Eile hilisõhtul, kui ülejäänud pere oli juba magama läinud, võtsin mina ette ühe filmiõhtu. No sellise täiesti süvenenud filmiõhtu - klapid pähe, igasugune taustamüra vaigistatud ja olimegi ainult mina ja film. Ja see ei olnud mingi suvaline film, see oli Eesti kasiinosõltlaste film nimega "Deemonid". Tõeliselt kütkestav ja valus linateos Eesti tippnäitlejate osavõtul. Jah, see film on tegelikult juba peaaegu 8 aastat vana ja ma olin seda varem näinud ka, aga seekordne vaatamine oli oluliselt erilisem.
Kui ma seda filmi esimest korda nägin (no võiski olla ilmselt mingi 7 aastat tagasi), siis oli mu elu praegusega võrreldes nagu lust ja lillepidu. Ei mingeid võlgnevusi ega hasartmänguprobleeme. Seega see film oli tollal minu jaoks lihtsalt mõnus ja kerge meelelahutus, kuigi keerulisel teemal. Pigem oli mu mõttemaailm siis see, et no on alles lollid inimesed, langevad niimoodi sõltuvuse lõksu, mõistust ikka üldse ei ole. Ühesõnaga, ma olin tollal pigem veendunud, et see kõik on inimeste enda saamatus ja rumalus. Ja miks nad küll seda lõpetada ei suuda. Miks nad küll oma elud niimoodi ära rikuvad.
Ja nüüd olen ma ise kogu selle protsessi läbi elanud. Kõik see algne võidurõõm, elevus uutest võitudest, siis esimesed kaotused, esimesed valed ja varjamised, esimesed pohmelused. See mõistmatus ja segadus mänguautomaadi suhtes, kui see enam võitu ei taha anda - äkki on ta rikkis (minu küsimused keerlesid küll rohkem selle üle, et äkki polnud tegemist mitte kokkuleppemänguga ja selle tõttu mu panus kaotas)? Kõik see kujunemine oli selles filmis ikka meeletult valusalt ja tõeliselt esile toodud. Ma tunnetasin iga keharakuga kõigi nende peategelaste kujunemislugu, nende panuseid, nende lootusi ja lõpuks selle kõige purunemist siis kas enesetapu või perekonna kaotamise näol.
Ma ei tahaks siinkohal liiga palju sisu ümber jutustama hakata, aga filmi ajal mõtisklesin ka selle üle, millisele neist kolmest peategelasest mina kõige rohkem võiksin sarnaneda. Tegelikult kujunes vastus mu jaoks ääretult lihtsaks - Ain Lutsepa poolt kehastatud Ants oli oma mänguriomadustelt just minu moodi. Ta oli oma töös meeletult kohusetundlik, süsteemne ja täpne. Teda usaldati sisuliselt une pealt kõiges ja kõigi poolt. Samas oli ta täpselt selline minulikult introvertne. Ja ka mängima minnes (tema põhimänguks kujunes Black Jack) oli tal alati kindel süsteem, millesse ta üsna pimesi uskus. Ta jõudis isegi internetist järgi uurida, mida see mänguteooria endast kujutab. Ühesõnaga, korralik eeltöö ja ta tekitas endale teadmised tõenäosusteooria kohta. Aga lõpuks hävines ka tema.
Filmist käis läbi ka küsimus, mida ka minult on küsitud. "Miks sa mängisid, miks sa mängid? Miks?" Vastus sellele muutub vastavalt hetkele, milles mängur viibib. "Mis miks? Niisama, ma pole mingi sõltlane". "Lihtsalt meelelahutuseks". "Selleks, et võita". "Selleks, et kaotatud raha tagasi võita". "Selleks, et ma ei suuda enam teisiti". Kurb on ka see, kui palju ja kui tihti mängur endale tegelikult valelubadusi annab. Näiteks püüab ta endale sisendada, kui hommikul hakkab vihma sadama, siis ta täna panuseid ei tee. Kui ta jõuab esimesena pangaautomaadi juurde ja seal järjekorda pole, siis täna ei mängi. Inimene hakkab oma otsuseid tegema mingite täiesti suvaliste väliste tegurite mõjul. Aga ka see ei peata mängurit mitte iga kord. Sest no, kui vihma isegi sajab hommikul, siis saab ju panuste tegemise vabanduseks tuua, et vist ei saja ikka piisavalt tugevasti. Ka selles filmis oli neid viimasel hetkel muudetud otsuseid ja murdumisi nii valusalt välja toodud. Leides taskust viimase žetooni, oli Jokol kindel plaan see kasiinos rahaks vahetada, kuid taaskord toimus libastumine...
Kui ma olin selle filmi ära vaadanud ja lõputiitrid veel jooksid, siis mul sõna otseses mõttes käed värisesid. Nagu oleksin just ise oma elu uuesti tuksi keeranud. Nagu oleksin ise need tuhanded eurod kaotanud, oma perekonna maha mänginud. See oli vaimselt niivõrd valus, et see kandus üle füüsiliseks valuks. Ma ei taha seda kõike enam mitte kunagi kogeda! Ma ei taha teha enam mitte ühtegi panust. Mitte kunagi.
Selles filmis oli päris palju ka teatud mõttes aegunud või aeguma hakkavad asjaolusid hasartmängumaailmast - pandimajad, kiilaspäised kantpead. Seega värskendav teine osa võiks täitsa teema olla - online kasiinod, spordiennustused, kiirlaenud, inkassod jne.
Kokkuvõttes soovitan seda filmi absoluutselt kõikidele. Eriti siis muidugi neile, kes natukenegi erinevate hasartmängudega kokku puutunud ja ka neile, kelle lähedased sellesse jamasse on end mässinud. Pahatihti ütlevad esimesi panuseid või keerutusi tegevad inimesed, et ah, mis see siis on, teen mingi paarieurose panuse ja ega ma sõltuvusse ikka ei lange ju. Võibolla ei langegi, võibolla ei paku see teema just sulle huvi, aga tegelikult on tõenäosus üsna suur, et hakkab pakkuma ja kuidas veel hakkab. See eskaleerub kiiresti ja märkamatult. Ja võitjaid on selles maailmas tegelikult väga vähe.
Üks parimaid arvustusi (vältisin arvustuste lugemist enne oma postituse tegemist, et mitte neist liialt mõjutada lasta), mille leidsin, on siin.
Film ise terves pikkuses on leitav ja vaadatav siinsamas:
Link videole, kui otsevaatamine ei peaks toimima: Deemonid (täispikk)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar