Pihtimus

Kui ma seda blogi pidama hakkasin ja kui see ka üsna koheselt suurema tähelepanu pälvis (tänu Delfile), siis andsin ma endale lubaduse, et ma ei kajasta siin veergudel oma lähedaste ja oma perekonna lugu. Sest ma lihtsalt nägin seda kommentaatorite julmust. Ma tahtsin neid kõige selle eest kaitsta. Sest tegelikkuses on see kõik ju ainult minu enda lugu, minu halbade otsuste ja valikute lugu.
Aga kahjuks pean ma seda lubadust murdma, sest see on viinud mind olukorda, kus mind enam ei suudeta mõista. Viimasel ajal saan ma järjest rohkem survet küsimusega, miks ma küll ei räägi sellest kõigest oma naisele. Ei tule küll mingeid meeletuid etteheiteid, aga arusaamatust ja mõistmatust kumab kõikjalt. Selle tõttu peangi rääkima sügavamast taustast selle otsuse taga.
Meie pere on üks klassikaline tänapäevane pere, kärgpere. Minu kallis abikaasa on üks neist paljudest naistest, kes on oma väikese lapsega pidanud lapse isa juurest sisuliselt põgenema. Põhjuseks siis vaimne ja ka füüsiline vägivald, mida ta aastaid kannatas. Sel hetkel, kui ta minu ellu tuli, oli ta veel üsnagi katki omadega ja temas valitses täielik usaldamatus kõikide meeste vastu. See oli kui jää, mida ma aegamööda sulatama asusin.
Ja mul õnnestus see! See võttis küll päris mitu aastat aega, aga ta suutis taas olla õnnelik. Koos minuga. Sellele järgnesidki loogilist rada pidi meie ühine laps, abielu, ühine uus kodu. See lugu ei ole selles mõttes ilmselt tänapäeval midagi väga erilist. Pigem vist lausa klassikaline. Kahjuks on tavapärane ka see, et see esimese lapse isa ei ole siiani meie elust kadunud. Ta ei ole tegelikult siiani lõpuni leppinud asjaoluga, et tema endine naine ja ennekõike tema laps elavad teise mehe kodus. Ja ta elab seda minu naise peal korraliku vaimse terrorina siiani välja. Enamasti puudutavad need kõned ja jutlused tema poolt siis seda, kuidas me tema last nii valesti kasvatame. Ja tegelikkuses on meil väga raske ka end selle kõige vastu kaitsta, sest vägivaldseks ta otseselt enam ju ei lähe. Ta lihtsalt räägib. Aegajalt ähvardavad nad mõlemad (minu naine ja tema esimese lapse isa) teineteist ka kohtuga, aga siiani ei ole kahjuks või õnneks selleni veel jõutud.
Igal juhul, kui selle kõige taustal lendaksin mina peale oma jutuga võlgadest ja ka hasartmängudest, siis oleks siin kaotajaid meeletult. Ainus võitja ilmselt olekski see esimese lapse isa. Minu ülestunnistused hävitaksid ilmselt minu naises lõplikult igasuguse usalduse meeste vastu. See võib talt pikemas plaanis röövida ka tema lapsed. See siin ei oleks enam võitlus lihtsalt minu rahalise seisu nimel. Sellest saaks sõda päris mitmete inimeste heaolu ja stabiilse elu nimel. Kannatajad oleksid ka loomulikult lapsed.
See kõik on minu jaoks see tegelik põhjus, miks ma pean viimase võimaluseni otsima ise neid võimalusi, et see olukord ära klaarida. Et kaitsta neid, kes mulle kõige kallimad.