Kirg ja uued sõltuvused

Inimene vajab sõltuvusi. Sõltuvused on midagi sellist, mida inimene teeb kogu hingega, südamest. Olgu see siis töö, pikamaajooks, kunst, millegi kallal nokitsemine. Ta vajab neid tegevusi, ta vajab seda pühendumust. Minagi tegin siis eelmisel nädalal mõned kannapöörded - ma jätsin vähemalt mõneks ajaks hüvasti tugitoolispordiga, ma sulgesin kõik spordikanalid oma telepaketis. Lisaks kustutasin oma internetibrauserist lemmiklehtede alt spordiga seotud saidid. Samuti vajutasin unfollow nuppu Facebookis kõikidele spordikanalitele, samuti blokeerisin seal ära ka viimased allesjäänud online kasiinode lehed. Lisaks käisin üle oma postkasti ja tegin unsubscribe kõikidele vana elu meenutavatele meililistidele. Ma ei vaja seda kõike oma ellu. Ma tahtsin eemale. Alkoholist eemalduda püüdev inimene ei vaata ju edasi viina või jägermeisteri reklaame. Pole lihtsalt mõtet nende teemadega end ärritada või oma vaimutugevust proovile panna.

Need sammud andsid mulle meeletult palju vaba aega juurde. Diivanil lösutades tennise või jalgpalli vaatamise aeg on nüüd lõppenud. Mis siis, et ma enam panuseid ei teinud, aga mingit vajadust selle tegevuse järgi justkui tundsin endiselt. Ja mis seal salata, pahatihti viis see mõtted tagasi ka ennustamiste juurde... Ja tihtipeale ohkasingi peaaegu õnnelikult, sest minu panus oleks ilmselt taaskord kaotanud... Teinekord ongi suurim rahaline võit see, kui lotopilet jääb ostmata, panus tegemata või slotimasinal spin keerutamata. Mu viimaste kuude hasartmängutulemused on vaieldamatult viimaste aastate kõige edukamad üldse. Sest teadupärast 0 EUR on oluliselt suurem kasum kui miinusnumbrid...

Mu igapäevaellu on naasnud mu lapsed. Issi ei ole enam apaatselt diivaninurgas, taustal roheline muru. Issi on nendega koos, issi mängib. Paneb kokku mööblit, mis juba mitu kuud kastides oodanud. Me käime õues koos jalutamas. Ma käin trennis. Ma olen jälle olemas. Ma jälgin taaskord ka toitumist, püüan olla paremas vormis. See kõik on märkamatult ka parema une tagasi toonud...

Samuti on mu kireks saanud kõik, mis seotud käesoleva blogiga. Ma soovin, et see jõuaks kõigini, kes sellist abi vajavad. Kõigini, kelle kallid inimesed on sarnaste probleemide küüsis. Mul on ka paar suuremat unistust selle kõigega seoses, aga nendest on veel vara täpsemalt rääkida. Võin vaid öelda, et töö käib, et need teoks saaksid.

Loomulikult pean tunnistama, et kogu mu praegune elu on selline õhinapõhisuse ja stressi segu. Mul tekivad mingid mõtted ja ma asun kohe suure hooga tegutsema. Nii kauaks kuni jälle mõni tagasilöök tuleb. Siis ilmselt põen jälle natuke. Üks hea sõber ütles mulle, et mu senine tegevus sõltub liiga palju välistest teguritest, teistest osapooltest. Ükskõik, kas siis riigikohtust, laenufirmadest, Delfist, heasüdamlikust miljonärist, kes mind päästma tõttab jne. Aga tegelikult peaks ju inimene ise oma elu juhtima. Ja teine tark mõttetera, millele ta tähelepanu pööras, on see, kas millegi tegemine on antud ajahetkes üldse kasulikum kui mitte millegi tegemine. Asju ei tohi üle forsseerida, vahel tuleb ka hinge tõmmata, õhinaga tagasi tõmmata ja vaadata, kuhu on jõutud. Aga kirg peab ikkagi jääma. 

Ahjaa, mu telefoni aku on ka mu muutuste üle õnnelik. Kui niiöelda tipphetkedel pidin ma telefoni isegi kaks korda päevas laadima, siis nüüd on õhtuks julgelt 75% alles ja väga kaugel sellest, et igal öösel laadimagi peaks. Eks omamoodi rahaline kokkuhoid seegi...