Võlglaste õudusunenägu - kohtutäiturid

Üks teema, millest ma siin blogis üsna vähe rääkinud olen, on kohtutäituritega seonduv. Seda kõike siis ennekõike selle tõttu, et mul endal puudub nendega igasugunegi kogemus. Eks neist räägitakse muidugi igasuguseid lugusid, üsna tihti teevad nad võlglastele liiga, hoiavad raha liiga kaua kinni või arestivad liiga suuri summasid. Aegajalt saab lugeda ka lugusid, kuidas nii mõnigi neist on võimu kuritarvituse tõttu kriminaaluurimise alla sattunud ja oma ametist priiks saanud.

Kuidagi on need teemad samas viimasel ajal veidi aktiivsemalt mu silme ette ilmunud. Olen saanud mitmeid kirju, kus uuritakse asjaolusid ja detaile protsessi kohta. Samuti tean ma inimesi, kelle silmis näiteks võlglane tähendabki ainult sellist inimest, kelle võlad on juba täituri käes. Et enne justkui polegi võlglase nimetust "väärt". Aga see selleks.

Igaks juhuks mainin kohe ära, et mina siin mingeid susserdamisjuhiseid andma ei hakka. Võlad tuleb ära maksta, selles pole küsimustki. Teemaks on pigem õiglus. Et kas need summad, mida igakuiselt kinni peetakse, on ikka õiged ja seaduspärased. Peaasi, et endale liiga ei lase teha ning lisaks tasuks rahulikult need võimalused ja sammud läbi mõelda, mida üldse teha annab, kui juba nõuded täituri lauale on jõudnud. Samuti lisan siia, et kogu see postitus on minu jaoks puhtalt teoreetiline, baseerudes teadmistele, mida ma siit ja sealt olen kokku kogunud. Mitte kuidagi ei kandideeri ma absoluutsele tõele ja kui keegi peab vajalikuks mind parandada, siis kommentaarium ja mu e-mail ootavad teie märkusi. Rõhutan siinkohal üle, et mina räägin ainult krediidivõlgadest. Kui veel detailsemalt määratleda, siis antud postitus käsitleb tegelikult ainult tagatiseta krediidilepinguid. Tagatisega laenude puhul on praktika niikuinii teistsugune. Aga igasugused trahvid ja elatisvõlad, mis samuti kohtutäituriteni jõuda võivad, jätan heaga mängust välja, sest see ei kuulu kohe kuidagi minu kompetentsi.

Tõenäoliselt on iga võlglase suurim hirm just seotud täituritega ja eriti olukorraga, mis saab siis, kui varad, sissetulekud ja pangakontod aresti alla lähevad. See on justkui võlgnevuse teekonna lõpp-punkt, kust enam sisuliselt hullemaks minna ei saa. Kas see aga tegelikult ka on nii dramaatiline?

Muidugi peab ära mainima selle, et arvestades seda, kui pikk teekond on ühest võlast täiturini jõudmine, siis tuleb nentida, et tõenäoliselt on sellel rajal ikka väga palju asju ka inimene ise valesti teinud. Aga kedagi süüdistama ma siin ei hakka ja ammugi kellegi peale näpuga näitama, see ei ole oluline. Iga võlalugu on omaette nüansidega ja kindlasti ka teatava traagikaga, vaevalt keegi vabatahtlikult end võlglaseks on kujundanud. Samuti ei saa ka kõiki võlglasi ühe mütsiga lüüa - kahtlemata on selles seltskonnas nii neid, kes tegelikult väga kohusetundlikud, aga muidugi on siin ka igasuguseid nihverdajaid ja teadlikke pettureid.

Ühe veidra valeinfo tahaks ka ära klaarida. See levib siis ennekõike igasugustes Facebooki laenugruppides, kus laenuandjad tihtipeale ähvardavad võlglasi sellega, et annavad neid kohtutäituri kätte. Nii lihtsalt see ka ei käi, ükski võlausaldaja ei saa võlglast otse täituri kätte anda, see käib siiski ainult läbi kohtu(kiir)menetluse ning see on juba kohtu hinnata, kas on nõudel alust või mitte. Omaette teema on siin muidugi kiirmaksekäsk, aga sellest ma hetkel liiga pikalt rääkima ei hakka. Kunagi ammu kirjutasin sel teemal, kellel huvi saab lugeda. 

Niisiis. Lähme siis aga olukorra juurde, kus täitur on sulle saatnud teate, et nüüd tuleb X EUR ära maksta. Mulle teadaolevalt on seal 30-päevane tähtaeg. Esimese asjana tuleks siis üritada maksegraafikuni jõuda ja proovida siiski vältida sissetulekute arestini jõudmist. Siin on hästi oluline oma võimalusi adekvaatselt hinnata - ei maksa üle oma varju hüpata ja mingeid ulmesummasid igakuisteks makseteks välja pakkuda.  Kui läheb hästi ja sissenõudja nõustub, siis vormistatakse graafik ja edasi jätkub kõik suhteliselt normaalselt.

Kui aga peaks juhtuma olukord, kus ajatamises kokkuleppele ei jõuta (või siis lihtsalt ignoreerid võlgnikuna kogu seda protsessi), siis lõpuks juhtubki see niiöelda "worst-case-csenario" - kontode ja varade arest. Tundub nagu maailmalõpp, eks ole? Aga tegelikult ei ole ka see lootusetu seis.

Oluline on siin mõista, et ega siin midagi nihverdada pole vaja - pikaajalist tulemust ei anna see, kui oma sissetulekud kellegi teise kontole lased kanda või siis üritad süsteemi kavaldada sellega, et kasutad mingeid välismaiseid pangakontosid (Revolut, N26 jne - on teada juhtumeid, kus ka need kontod võivad lõpuks aresti alla minna). Täiturid panevad käpa peale juba su sissetulekule, nad saadavad koheselt su tööandjale kirja, et vot X eurot iga kuu on vaja talle kanda. Täpse summa teadasaamiseks võid kasutada täitsa vabalt leitavat kalkulaatorit. Sisesta aga oma ülalpeetavate arv ja netopalk sisse ja vaata, kui palju sult kinni peetakse. Näiteks 1000 eurose palga ja 0 lapse puhul on selleks summaks 267.66 EUR. Ehk siis oma pangakontole saad 732.34 EUR. Kui sul on aga veel näiteks 2 last ka selle palga juures, siis ära võetakse ainult 42.66 EUR. Tundub ju täitsa õiglane? Lisaks on oluline märkida ka seda, et korraga saab "sul kallal" olla ainult üks kohtutäitur. Kui on erinevad nõuded, siis teised lihtsalt ootavad oma järjekorda kuniks esimesega asjad klaarid. Ning lõpetuseks veel üks tähtis asjaolu - sinu jamad on ikkagi ainult sinu personaalsed jamad. Kui sinu kontod lähevad aresti alla, siis sellega ei kaasne su lähedastele eraldi sanktsioone - su laste, abikaasa või kelle iganes kontod ja sissetulekud jäävad kenasti puutumata.

Ehk siis selle pika jutu kokkuvõte - isegi, kui sa oled omadega lõpuks jõudnud olukorda, kus su varad ja sissetulekud on kohtulikult aresti alla pandud, siis see ei ole veel maailmalõpp. 

Jõudu ja jaksu kõigile, kes nende teemadega igapäevaselt maadlema peavad. Ilmselt mõistavad vaid võlglased seda stressi ja depressiooni, mida nende muredega võitlemine igapäevaselt endaga kaasa toob. See on karm, kahtlemata. Ning tegelikult soovitan siiski teha endast kõik sõltuva, et su rahaseisud ei jõuaks kohtutäituri lauale, sest mõnes mõttes on see nagu loterii, kus iial ei tea, kelle otsa satud ja mis lisajamasid see kõik kaasa võib tuua.