Maailm on pahatihti üsna mina-keskne. Samamoodi on lood ka laenuturul. Võlglased näevad asju oma mätta otsast, võlausaldajad enda omast ning igasugused inkassod ja kohtutäiturid veel kolmanda-neljanda nurga alt. Hästi oluline oleks proovida tegelikult kõigil osapooltel teisi pooli mõista ja proovida end asetada korrakski nende saabastesse. Kas eesmärk on teisele oma üleolekut demonstreerida, koht kätte näidata? Või tasuks näha ja otsida hoopis koostöö võimalusi? Kui võlglase eesmärk on juba eos lihtsalt laenuandja üle lasta ja seejärel loota, et 10 aasta pärast kõik aegub, siis on asjad ikka üsna nukrad ju. Samamoodi, kui uskuda kuulujutte, siis paljude kiirlaenuandjate eesmärk justkui ongi see, et laenuvõtja võlgu jääks, sest siis saab talt palju raha välja pressida - kõrvaltoa inkassode kaudu muidugi. Kuhu me jõuame niimoodi? Minu hinnangul on kogu see turg liialt laenuandjate poole kaldu, kogu võim on just sealpool. Laenuvõtjat kaitseb tihtipeale ainult kohus, mida aga võlglane kardab. Ning laenuandjad/inkassod teavad, et tavaline kodanik kardab kohut.
Selle postituse teises pooles tahaksin nüüd rääkida natuke Eva-Liinast. Jah, tal on nüüd ka oma blogi, aga ta arvas, et sellest juhtumist võiksin pigem mina oma blogis kirjutada, justkui nagu jätkuloona eelmistele temaga seotud postitustele. Teengi siis seda siinkohal, sest see on ühtlasi ka heaks näiteks selle kohta, et võlglane ei tohi karta kohtusse andmisi, kohtumenetlusi.
Ma jätan seekord igasugused laenufirmad ja inkassode nimed mainimata, sest suures plaanis ei ole neil tähtsust. Alustan siis algusest. Eva-Liina avas 2018. aastal ühe krediidikonto, algse limiidiga 1200 EUR, mida veidi hiljem 200 EUR võrra suurendas. Taaskord tekkisid aja jooksul makseraskused ning 2020. aasta jaanuaris ütles laenuandja lepingu üles. Viimasel arvel oli nõude suuruseks 1697,84 EUR. Veebruari keskpaigas saabus kiri inkassolt, kus nõue oli kasvatatud erinevate tasudega 1957,25 EUR peale. Paar päeva hiljem võlatunnistust sõlmides oli lõplikuks "kokkuleppeks" nõude suuruseks 1971,66 EUR. Seda siis hakkas Eva-Liina jõudumööda täitma. Kokku tasus ta aasta jooksul 482 EUR. Selle aasta veebruariks oli nõude suurus aga 1998,60 EUR ning inkasso otsustas asjale ametliku käigu anda. 22.02.2021 saabuski kiirmaksekäsk, summaks 1821,87 EUR. Soovitasin Eva-Liinal vastuväide saata ja see tagasi lükata. Seda ta ka tegi. Seejärel sai Eva-Liina kirja hagimenetluse kohta 15.03.2021, milles oli nõude summa 1743,22 EUR. Kaks päeva hiljem hakkas inkasso otsima kohtuväliseid kompromisse ning tegi uue ettepaneku, uueks nõudeks sai 1568,20 EUR. Ning sellele kirjutas Eva-Liina ka alla, vormistati eraldi maksegraafik, alguses 30 EUR kuus ja alates uuest aastast 60 EUR/kuu. Kõik maksed lähevad täies ulatuses võla vähendamisele. Mingeid lisakulutusi ei teki. Kokkuvõttes tekitas seega kiirmaksekäsuga mittenõustumine olukorra, kus nõutav summa vähenes sisuliselt 1998,60 EUR pealt 1568,20 EUR peale ehk siis 430,20 EUR. See on näide sellest, kui meelevaldselt inkassod ja laenuandjad nõuetega ümber käivad ja mis võib juhtuda siis, kui enda eest seisma asuda. Ehk siis taaskord - kohut ei tohi karta (muideks, kas teadsite, et "kohus" osastavas käändes on justnimelt "kohut" - kardetaksegi kohut, mitte näiteks "kohust", mis tundub justkui suupärasem).
Mõned nädalad veel ja äkki on mätas ka juba kuiv. Kevad tuleb :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar