Vaimne kokkuvarisemine

Kolmapäeva varahommik, kell on saanud 05:01. Ma ärkan võpatades ja üleni värisedes. Kogu mu keha on kaetud külma higiga, ma tunnen, kuidas mu süda tahab oma õigest positsioonist välja tulla... Kogu ülejäänud pere magab, väljas on pilkane pimedus. Suvi on lõppenud. Ja minu vaimujõud on ka lõppemas. Kogu mu organism tahab mulle märku anda, et midagi tuleb ette võtta. Kui vaid keegi ütleks, mida...

Kõige raskemad hetked ongi hilisõhtud, ööd ja varahommikud, sest siis ei ole kedagi ärkvel, kellele oma hingemuresid kurta. Kuigi filmides tõotavad sõbrad üksteisele, et nad on alati olemas, siis päriselu on natuke teistsugune. Vähemalt minu vanuses inimeste puhul, kellel on elu paigas, kellel püsivad töökohad, kohustused, perekonnad. Nemad magavad öösiti.

Mina ei maga juba ammu enam korralikult. Heal juhul 5-6 tundi väga katkendlikku und. 

Viimasel ajal näen pidevalt unes, kuidas ma teen avaliku ülestunnistuse ja tulen kapist välja. Tänapäeval on see ju lihtne. Piisab vaid ühest Facebooki postitusest ja ongi kõigil see teada. 

Mul on sõnastuski välja mõeldud, see kordub kõikides nendes unenägudes, praktiliselt igal ööl identne.

Siiani on mind tagasi hoidnud fakt, et pere ei tea ja see ei ole õige viis neile teada andmiseks. Lisaks kahtlen, kas selliselt on üldse õige seda kõike kogu maailmale kuulutada.

Samas kahtlen ma viimasel ajal absoluutselt kõiges, mida teen või tegemata jätan. Vaimne ebakindlus, vaimne teadmatus, vaimne kokkuvarisemine oma kõige hullemal moel.