Muutused ei juhtu üleöö: minu tõusud, langused ja tagasitulek

Viimastel aastatel olen ma järjest enam mõistnud, et suured asjad – nii head kui halvad – ei juhtu kunagi üleöö. Need tekivad tasa ja targu. Sammudest, kordustest, väikestest valikutest. Ja teinekord ka väikestest libastumistest, mis lõpuks kuhjuvad millekski palju suuremaks, kui me oleksime tahtnud.

Kui mu võlakoorem kunagi üle pea kasvas, tundus selle lammutamine alguses peaaegu võimatu. Aga samm-sammult, kuu-kuult, järjepidevate otsustega suutsin ma siiski seda paari aastaga oluliselt vähendada. Ning loomulikult oli siin suur osa ka sellel, et ma sain väga palju välist abi. Aga siiski, see ei olnud mingi imehetk – see oli töö. Vaikselt, ilma vaatajate aplausita.

Sellesse perioodi mahtus palju enesedistsipliini, ratsionaalseid valikuid ja sisemist kasvu. Ja ma jõudsingi punkti, kus tundus, et kõik on lõpuks kontrolli all. Et olen läbi teinud "oma suure muutuse".

Aga paradoksaalselt ei võta langus sugugi nii kaua aega kui tõus. Mõnikord piisab vaid mõnest valest otsusest, mõnest liiga emotsionaalsest hetkest… või minu puhul – krüptovarade maailmast.

Ma astusin uuesti mängu, kus mu nõrgim koht – impulsiivsus ja hasart – said kohe võimaluse kaasa tantsida. Ja nad tantsisid. Kiirelt. Rahaliselt katastroofiliste otsusteni. Ning kui asjad halvenesid, pöördusin ma lahenduste poole, mis ei olnud tegelikult mitte ühestki otsast mõistlikud lahendused – Facebooki eraisikulaenud, kiired süstid, valed valikud.

See kõik hävitas mõne kuuga praktiliselt selle, mille olin aastate jooksul ehitanud. Ja see oli valus. Mitte ainult rahaliselt, vaid tunnetuslikult – justkui oleksin reetnud inimese, kelleks olin vahepeal muutumas.

Huvitav tähelepanek, mida paar inimest on mulle viimasel ajal välja öelnud, oli see, et nad lõpetasid mu blogi lugemise sel ajal, kui mul hästi läks. Mitte pahatahtlikkusest, vaid sest kõik paistis juba nii stabiilne ja korras. Justkui oleks lugu lõppenud ja midagi enam juurde lugeda polnudki. Hiljem juhuslikult tagasi tulles avastasid nad, et asjad polnud sugugi üldse nii roosilised kui oleks võinud eeldada. Mõne jaoks oli see lausa šokk – kuidas nii? Kuidas pärast edukat perioodi on üldse võimalik nii kiiresti tagasi kukkuda?

Aga elu ei ole sirgjooneline. Me ei liigu ainult üles. Vahel liigume küljele. Vahel alla. Ja vahel õpime valusalt, et oleme ikkagi inimesed.

Täna olen ma aga taas enam-vähem seal, kus mu parim periood kunagi oli. Mitte täpselt samas kohas, sest see tagasitee on olnud täis närvikulu, reaalsuskontrolli ja edaspidiseks vajalikku ettevaatlikkust. Aga ma olen püsti. Ja mis kõige olulisem – ma tean nüüd, et tagasilöök ei nulli kõike. Ta lihtsalt tuletab meelde, et muutused ei ole kunagi ühe hetke sündmus. Need on protsessid. Esimene tõus oli usk. Teine on teadmine.

Midagi tõeliselt olulist ei juhtu ühe päevaga. Ei edu, ei langus, ei taastumine. Kõik need on ajas kujunevad protsessid. Ja kuigi ma tegin vigu ning kaotasin teel oluliselt rohkem, kui tahtnuks, siis see, et ma täna saan sellest kirjutada, näitab ainult üht - ma tulin tagasi. Ja vahel pole tähtis kui kiiresti – oluline on, et üldse tulin. Parem hilja kui mitte kunagi.

Paar lisanüanssi eraisikute laenude teemal

Järjekordne aastavahetus üle elatud ja uus aastaring alanud. Ausalt öeldes olen ma viimasel ajal vaimselt täiesti tühi olnud ja paar nädalat pole mul olnud vähimatki isu mingeid postitusi kirjutada ega üldse mingeid sügavamaid mõtteid formuleerida. Aga eks need kõikvõimalikud halamised ja igasugused sisekaemused on niikuinii siin blogiveergudel iga nurga alt läbi lahatud, et selles mõttes mitte midagi uut siin polegi.

Täna teeksin hoopis ühe tagasipöörde ja räägiksin natuke veelgi detailsemalt nendest sotsiaalmeedia (Facebook, Telegram jne) kaudu levivatest eraisikulaenudest. Usun, et päris paljude jaoks on siin omajagu uut ja huvitavat informatsiooni ja teatud mõttes isegi ehk intriigi. Selle postituse valmimisele ja tõendite kogumisele on suure panuse andnud ka blogilugejad. Aitäh teile!

Nüüd aga siis asja juurde. Teatavasi on nii Eestis kui kogu Euroopa Liidus kehtiv selline määrus nagu GDPR (ehk siis maakeeli Isikuandmete kaitse üldmäärus). See paneb üsna detailselt paika, milliseid andmeid üldse tohib kolmandate isikutega jagada ja milliseid mitte. Ning juba eos saan öelda, et kogu see eraisikulaenude "turg" rikub seda määrust ikka kohe täiega. Alustades juba sellest, mis niigi kõigile tegelikult teada - isegi võlainfot ei tohiks avalikult üles panna (ometigi tehakse seda meeletult palju). Nüüd aga järgmiste "avastusteni", mida siis on aidanud paljastada (ja ka tegelikult tõestada, kui see kellelegi vajalik peaks olema, aga neid detaile ma hetkel avaldama ei hakka) siis eelpool mainitud kaasteelised ja blogilugejad.

Teadupärast üritab Eesti Vabariik juba pikki aastaid luua niiöelda positiivset krediidiregistrit, kus oleks siis kõigi laenuandjate ametlikud laenulepingud sees ja laenutaotleja peab andma laenuandjale loa sealt välja pärida, kui palju neid kohustusi juba üleval on (seejuures pole oluline, kas mõni leping on juba viivises ka või mitte). Kui riik ei suuda sellega kuidagi hakkama saada, siis eraisikutest laenuhaid on selle juba ammu ära teinud. Võib täiesti vabalt öelda, et tegelikult on Eestis olemas täiesti omaette tsunft - eraisikutest laenuandjate "liit", kes siis on omamoodi kogukond ning nad jagavad omavahel lahkelt infot, kellele ja mis tingimustel laenud välja on antud. Ning mis veel delikaatsem - nad jagavad omavahel üsnagi süüdimatult ka laenusoovijate pangakontode väljavõtteid.

Ehk kui te olete näiteks mõne Margusega just lepingu sõlminud ja proovite ka näiteks Aivo või Raini käest laenu küsida, siis tegelikult on kõigil juba teada, mis tingimustel te just Margusega lepingu sõlmisite. Ja ega need laenuandjad seda väga ei varja ka, teinekord ütlevad nad ka üsna otse, et kuule, sul on ju juba kaks lepingut teistega olemas, mis sa veel tahad. Ometigi peaks siin kehtima ju reegel, et privaatseid lepinguid ei jagata kolmandate osapooltega. Aga niimoodi see turg ja metsik lääs siis toimibki. Eks selle "teenuse" eripära ongi see, et laenuandjad on siin kindlasti oluliselt tugevamas positsioonis ja laenusoovijad sisuliselt peavad leppima nende tingimustega ja reeglitega, mis neile ette pannakse. Ideaalses maailmas ei tohiks sellist jama üldse eksisteeridagi. Minu kindel soovitus on muidugi see, et kui sul tõesti tekib vajadus sellise laenu järgi, siis mõtle ikka hoolega, kas sa tõesti tahad sinna rattasse sattuda, see on oma olemuselt ikka ääretult õhuke jää ning oht sisse kukkuda on väga suur. Varem või hiljem oled sa olukorras, kuskohast justkui ei olegi enam väljapääsu.