan neid rõvedaid võlgasid ja no ikka ei paista kuskilt seda lõppu. Eks ma muidugi vahepeal analüüsin neid Exceli tabeleid ja püüan sealt igasuguseid päikesekiiri leida, aga suures plaanis olen ma aja jooksul olnud ilmselgelt optimistlikum kui päriselu seda kõike reaalsuseks on maalinud. Igasugused Euriborid ja suured inflatsiooninumbrid olid tegelikult ju mu arvestustest välja jäänud ja selle tõttu siis võtavadki asjad kauem aega, kui ma oleks lootnud. Ning see omakorda tekitab seda ängi, kurbust ja teatud mõttes ka jõuetust, masendust. Muidugi võikski siin halama jääda, aga no mis kasu sellest lõppude lõpuks siis üldse oleks - elu tahab elamist.

Nüüd aga räägiks siis sellest, mis vahepeal muidu ka juhtunud on ja mis üleüldises mõttes lähiajal plaanis. Elu on mulle järjekordselt õpetanud, et ei tasu anda välja lubadusi, mis ei sõltu otseselt minu tegevusest. Suure suuga olen siin välja lubanud igasugused Levila lood ja ühe ülikooli lõputöö ülevaatuse, aga paraku on mõlemas teemas hetkel täielik vaikus. Olen küll ääriveeri proovinud uut infot saada, aga kahjuks näiteks viimasena mainitud tugeng (tänaseks päevaks vist enam ei ole tudeng) ei vasta isegi enam mu kirjadele. Seega, pean nentima, et jah, olin siin aasta alguses suures elevuses ja lootsin parimat, aga kokkuvõttes tuleb end vaos hoida ja mitte kaagutada enne, kui munad munetud. Loomulikult ma siin kedagi süüdistama ei hakka, ju siis on kiired ajad ja teistsugused prioriteedid. Eks näis, kas ja millal neist asjadest päriselt ka asja saab. Ise ma rohkem torkima ei hakka.

Üks huvitav uudis tuli siin suve alguses, jaanipäeva paiku - täitsa tasuta loetav siit. Kui see asi tõesti toimima saab, siis peaksid võlglased ikka päris tugevalt oma stressi vähemaks saama. Ning kui siia juurde lisada ka endiselt plaanis olev positiivne krediidiregister, siis võiks ajapikku meie laenuturg ju päris mõistlikuks muutuda. Aga noh, nagu eelmisegi lõiguga, siis siingi sama teema - nii kaua kuniks pole reaalselt asjad kuskile Riigikogu lugemisele jõudnud, siis ei ole veel lõplikku põhjust lakke hüpata ka.

Mul on siin seoses oma blogiga tegelikult väiksed plaanid. Kuna mu enda lugu on suures osas räägitud ja käib vaikne tiksumine, siis pigem otsin ma juba sügavamaid teemasid. Ning hetkel ongi mul planeerimisel, kokkuleppimisel teatavad jutuajamised ja vestlused inimestega, kes minust veelgi tugevamalt (hasart)mängumaailmas sees. Tahan sobrada oma hingemaailmas ning asjatundjate abiga jõuda selleni, miks mina olen nii tugevalt negatiivse saldoga hasartmängur, kuigi mõistusega võttes mõistan ma ju ometigi nii numbreid, tõenäosusteooriat kui ka üleüldist mängude loogikat. Seekord julgen natuke tugevamalt ka lubadusi anda, sest sedapuhku olen mina see, kes infot kokku kogub, küsimusi küsib ja siis on juba puhtalt minu enda aktiivsuse taga, kas sellest ka mingi asjalik postitus valmib. Ise olen üsna lootusrikas ja taaskord ka elevil. Olgem ausad, ka meie väikses riigikeses on inimesi, kes suudavad igasuguseid mänge võita ja neis rahaliselt edukad olla. Püüan mõned neist üles otsida ja nendega juttu rääkida. Nagu öeldakse - mängida oskavad paljud, võita aga vaid vähesed. Siinkohal üks väike üleskutse ka - kui sa ise oled inimene või tead kedagi, kes suudab kasiinomängudes või spordiennustuses järjepidevalt edukas olla, siis võta aga julgelt ühendust, suhtleme. Anonüümsus ja muud jutud on tagatud, kui vähegi soovi on. Pikas plaanis tahaksin ma aru saada, mida teevad võitvad mängijad teistmoodi kui mina.

Silmnähtavalt parem elu!

Tänases postituses räägiksin ma vahelduseks hoopis tervisest. Seejuures tuleb nentida, et kogu see võlgnevuste ja hasartmängudega seotud eluperiood on kahtlemata siia oma tugeva jälje jätnud. Sest nagu me ju teame, stress tapab närvirakke ja paraku need ei taastu enam mitte kunagi. Ning ilmselt ei pea ma väga pikalt siin kirjeldama, kui meeletult tugev on see mu stressitase viimastel aastatel olnud. Lisaks stressile mõjutab üleüldist tervist ja ka vaimset heaolu loomulikult ka vanus. Tahan ma seda või ei taha, aga no mis sa teed - kuldne keskiga ikkagi juba käes. Ning see toob ja on juba toonud ka mitmeid ealisi iseärasusi. Niisiis, sissejuhatus teemasse tehtud, hakkan nüüd siis oma lugu jutustama.

Sisuliselt terve oma teadliku elu olen olnud ma lühinägelik. Hetkel pean ma siis silmas ennekõike seda meditsiinilist lühinägelikkust, mis seotud silmanägemisega. Muude asjade lühinägelikkuse osas võib ilmselt eraldi diskuteerida ja analüüsida, aga usun, et muidu on minuga siiski asjad hästi. Aga vot jah, silmadega on alati pigem kehvasti olnud. Juba aastakümneid on mul olnud päris korralik miinusretsept silmaarstide poolt välja kirjutatud. Nii olengi siis järjepidevalt oma elu jooksul kandnud nii läätsi kui ka prille. Eks see ole mu elu paratamatu osa siiani ja tõenäoliselt jääb see niimoodi elu lõpuni.

Nüüd teeksin aga kõrvalepõike tagasi oma stressirohke eluperioodi juurde. Üks väga tugev kõrvalnäht, mis viimastel aastatel minuga kaasas käinud on, on tugevad iiveldushood üsnagi suvalistel hetkedel. Ühel hetkel oli see isegi nii tugev, et ma ei suutnud enam normaalselt liinibussideski viibida. Mul hakkas sisuliselt igal pool halb - rongis, autos, taksos, lennukis (mul oli kunagi selline aeg, kus pidin sisuliselt üle kuu lennukiga lendama). Loomulikult olid minu jaoks täiesti kohutavad igasugused laevareisid, kus juba täiesti tervetelgi inimestel paha võib hakata. Isegi kinos võis ootamatult iiveldustunne peale tulla. Ei aidanud selle kõige juures ka mingid ingveritabletid või palderjanijuured. Käisin ka arsti juures igasuguseid proove andmas, kuid midagi märkimisväärset ei leitud. Lihtsalt soovitati rohkem värskes õhus liikuda ja oma tervist jälgida. Ühesõnaga, ma olin täitsa õnnetu ja loomulikult ka nõutu, sest ma ei osanud enam midagi selle olukorra osas ette võtta. Püüdsin siis sellega leppida ja vaikselt kohaneda, teadmisega, et teatud tegevused võivadki minus üsna kergelt sõna otseses mõttes oksereflekse tekitada.

Aeg läks ja nii ma siis vaikselt elasingi oma elukest edasi, kõigi oma suuremate ja väiksemate rõõmude ning katsumuste kiuste. Kuniks ühel päeval (võis vabalt ka õhtu olla) hakkasin ma täheldama, et ma ei näe enam nii selgelt lähedale kui vanasti - vahet pole, kas oli see siis nutiseade, ajaleht või kasvõi raamat. Seejuures, läätsede-prillide abil kaugele nägemine oli endiselt täiesti ideaalne, pilt üliselge ja terav. Aga eks ma siis tegingi omast arust ainuvõimaliku järelduse, aeg on taaskord oma ealiste eripäradega leppida ja mõista, et lisaks miinusprillidele tuleb nüüd endale hankida ka lugemisprillid. Pärast mõningast hoovõttu jõudsingi ma siis lõpuks silmaarsti jutule. Seal oli vastuvõtt lühike ja üsna konkreetne: jah, aeg ja vanus on küll oma töö teinud mu silmadega, aga lugemisprille ma ei vaja. Ma vajan hoopis lahjemaid miinuseid nii läätsede kui prillide osas. Tegime siis vastavad katsed ja testid seal ära ja saimegi uue sobiva miinuse teada. Ja ennäe imet, see toimiski - nüüd näen ma taas nii lähedale kui kaugele!

Ning, et lugu nüüd siis kenasti kokku siduda, siis ilmnes selle kõige käigus ka teine oluline elukvaliteeti tõstev detail - kõik mu iiveldushood olid ka suures osas seotud just sellega, et ma kandsin juba paar aastat liiga tugevaid miinuseid ja mu pilt oligi koguaeg juba liiga terav. Aju ei suutnud sellega enam lihtsalt hakkama saada, eriti siis muidugi liikuvate piltidega (nagu siis mainitud sai, enamasti hakkas mul paha ikkagi just siis, kui olin mingis liikuvas vahendis).

Mis võiks selle loo moraal või õppetund olla? Minu meelest ennekõike see, et oma muredega ei maksa üksi jääda - tuleb otsida spetsialistide abi nii ruttu kui võimalik. Nagu näha oli, siis teinekord piisab vaid ühest 10-minutilisest vaatlusest ja su elu võib saada hoopis mahedamad värvid. Kaunist algavat ja värvilist suve kõigile!

Peagi tulekul - ülikooli lõputöö, mis pühendatud krediidivõlglastele

Ma olen jälle ootusärevuses. Seekord küll mitte otseselt iseenda tegemiste tõttu, aga üks põnev verstapost peaks sel nädalal vormistatud ja kaante vahele saama. Või noh, õigupoolest kaante vahel peaks juba olema, aga ametlik kaitsmine peaks aset leidma just käesoleva nädala keskel. Räägin siis muidugi paar kuud tagasi jutuks olnud Janno Rasmus Dregeri lõputööst, kuhu minagi oma tagasihoidliku panuse andsin.

Tegelikult oli mul kohati isegi väike kahtlus ja kärsitus ka selle teema osas tekkima hakanud, sest ma kirjutasin juba aprillis Jannole kirja ja küsisin, kui kaugele asjad arenenud on. Tol korral aga jäi vastus tulemata. Paar nädalat tagasi kirjutasin aga uuesti, lootuses, et äkki on nüüd asjad edasi liikunud. Ning seekord sain ka vastuse.

"Hei! Olen olnud kirjutamise ja tööga väga aktiivses tegevuses ja kahjuks ei ole jõudnud üldse emailidele vastata. Sain just täna (23. mail) enda lõputöö sisse antud ja asun seda kaitsma 30.05. Loodetavasti kõik sobib ja saan selle kaitstud. Saan jagada enda noppeid kohe pärast kaitsmist ja kirjutada sulle ühe blogipostituse. Kas see sobiks?"

Loomulikult rõõmustas see vastus mind väga ja muidugi olin ma kohe ka selle plaaniga nõus. Igal juhul võiks selle kõige alusel peagi loota üht veidi sügavamat analüüsi kogu võlgnevustega seotud temaatikale. Igaks juhuks ma siin mingeid kuupäevalisi lubadusi välja käima ei hakka, sest nagu oli juba näha Levilaga seotud loo pealt, siis ei maksa anda veksleid, mis otseselt minu kontrollile ei allu. Aga sellegi poolest - varsti võiks siia veergudele üks pikem postitus nendel teemadel tulla küll. Seniks aga soovin Jannole kogu südamest edukat kaitsmist!

Surelikkus ja võlakoorem

Tänane mõtisklus saab olema veidi tumedamal teemal. Ning alustuseks tsiteeriksin minu kohta kirjutatud Õhtulehe Rahatarkuse artiklit - (kes veel pole seda lugenud, siis soovitan soojalt). "Oma võlgadega tegelema sunnib Juhanit ka mõte, et ta ei taha neid oma lähedastele pärandada. Sissetulekud on tal võrreldes Eesti keskmisega oluliselt suuremad, mis teeb ka laenujäägi tasumise talutavamaks kui see oleks perekonnale või kõrvalseisjatele." (igaks juhuks märgin selguse eesmärgil ära, et selles artiklis olen ma siis varjunime Juhan all).

Me kõik oleme surelikud. Ning loomulikult on eriti surelikud ka pikaajalised (krediidi)võlglased (sest meie üldine stressitase on ilmselt tavapärasest kõrgem ja seega risk ootamatult mingeid tervisejamasid endale kaela tõmmata oluliselt suurem). Oleks üsna isekas ja lühinägelik mõelda, et ah, suvad need võlad, kui ma juba surnud olen. Sest olgem ausad - loodus tühja kohta ei salli ja paratamatult langevad need võlad siis kellegi teise kohustuseks. Ning enamasti on selleks inimeseks keegi, kes on sulle väga lähedane. Arvatavasti sa tegelikult ei soovi talle  seda jama ju.

Inimeste sissetulekud on ääretult erinevad ning selle kõige tõttu on väga varieeruv ka see laenukohustuste piir, mis elu kuidagi väljakannatamatuks või tülikaks muudab. Ehk siis minu kümned tuhanded eurod miinust on miljonäride jaoks kökimöki, aga samas keskmise Põlvamaa klienditeenindaja jaoks täiesti katastroofiline. Selle kõige tõttu on minu meelest mõttetu rääkida ka mingist üldisest isikliku pankroti summast (sellega vihjan ma siinkohal ühele juristile, kes Facebooki võlagruppides üsna julgelt ja kaootiliselt seda terminit kasutab - pidevalt paneb ta üles postitusi, kus tema hinnangul alates X summast on võlglane ületanud justkui pankroti lävendi; minu laenukohustuste hulk on seejuures olnud alati kordades suurem kui seal jutuks olnud summad, ometigi pole ma kohe kuidagi pankrotis).

Üht mõtet tsiteeriksin eelpool mainitud artiklist veel. "Juhan on otsustanud, et see jääb tema saladuseks. „See otsus kujunes pikema aja jooksul ja selleks kõigeks on mul väga isiklikud põhjused. Suures plaanis säästan ma sellega oma lähedasi. Saan aru neist, kes seda ei mõista, aga nii lihtsalt on,” tõdeb ta, et ega teised teda kuidagi rohkem aidata saakski, kui kursis oleksid." Ehk siis jõuame taas selleni, et mina saan oma laenusummadega hakkama, sest mu sissetulekud katavad need ära. Kahjuks või õnneks on aga enamuse mu lähikondlaste palgasummad oluliselt väiksemad, seega nende jaoks oleksid need igakuised laenumaksed ja ka kogukohuste hulgad arvatavasti parajaks šokiks. Ning kuna ma saan ju nende summadega kenasti hakkama, siis ei näe ma ka põhjust selleks, et panna kedagi minu pärast muretsema. Niigi on see tänapäevaelu üks paras kriiside kaskaad - no ei ole kellelegi mingit lisastressi allikat veel juurde vaja.

Elu on muidugi selles mõttes üsna karm, et iialgi ei tea, millal see lõppeda võib. Mul on tänaseks päevaks seda vanust ka juba nii palju turjal, et igasugused infarkti- ja insuldiohud suurenevad ilmselt iga aastaga. Rääkimata siis meie järjest tihenevast liiklusest, kus auto alla võib juba jääda ka ülekäigurajal. Selle kõige tõttu olen ma tegelikult teinud ühe veidi vastuolulise otsuse. Ma olen oma lisatöö koormuse viinud sisuliselt nulli, sest järjest rohkem hakkasin ma viimastel kuudel tundma seda, et seda kõike on olnud liiga palju. Ning kui see kõik lõpuks mu tervise tuksi keeraks, siis ei oleks minust ka enam väga oma laenude tagasimaksjat. Ehk siis kogu see värk on tegelikult üks suur noateral kõndimine, pidev tasakaalupunktide tunnetamine. Et ühelt poolt saaks võimalikult kiiresti küll neid lepinguid tagasi maksta, aga teisalt et see kõik oleks ikkagi ka pikas plaanis jätkusuutlik ja jätaks mulle mu tervise (ja ehk ka mõistuse ning elu) alles.

Kõik see eelnev on andnud mulle tegelikult ka veel mingi erilise lisatõuke oma tervisliku seisundi nimel pingutamiseks. Kui ikka vähegi võimalik (ja tegelikult on ju peaaegu alati võimalik), siis käin ma nüüd juba iga päev minimaalselt üks tund väljas kõndimas. See klassikaline 10000 sammu on sisuliselt saanud mu igapäevaseks eesmärgiks. Õnneks mu nutikell näitab, et viimasel paaril kuul olen 90% päevadest seda eesmärki ka täita suutnud. Kõndimine on selles mõttes ääretult teraapiline tegevus. Esiteks saab vajaliku füüsilise koormuse, aga teiseks annab see väga hea vaimse väljalülitamise võimaluse. Selle juures on muidugi oluline, et seda kõike tehes ei tohi mingit telefoni endaga kaasa vedada - sa pead saama end viia mingile teisele lainele, eemale internetist, uudistest, sõnumitest, tööst. Oled vaid sina ja sinu mõtted (või kui soov on, siis ehk ka muusika). Soovitan seda kõigile, see on tõesti hea ja vajalik. Ühelt poolt teen ma seda kõike seda selleks, et oma ülekaalu vähendada, aga teiseks siis on see vajalik loomulikult ka selleks, et vähendada neid riske, et ma oma töö- ja laenukohustuste all kokku ei kukuks.

Hoidke ennast ja leidke oma tasakaalupunktid!