Tagasi mõeldes, ilmselt on minu laenude teekond saanud alguse sellest, et mul oli vaja oma lapsepõlve vajaka jäämisi endale kompenseerida. St minu vanemad on minevikus olnud ka laenudega kimpus ning enamus pere sissetulekust kulus laenude kinni tagumiseks - ilmselgelt ei jäänud palju üle, et minu materiaalseid soove täita. Nii ma siis vist alateadlikult otsustasin, et kompenseerin endale selle kõik tagantjärgi... aga laenude ja krediidiga. Loomulikult tahan ma tulevikus oma lastele teistsugust elu kui oli minul.
Minu laenude teekond sai alguse Swedbanki püsimaksega krediitkaardist, kui olin saanud värskelt 21. Limiidiks oli äkki 500-1000 eur? Rohkem kindlasti mitte, olin ju vanematelt kuulnud, et krediitkaart on tegelikult paha värk.
Kuna mulle on alati meeldinud osta ilusaid asju ja lubada endale täiskasvanueas seda elu, mis mul tegelikkuses üle jõu käib, siis varsti oli minu krediitkaart jõudnud märkamatult maksimum limiidini - 3000 eur. Ja loomulikult selle olin ma kõik ära kulutanud. Palk oli mul tollal 1000 eur kätte.
Ühe kaardi limiit maksimumini tõmmatud, võtsin vabamaksega krediitkaardi - selle sain limiidiga 300 eur. Ka see sai kiiresti tühjaks.
Kui krediitkaardid olid tõmmatud Swedbankis lõhki, siis võtsin väikelaenusid - ka neid mulle sealt jagati 300 eur kaupa.
Swedbankiga said lõpuks jutud ühele poole - muidugi mitte tagasi maksmise mõttes vaid ikka selles osas, et mulle sealt enam krediiti, laenusid ei antud.
Muidugi on meil turg krediidipakkujaid täis - mäletamist mööda tulid esmalt Inbank väikelaenud, krediitkaardid, Holm Bank jms. Kui enam-vähem soliidsetest kohtadest enam krediiti ei antud, siis tulid juba kiirlaenukontorid nagu Bondora, Raha24 ja nii edasi.
Kuidas ja miks ma selle lumepalli nii suureks veeretasin? Katsin silmad kinni, võtsin uue laenu, maksin uuega vanu ja kulutasin lõputult. Kuu lõpus kunagi raha ei olnud, kui oli, siis ikka väikelaenuna võetud raha või krediitkaardil olev tagasi makstud pisku, mida edasi-tagasi veeretasin.
Kogu selle aja olen loomulikult olnud tööinimene - enamasti olen teeninud 1000-1200 eur kätte ja tegelikult olin end ammu juba 2 aastaga niiviisi enam-vähem lõhki laenanud.
Muidugi vahetevahel mõtisklesin, mida oma olukorraga peale hakata kuid rahatarkuse/sellest olukorrast välja roomamise teadlikkust oli vähe. Vahepeal leidsin netist info, et on olemas refinantseerimine. Mõtlesin et olen tark tüdruk ja panen kõik need laenud üheks ja püüan siis niimoodi oma kuumakseid vähendada. Refinantseerimist pakkus mulle Punk Finance - räme intress, aga tundus tollal siiski hea lahendus, sest laenusid oli mul ei-tea mitmest kohast ja juba oli maksmisega suht keeruline arvestada - kui palju, kellele, mida. Refinantseerimise tulemusena laenude kogu kuumakseks 395 eur. Süda oli korraks rahul, et noh, mingigi lahendus.
Siin see saaga ei lõppe...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar