Lugejad ehk mäletavad veel, et viimase küsitluse kokkuvõtte postituses (kolmas plokk) oli juttu ka minu sünnikaardist. See armas inimene koostaski mulle selle juba tegelikult paar nädalat tagasi. Olen sellele hästi palju mõelnud ja püüdnud enda jaoks lahti mõtestada. Tervet sünnikaarti ma siinkohal muidugi jagama ei hakka, sest eks selle põnevus on ennekõike mulle endale suunatud. Võõral inimesel ilmselt ei ole seda pooltki nii huvitav lugeda. Aga mõned tsitaadid koos endapoolsete kommentaaridega jagaksin siinkohal välja küll. Kui kunagi selle blogi põhjal raamatu kirjutan, siis avaldan ilmselt kogu sünnikaardi.
Nendele ridadele kommentaariks oskan öelda, et vist võtan need kõik omaks küll. Kuigi minus lööb ikka ja jälle välja ka nõrkushetki, siis usk ja lootus olukorra lahenemisse on minus alati olemas olnud. Ma lihtsalt ei suuda ega taha alla anda. Lisaks vastavad tõele ka ilmselt need soovid saavutada oma elus harmooniat.
Ka need read võtan omaks. Kindlasti teengi ma endale päris palju liiga sellega, et ma koguaeg mõtlen, kuidas olukordi paremaks muuta. Püüan teha võimalikult palju eelanalüüsi enne, kui reaalseid samme astun. Ja seejuures püüan teha neid plaane võimalikult pika aja peale, et need ei leevendaks mu olukorda vaid nüüd ja homme vaid need viiksid mind päriselt lähemale lõppeesmärgile ehk siis võlavabadusele. Aga samas, see kõik viib mind tihti ka ülemõtlemiseni, sest tegelikkuses on selles võrrandis neid tundmatuid muutujaid nii palju, et neid ei ole võimalik kõiki ette ennustada ja nende kõigiga arvestada. Selle kõige juures on suur oht end lõpuks vaimselt läbi põletada.
Jah, kodu on minu jaoks A ja O. See on ka üks paljudest põhjustest, miks minu jaoks kodu maha müümine võlgade katteks oleks üsna hingehävitav samm. Lisaks kumab nendest ridadest läbi teatud määral ka minu unistus, mille olen endale nende viimaste kuude või varsti lausa aasta jooksul püstitanud - saada oma probleemidest niimoodi jagu, et lõpuks oleksin võimeline olema täiskohaga tugiisik neile, kes minuga sarnases olukorras. Loomulikult ei peaks ju nõustaja või mentor ise kõike läbi elama selleks, et olla selles rollis hea... Aga mina tahaks küll mõelda, et ma ei tohiks seda oma kriisi siin raisku lasta ja selle õppetunde oleks hea jagada kõigi nendega, kes seda vajavad. Kasvõi ennetavalt. Võimalik tõesti, et siit sirgub minu uus kutsumus.
Aitäh sulle, kallis inimene, kes sa võtsid vaevaks selle kõik kokku kirjutada ja läbi analüüsida!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar