Kuna mu aktiivsest hasartmängukarjääri lõppemisest saab peagi 2 aastat täis ning mu eluke on üsna vaikseks maha rahunenud, siis on ikka ja jälle mul aega ka kogu seda hullumeelsust meenutada. Teate, ausalt öeldes tulevad praegugi veel külmavärinad peale kõigile neile sündmustele ja tegudele mõeldes. See oli sõna otseses mõttes elu põletamine. See oli eluperiood, kus ma pean üldse tänulik olema, et ma ellu jäin. Sõna otseses mõttes. Kusjuures kõige raskemad hetked olid tihtipeale komandeeringutes olles, kus oli seda omaette olemist ja võimalust lollusi teha veel eriti palju. Ning sellele järgnes ka päris palju unetuid öid, kus ma üle kere värisedes püüdsin aru saada, mida kuradit ma teen ja kuidas sellele kõigele lõpp teha. Muidugi vaheldusid need mõtted samas ka mängurile omaste ideedega, kust ometigi uue rahasumma peale saaks ja uuesti mõne panuse kuskile panna. Tuli ju ometigi just kaotatud raha tagasi "teenida"! Need oli tõeliselt karmid hetked, mida on raske uskuda ja veelgi raskem meenutada. Aga see emotsioon on minu sees alles. Oli ka hetki, mil ma tõesti olin valmis kuskilt külaliskorteri rõdult alla hüppama, sest ma ei suutnud enam välja mõelda, kuskohast uut laenu saada. Ma ei ole oma elus liiga palju ega liiga tihti alkoholiga patustanud, et lõpuni adekvaatset võrdlust teha, aga ma usun, et mänguri vaimsed pohmakad on kordades hullemad kui need joodiku hommikuahastused. Need hetked, mil ma lihtsalt passin kuskil 2000km kaugusel kodust keset mingit suurlinna hotelli rõdupiiret...ja mõtlen, kui lihtne see kõik oleks...vähemalt füüsilises mõttes. Ega ma lõpuni ei tea, mis mind neil hetkedel tagasi hoidis. Aga mingi kaitseingel tegi kõik, mis tema võimuses ja mu elu ei lõppenud seal.
Mulle teeb head meelt, et järjest rohkem ja rohkem on ajakirjanduses juttu sõltlastest. Ja mitte enam alkohol, nikotiin ja narkootikumid, vaid järjest rohkem räägitakse ka mänguritest. Üks viimaseid üllitisi on Eesti Ekspressi artikkel, kus kirjas nelja erineva hasartmängusõltlase lood. Kaks neist lugudest kajastab tavakasiino külastajaid, üks siis netikasiinodes jackpotte taga ajavat inimest ja viimane siis minusugune mees - spordiennustused. Selle viimase mehe kohta tsiteeriksin ka paar lõiku: "Talle ei meeldinud mitte kunagi mitte mingiks otstarbeks raha laenata. Kasiinodes ta samuti ei käinud. Ta elu oli tegelikult igas mõttes korras... kuni spordiennustused ta konksu otsa võtsid. Aleksei mängustaaž kestis kolm aastat. "Sellest kolmest aastast ei ole mul mitte midagi head meenutada. Mängisin pidevalt, ei mõelnud millelegi muule, võlad aina kasvasid." Aleksei ei kahetse mitte ainult suure rahasumma kaotust, vaid ka kaotatud aega."
Nii lihtne see kõik ongi. Vähemalt välisel tasapinnal. Aga kõik see, mis võlgadesse uppunud mänguri hinges toimub, see on räige. Ta ei ole enam tegelikult teovõimeline inimene. Tegelikult imestan ma siiamaani, kuidas ma üldse suutsin ka pärast neid unetuid öid ja sõna otseses mõttes eluga võideldes ikkagi hommikul end kokku võtta ja koos teistega tööle minna. See kõik oleks nagu unes toimunud. Aga ometigi oli see kõik reaalsus. Minu reaalsus. Ja vägagi palju aastaid... Hoiduge sellest! Ärge tehke isegi seda esimest spinni ega esimest panust!
Lõpetuseks aga üks väike reklaam. Ühelt poolt on mul muidugi kurb meel (et ta sellisesse olukorda on üldse sattunud), aga teisalt on ka siiski hea meel, et järjekordne inimene on asunud oma võlaprobleemidega aktiivselt tegelema ja ta kajastab oma teekonda ka värskes blogis. Olen selle neiuga juba päris mitu kirja ka vahetanud ja tema kirjutamisoskus on lihtsalt vapustavalt hea - https://minuvolad.blogspot.com/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar