Täna räägin ma teile ausalt ja ilma keerutamata asjaolust, mis kõige rohkem mu viimase aasta tegemisi on pärssinud. Ehk siis juurpõhjus, miks ma endiselt omadega mäele pole jõudnud vaid hoopis pigem allapoole olen kukkunud.
Ma isegi ei mäleta enam, millest see kõik algas - küllap oli seal oma süü sellel, et ma polnud kodus endiselt mitte midagi välja rääkinud ja järsku oli vaja mingeid ootamatuid kulutusi teha. Kuna abikaasa eeldas, et raha mul ju on, siis tuligi ruttu midagi välja mõelda. Nii sattusingi ma Facebooki eraisikute laenugruppidesse. Ühelt poolt oli muidugi omamoodi põnev, et kuidas see kõik toimib ja mis siis saama hakkab. Ning kui lihtne või keeruline siis ikkagi laenu saada on. Selgus paraku, et liigagi lihtne oli see kõik.
Võtsin seal grupis siis 4-5 kuulutust ette, kus inimesed laenu pakkusid (enamasti olid need küll paar aastat vanad postitused, aga kõigil oli juures tekst, et "kuulutus ei aegu"). Kirjutasin neile, et mis tingimustel laenu saab, mis dokumente oleks vaja esitada jne. Sisuliselt tahtsid nad ennekõike siis näha pangakonto väljavõtet, 2-3 viimase kuu kohta. Paar tükki neist tahtis ka kinnitust selle kohta, kuidas mul maksehäiretega seisud ja ega mul täitureid kukil pole. Pidin selle jaoks siis saatma ekraanipildid krediidiinfost ja eesti.ee portaalist. Kuna mingeid probleeme seal ei esinenud, siis saingi juba tunni aja pärast raha kätte. Esimene kord võtsin ühe laenu, 300 eurot ja paari nädala pärast pidin tagasi maksma 420 eurot. Selle abil sain siis kodus jätta mulje, et kõik on hästi ja saime vajalikud kulutused tehtud. Paraku oli see aga ühe väga kiire allakäigutrepi algus.
Ühele laenule järgnes teine, siis juba ka kolmas. Ja nii hakkaski see kuust-kuusse kruttima. Ühel hetkel oligi see juba minu jaoks uus "normaalsus" - iga kuu võtsin kolm laenu (alates teisest korrast enam ükski laenuandja mingeid lisadokumente ei küsinud), tavataks oli siis kokku 1400 eurot iga kuu, mille tagasimakseteks kulus kokku 1940 eurot. Ehk siis iga kuu viskasin ma tuimalt 540 eurot lihtsalt minema. Ja kuna ma olin nii tugevalt selle tsükli sees, siis väljumine oli praktiliselt võimatu, sest ilma selle 1400 eurota ma poleks oma kohustustega lihtsalt mitte kuidagi enam hakkama saanud. See kõik kestis 11 kuud. Ehk siis praktiliselt 6000 eurot kaotasin ma selle tegevuse käigus. See oli sisuliselt minu uus sõltuvus, sellest nõiaringist väljumine oli meeletult keeruline.
Eks ma olen jah siin tagantjärgi mõelnud, et ma olen vist oma võlglase perioodi jooksul kõik lollused ikka omal käel järgi proovinud. Et jah, justkui selline tubli ja kõrgelt haritud oma ala tippspetsialist, aga samal ajal ääretult rumal. See oli auk, kuhu ma iialgi poleks tohtinud kukkuda. Aga ometigi ma tegin seda.
Ma olen viimaste aastatega endale tegelikult nii palju haiget teinud, et sellist jama ei suudaks ma ka oma suurimatele vaenlastele (kuigi tegelikult mul peale enda ühtegi vaenlast polegi) korraldada. See on lihtsalt nii julm ja jõhker. Kus küll on see mu kaine mõistus, mida ma oma töös nii efektiivselt kasutan, siis kui teda ka eluliste otsuste jaoks vaja on? Ma tõesti ei tea. Eks selle loo moraal on see, et ärge teie küll niimoodi tehke. Ärge võtke isegi seda esimest laenu. Selle hind võib olla väga karm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar