Elu on nagu malemäng. Võidab see, kes suudab rohkem käike ette mõelda. See, kes suudab võimalikult palju oma kogemuste, töökuse, andekuse ja kohati ka juhusliku õnne abil ette aimata, mis tulevik tuua võib. Muidugi ei piisa ainult asjade ette tunnetamisest, lisaks tuleb end ka selleks kõigeks ette valmistada. Uskuda sellesse, mis ees ootab ja käituda vastavalt. "Kui juhtub nii, siis ma pean tegema sedasi, mis põhjustab mingi sündmuste jada ja sellele reageerin ma just naa...". Inimeste hirmud on enamasti seotud teadmatusega, sest kõike lihtsalt ei olegi võimalik ette ennustada. Kui oleks olnud võimalik ette ennustada (spordi tulemusi siis), siis oleksin ma vähemalt miljonär, mitte siin võlaori.
Olles tänaseks päevaks suhelnud kümnete erinevate võlglastega, siis praktiliselt kõigi nende juures on ühine joon - hirm ja teadmatus. Inimesed lihtsalt ei tea, mida selles väga raskes olukorras ette võtta. Kuidas päästa kõik see, mida on siiani üles ehitatud. Kuidas mitte kaotada neid, kes kallid. Ja kuidas selle kõige juures ise vaimselt terveks jääda. See on ränkraske koorem kanda. Seda lõpuni kirjeldada ilmselt ei olegi võimalik. Seda mõistavad arvatavasti ainult need, kes ise seda kogenud või kes näinud oma lähedast seda kõike läbi elamas. Lisaks muidugi kõik see süütunne, ühiskonna hukkamõist.
Koolis küll õpetatakse arvutamist, teinekord ka isegi Exceli kasutamist. Võõrkeeled saame selgeks, teame, kuidas ajaloos tähtsad sündmused kulgesid ja mõistame ehk ka elevandi kihvade ehitust. Aga mitte keegi ei õpeta meile, kuidas hakkama saada, kui oled võlgades.
Juba vanarahvas oskas öelda, et "tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki". Nii on ilmselt ka päris paljude võlglastega. Üks viga ajab teist taga, aga õppetund saadakse alles siis, kui enam mitte keegi uut laenu ei anna. Üks kõige hävitavamaid vigasid võlglase perioodil on liiva alla peitu pugemine. Just siis tekitatakse tegelikult selles protsessis enda jaoks suurimad probleemid. Kahjuks probleemi eitamine seda probleemi ära ei kaota. Siinkohal tahaksin tsiteerida üht oma viimaste aastate lemmikumat teleseriaali, "Chernobyl". See kõlab niimoodi: "When the truth offends, we lie and lie until we can no longer remember it is even there, but it is still there. Every lie we tell incurs a debt to the truth. Sooner or later, that debt is paid." Ehk siis, kui me valetame muudkui teistele ja ennekõike iseendale, et meil pole seda taaka seljas, siis see ei tee seda olematuks. Iga valega muudame me tegelikult seda aga hoopis veelgi suuremaks. Ja varem või hiljem tuleb see koos kõigi intresside ja viivistega ikkagi tagasi maksta. Väga palju on neid, kes kahetsevad just seda perioodi, mil oldi liiva all. Mil oleks saanud laenuandjatega suhelda ja kokkuleppeid sõlmida. Mil oleks saanud suurimad plahvatused ära hoida või neid vähemalt pisendada. Seega, peamine tarkus kogu võlaprotsessis - ärge pugege peitu, vaadake oma seisudele otsa, küsige abi, koostage plaan. Või kui oletegi juba peitu pugenud, siis ronige sealt välja. Kohe nüüd, täna. Iga päev ootamist teeb selle seisu hullemaks. Võtke see telefonitoru vastu, kui laenufirma helistab. Vastake nende kirjadele. Jah, nad võivad teie peale aegajalt ka karjuda (kuigi tegelikult ei või, aga nad teevad seda ilmselt siiski) ja kurjad olla, aga kirjeldage oma olukorda neile ausalt. Lisaks tasub kõik suhtlused tegelikult lõpuks viia kirjalikule tasemele, et jääks alati märk maha, mida te õigupoolest kokku lepite. Ärge andke neile lubadusi maksta rohkem ja kiiremini, kui te seda tegelikult suudate. Ainult niimoodi võivad need mäed liikuma hakata ja pikkamisi ehk hakkavad asjad ka paika loksuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar