Lapsepõlveradadelt eneseväärikust otsimas...

Üks asi, mis pikaajalise krediidivõlglase elus ja sisemuses tugevalt proovile pannakse, on eneseväärikus. Mina olen selles osas viimaste aastatega päris palju muutunud. Varasemalt (ehk siis enne rahaliste raskuste algust) ei kujutanud ma end ette olukorrast, kus ma pean oma ego alla neelama ja oma muredest üldse kellelegi rääkimagi. Ning seejuures ka abi paluma. See protsess on mu olemusele olnud väga raskeks katsumuseks. Eks ma mõistan, et ega see teema ilmselt kõiki ei kõneta ja ilmselt on mu lugejate seas omajagu ka neid, kelle jaoks igasugune abi küsimine ja ka abi pakkumine on elu tavapärane osa. Minuga see paraku nii ei ole. Pole kunagi olnud.

Ma läbisin hiljuti ühe vaimse tervisega seotud koolituse, mis koosnes neljast seansist (kuni 1,5-tunnised Zoomi videokõned). Seal püüdsime me muuhulgas jõuda ka minu praeguse olemuse juurpõhjusteni. Miks ma käitun just nii nagu ma käitun? Miks hoian ma enamasti oma emotsioonid enda teada, miks igasugused abistamisega seotud teemad minu jaoks nii keerulised on? Miks ma üldse selliselt sõltuvuste küüsi langesin? Kuidas võidelda oma ärevusega? Mida ma üldse saaksin ette võtta, et oma energiaväli ja üldine olemus tagasi tasakaalu saada? Sinna juurde igasuguseid harjutusi, millega oma mõtteid õigesse suunda lükata ning millega oma ärevust tekitavaid sundmõtteid maha suruda.

Üsna kiiresti jõudsime me nende seansside käigus lapsepõlveni. Ja see on ülimalt loogiline. See on just see aeg, mil me inimestena kujuneme. Ning meid kujundavad meie lähedased, meie vanemad, meie õed-vennad, parimad sõbrad. Mina kasvasin üles üsna tüüpilises nõukaaegses peres tavalises äärelinna magalarajoonis. Kuna meid oli peres päris palju, siis ega sellist vanematepoolset hoolt või suunamist meil väga palju ei olnud. Eks aeg oli selline, kus kõik tegid muudkui tööd ja emotsioonid, soojus ja tunded olid pigem tagaplaanil. Teatud mõttes tuleb tõdeda, et ma pole kunagi tundnud mingit erilist perepoolset toetust või hoolimist. Kuna koolis läks mul enamvähem hästi (neljad-viied, vahest harva eksis sinna mõni kolm ka), lisaks käisin ma ka tublisti trennis (selle organiseerisin ma ka endale ise, 8-aastaselt), siis eks ma justkui olingi selline laps, kellele erilist tähelepanu ei pea ju pöörama - sain ju vähemalt väliselt kenasti oma eluga hakkama. Aga sinna see koer maetud ongi - ma pusisin kogu lapsepõlve ja teismeliseea omaette ja saingi hästi hakkama. Lõpuks viisin ma oma lati teiste silmis nii kõrgele, et isegi mu ülikooli lõpudiplom ei pälvinud erilist tähelepanu. Mu lõpetamisele tulid vaid mu vanemad (ja mulle tundus, et nemadki pigem kohustusest).

Eks omaette märk on ju seegi, et tänasel päeval ei ole mul mitte ühtegi tõelist sõpra, kes oleks pärit sellest ajast, kui ma veel laps olin. Eks tuttavaid ja igasuguseid kooli/klassi/trennikaaslasi ikka mu Facebooki sõbralistis on, aga nemadki on seal justkui selle pärast, et noh, tuttav nimi ju ikkagi. Kuigi mu keskkooli lõpetamisest on tänaseks möödas peaaegu 30 aastat, siis olen ka selle aja jooksul vaid ühel korral klassikokkutulekul käinud. Koolikokkutulekutele pole seejuures mitte kordagi läinud. Sest tegelikult ma ei tunne neid inimesi, mul puudub vähimgi side nendega. Ja sellist tänapäevast small talki ma lihtsalt ei oska ega ka soovi rääkida. Eks mul oleks hingel ju päris palju, millest jutustada, aga olgem ausad - need ei ole ju õiged kohad ega pole ka selleks õige aeg. Kui ma vaatan oma Facebooki sõbralisti, siis reaalselt on seal ainult 2-3 inimest, kellele ma oleksin üldse valmis oma viimaste aastate muredest rääkima (ja eks ma tegelikult ju neile olengi oma katsumusi avanud).

Kui teile tundub, et see jutt kisub siin jube masendavaks ära ja varsti hakkan enesetappu planeerima, siis ei, kaugelt sellest. Mul on siin elus siiski veel omajagu teha ja ka vähemalt üks inimene, kes mind väga vajab. Seega, mina kavatsen veel päris pikalt elada, et näha oma lapse kooliteed ja olla tema jaoks olemas. Nüüd jõuame taas aga selle eneseväärikuse küsimuse juurde. Nii palju olen ma tänaseks oma seisu selgeks mõelnud, et suures plaanis ongi mul kaks võimalust. Kas nui neljaks omade jõududega hakkama saada, kasvõi pankrotti minna ning selle juures säilitades usu enda väärikusse ja tõekspidamistesse. Või siis neelan ikkagi aegajalt oma uhkuse alla ja palun ka abi. Kuigi tean, et see sada või kakssada eurot on sisuliselt lihtsalt üks järjekordne päästerõngas, et järgmise kuuni vastu pidada. Ja siis jälle järgmise kuuni. Ja nii edasi. Loomulikult ei ole ma nende valikuvariantidega rahul, aga mis parata. Selliseks ma oma elu praegu elanud olen ja kuidagi on vaja selle kõigega ikkagi toime tulla. Lõputult ei saa ma ju teiste inimeste kannatlikkust minu suhtes proovile panna.

Vaimselt teeb selle olukorra keeruliseks ka see, et tegelikult oli mul aasta tagasi parem seis kui praegu. Selle koorma pikaajalisus on just see, mis siin lõpuks tahab maha murda. Aga ma ei murdu.

Eks ikka ja jälle tekib muidugi inimestel küsimus, et miks ma näiteks oma vanematele pole oma probleemist rääkinud. Miks ma neilt pole abi palunud? Eks nüüd võin sellel teemal veidi avatumalt rääkida ka, kuna olen siin eelnevalt veidi seda tausta avanud (lapsepõlve kirjeldust siis ennekõike). Mul ei ole kunagi ei ema ega isa osas sellist head, usalduslikku suhet olnud. Kuid vaatamata sellele, teatud piirini olen ma oma emale siiski ära rääkinud, milline mu olukord praegu on (kuigi jah, nagu ikka - kui keegi sulle oma muret räägib, siis võid kindel olla, et vähemalt algne versioon on vaid jäämäe veepealne osa ning enamus probleemi tõsidusest jääb rääkimata). Paraku oli aga tema reaktsioon üsna kiire ja konkreetne - tema mind ei aita. Ja nii see jutt lõppeski. Isa ei tea mu seisudest mitte midagi (vahemärkusena siis see, et mu ema ja isa lahutasid mõned aastad tagasi ja tänaseks enam omavahel ei suhtle üldse). Selline lugu siis minu ja minu vanemate omavahelisest läbisaamisest. Eks ma suhtlen nende mõlemaga aegajalt ikka, aga see kõik on selliste üsna tugevate reservatsioonidega. Viisakalt, sõbralikult, aga mingit meeletut soojust või sügavust seal ei ole. Olen isegi mõelnud, et küllap ma justkui ei oskagi enda algatusel mingeid väga südamlikke suhteid luua. Kuigi hinges ju tahan ja vajan neid. Ja mis kõige tähtsam - ma tahan olla oma pojale parem lapsevanem kui minu vanemad mulle olid. Ma loodan, et suudan seda. Mis siis, et hingeliselt, rahaliselt, vaimselt olen ju katki.