Esmaspäev, september 05, 2022

Palju õnne! 2 aastat blogimist täis!

Elu muudkui veereb, aeg aina kulgeb, Maa teeb oma tiire. Suures plaanis on tegelikult ju kõik nii nagu peab. Inimkond lihtsalt teeb mingeid veidraid asju viimasel ajal. Paanitseb, sõdib, seab kahtluse alla aastasadade jooksul paika loksunud teooriaid ja praktikaid. Ning selle mäsu sees peab siis iga üksikisik kuidagi hakkama saama. Olgem ausad - viimased paar aastat on ikka päris korralik kammajaa ümberringi olnud. Aga noh, eks seda mõnusam saab see juba nii iseenesest mõistetavaks muutunud rahuaeg olema, kui ükskord see ebastabiilsus otsa saab.

Minul oli eile üks tähtpäev. Või noh, õigemini minu blogikarjääril. Just eile, 2 aastat tagasi, alustasin ma oma esimeste tagasihoidlike postitustega. Ootamatult läks tookord siis pall üsna heas tempos veerema ning koos sellega ka mu meeletu võitlus pahede ja nendest tulenevate märkimisväärsete probleemidega. Mis seal salata, see aeg on tegelikult päris keeruline olnud. Aga kokkuvõttes olen ma endaga rahul. Võibolla mul oligi seda jama vaja, et oma tegelikke võimeid proovile panna. Sest no enne seda kõike oli mu elu ülimalt mugav ja teatud mõttes isegi igav. Mul puudus reaalne põhjus midagigi oma igapäevaelus muuta. Ilmselt poleks ma viitsinud isegi töökohta vahetada. Tänaseks võin ma vist isegi äkki Ansipi kuulsaid sõnu kasutades öelda, et just sellises kriisis ma tahaksingi elada. Seda just personaalsel tasandil - ma ei pea siin loomulikult silmas neid igasuguseid sõdu ja haiguspandeemiaid (kuigi ajaliselt on need minu teemaga kaasas käinud).

Mis siis tegelikult nende kahe aasta jooksul juhtunud on? Igasugused faktipõhised asjad olen ma siin aja jooksul ära rääkinud, neist ei hakka rohkem juttu tegema. Aga hingeliselt on minus toimunud väga mõnus vabanemine. Justkui oleks silmad avanenud. Igasugune taju maailma asjade osas on meeletult paranenud, analüüsivõimest rääkimata. Ja mis põhiline - ma ei tõmble enam nagu mingi lollakas tuulelipp. Mul on omad rahulikud, pikaajalised eesmärgid, mille nimel tegutsen ja teatud mõttes ma isegi lihtsalt tiksun. Siinkohal tahakski natuke isegi kunagist legendaarset Kreisiraadio šketsi parafraseerida - tee, mis sa teed, aga ära tõmble! Vali oma teekond, lahendused, eesmärgid ja hakka liikuma. Võta rahulikult. Ning tegele asjadega, mida sa tõesti muuta saad ning lepi nendega, mille puhul sa niiehknaa mitte midagi muuta ei saa.

Hetkel on siis järjekordne suurem spordivõitlus ka käimas, korvpalli EM. Eesti koondis ka kohal ja puha. Korralik nauding on seda kõike vaadata. Ning teate, ka selles osas on nende paari aastaga meeletu muutus toimunud. Mul on null huvi mingeid panuseid kuskile panna. Pigem mõtlen isegi pärast mõnd ägedat mängu, et näedsa, küll oli hea seda kõike ilma rahalise kaaluta vaadata. Eks ma selle arvelt muidugi olen oluliselt valivamaks ka muutunud. Kui ikka kumbki osapool huvi ei paku, siis mängu ka vaatama ei hakka ning selle arvelt hoian muidugi ka aega kokku, et muude oluliste asjadega tegeleda. Oma ennustajakarjääri tipphetkedel ei olnud enam mul mitte mingit vahet, kes mängib - alati vaatasin. Ning olin lihtsalt selle poolt, kelle peale raha panin, lihtne ja loogiline, eks ole. Ehk siis sisuliselt tegin ma vägisi endale igas spordivõitluses enda jaoks selle lemmiku valmis. Kokkuvõttes üsna mõttetu ja ajuvaba. Aga selline see sõltlase elu on - totaalne ohverdus oma mõnuaine nimel.

Aga ühesõnaga, palju õnne mulle veelkord! Kuigi tuleb tunnistada, et loomulikult ei ole see blogi enam kaugeltki nautimas oma tippaega, siis mina ise naudin oma mõtete kirjutamist ikka täiega. Kuigi ega mu elus enam midagi nii põnevat, traagilist ja kaasaelamisväärset ju ei toimugi. Aga selline see aeg hetkel on. Ma isegi ei tea, kas oodata või karta, et millalgi midagi ägedamaks ja hüplikumaks ka läheb. Pigem vist mitte - parem olgu igav blogi kui tõmblusi täis elu :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar