Töökohavahetus

Järgnev jutt võib ilmselt päris paljudele tunduda sellise ülepingutamise ja teatud mõttes ka võltsina. Aga need on minu siirad emotsioonid ja tõelised tunded. Ning kuna tegemist on ju siiski minu blogiga, siis on mul ka see vabadus oma mõtteid siia kirja panna just sellisena nagu nad on.

Siinkohal jätan ma igasugused ajalised määrangud kõrvale ja ei täpsusta, millal mind need tundepuhangud täpsemalt tabasid. Juttu tuleb siis mu töökohavahetusest.

Ma töötasin oma nüüdseks endisel töökohal väga palju aastaid, no ikka mitmeid tuhandeid päevi. Üle poole oma senisest töökarjäärist veetsin ma just selles firmas. See oli aastaid minu jaoks midagi palju enamat kui lihtsalt töökoht. Sellest oli saanud minu teine kodu, minu teise perekonnaga. See oli vägev aeg ning see jääb alatiseks mu südamesse ja need inimesed jäävad mu hinge alles. Ma usun ja loodan, et paljudega neist kohtun ma tulevikus veel ja veel.

Mu viimase töönädala keskel oli meil koos mu kõige lähedastemate töökaaslastega ka väga meeleolukas ja mõnus lahkumis-istumine. Õnneks oli ka ilm tol õhtul väga mõnus, seega oli kogu olemine sisuliselt täiuslik. Loomulikult rebitakse sellistel üritustel lahti ka minevikumälestused, lastakse nostalgial võimutseda. Ning paratamatult lõpeb see kõik sellega, et lõpuks on hing härdaks muudetud. Mind kallati ka üllatustega üle, suur korvitäis kingitusi, millel kõigel oli mingi tähendus. Aga ma olin vapper, ma ei hakanud sealsamas nutma. Kuigi see tänutunne, mis mind valdas, oli lihtsalt kirjeldamatu.

Kui see üritus oli läbi saanud ja olin koju jõudnud, siis valdas mind nagu mingi tühjaks pigistatud sidruni tunne. Langesin kuhugi meditatiivsesse seisundisse isegi mingiks ajaks. Õnneks oli kell juba päris palju ja ülejäänud pere juba magas sel ajal. Eks ma siis lebasin seal diivanil üks pooltunnikest, kuni end kogusin ja siis lõpuks voodisse jõudsin.

Ega ma need viimased tööpäevad enam mitte midagi kasulikku küll ei teinud. Lihtsalt ei suutnud. Teatud mõttes olin ma lihtsalt koguaeg nagu kuskil ära. Mõtted uitasid teadmata radadel ringi. Ning siis lõpuks saabuski see viimane tööpäev, mil lihtsalt viisin tööandja varanduse (arvuti ja muu ninnunännu) ära, jätsin kohal olnud inimestega hüvasti ja läbi see kõik oligi. Uks sulgus.

Nüüd aga tagasi selle juurde, miks ma natuke tunnetan, et see jutt vist väga paljusid ei kõneta. Eks loen ju minagi igasuguseid foorumeid ja FB gruppe, kust jääb pahatihti mulje, et ega tööandjatesse väga positiivselt ei suhtuta ning eks ilmselt selle tõttu on ka töökohavahetused sellised üsna lihtsad asjad. Täna siin, homme seal. See ju lihtsalt äri ja rahateenimisvõimalus. Kuigi ka minuni on jõudnud aegajalt teadmine, et "loyalty means nothing" ehk siis, et lojaalsus ei maksa tänapäeval enam midagi, siis hinges olen ma ikkagi lojaalne inimene. Kuigi nagu see töökohavahetus mulle näitas, siis tegelikult mu pikaajalist karjääri rahalises mõttes ei hinnatud. Aga vaimses mõttes tundsin ma koguaeg, et olen hinnatud ja hoitud. Selle kõigega lihtsalt ei maksa arveid...

Selline lugu siis. Uuest töökohast ma veel rääkima ei hakka, annan aega atra seada sellel kõigel. Kui 2-3 kuud ära oldud, eks siis võibolla natuke muljetan ka sellel teemal.