teisipäev, november 07, 2023

Oluline ülestunnistus

Teate, mu kallid lugejad, ma pean teile midagi olulist üles tunnistama. Ma olen vaimselt juba paar viimast kuud olnud täiesti teovõimetu, ainult tahtejõu pealt hoian end veel oma poja ja pere nimel kuidagigi elusana. Siiani olen enamvähem suutnud siiski tööasjad ära teha, aga mul pole õrna aimugi, kui kaua see kõik veel jätkusuutlik on. Mu vaim on igasuguseid süümekaid ja hirme täis. Eks lisaks see üksinda kogu selle koorma kandmine, igapäevaselt rõõmsa näo ette tegemine nagu kõik oleks hästi. Tegelikult ju pole hästi! Isegi siin blogis olen üritanud seda mingit enesekindlat muljet jätta nagu kõik oleks mul kontrolli all. Olen üritanud endasse läbi nende postituste süstida seda positiivsust, lootes, et kui sellest kirjutan, siis see lõpuks jõuab päriselt minu enda sisse ka. Lisaks tunnen ma ju justkui vastutust ka teiste võlglaste ees, kellele mingil määral olen justkui teejuhiks ja majakaks. Kellekski, keda uskuda ja usaldada. Ei tahaks ju kedagi alt vedada. Aga kahjuks ei suuda ma enam seda tegelikkust enda sees peidus hoida.

Ma teenin mingit Eesti kahekordset keskmist palka, aga suures plaanis elan nagu vallavaene, äärmiselt kokkuhoidlikult ja säästvalt. Lisaks on mul tekkinud hirmud, et tegelikult piisab mingist 2-3 nädala pikkusest haiguslehest ja ma olen võlgades ja kõik mu laenulepingud on tuksis. Hirmuäratav on ka see, et endiselt on neid lepinguid lihtsalt nii meeletult palju. Igakuiselt pean ma tegema kuskil 20 ülekannet puhtalt oma lepingute katteks, see ei ole kuidagi normaalne arv. Paraku olen aga sellises seisus, kus mulle refinantseerimist ei pakuta, sest pangakonto väljavõte on lihtsalt niivõrd kole. Olen siin vaikselt uurinud ka oma kinnisvara tagatisel erinevaid võimalusi, aga paraku on kodupanga poolt päris suur hüpoteek peal ning ilma seda vähendamata ei võta mind keegi jutule (jah, paar infopäringut ma juba saatsin ka, seega see ei ole paraku lihtsalt arvamus, vaid nii ongi).

See kõik on hakanud ka mu füüsilist tervist juba mõjutama - tihenenud on igasugused paanika- ja ärevushood, mille vastu siiani olen aegajalt palderjanitablette võtnud. Kohe kuidagi ei sooviks antidepressantide poole liikuda. Lisaks lööb aegajalt üsna lambist ka silme ees lihtsalt virvendama. Ja see kõik kestab praeguse tempo järgi vähemalt paar aastat veel enne kui paremaks hakkab minema. No ja rääkimata sellest inflatsioonist ja tapvast euribori tõusust. Ma olen alati olnud see tüüp, keda peetakse mõistlikuks, asjalikuks ja kindlalt kahe jalaga maa peal olevaks - selliseks ülimalt turvaliseks ja usaldusväärseks inimeseks. Kui nüüd peaks aga kuidagi välja tulema, et mul selline suur saladus hingel, siis häviks seegi kõik. Kaotaksin ka oma viimasegi enesehinnangu ilmselt. Ma kardan hülgamist kõigi poolt.

Ma vabandan ka teie ees, mu kallid lugejad, et teatud mõttes olen teid justkui petnud, jättes mulje, et mul on kõik hästi. Sisuliselt olen ma teile ju valetanud, aga ma lihtsalt ei soovi, et keegi minu pärast muretseks, kuid... Ma olen katki, väga katki. Ma vajan abi, aga mul pole õrna aimugi, mis mind aitaks...

2 kommentaari:

  1. Hei! Kurb lugeda, saadan virtuaalseid tervisi!!

    Lugejate ees küll vabandama ei pea - see on justkui lisakoorem õlul, mida tarvis ei ole.

    Soovitan siiralt pöörduda perearsti poole, kes loodetavasti on mõistlik ning saab kirjutada saatekirja psühholoogi ja/või psühhiaatri poole. Enne antidepressante on võimalusi hulgim. Ise leidsin just hiljuti psühholoogi, kellega klapp on hea, ning muremõtteid on nende kuude jooksul kindlasti vähem.

    Soojad soovid!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh. Ilmselt tuleb need sammud mul ette võtta tõesti.

      Kustuta