Tänane postitus on väikestviisi sotsiaalmeedia eri, kuhu koondan lihtsalt kokku viimase aja emotsionaalsemad lühimõtisklused oma Facebooki kontolt. Need, kes mind seal jälgivad, neile siin midagi ehk väga uut ei olegi.
Hästi palju räägitakse sellest, kuidas laenuvõlglased – eriti need, kellel on mitmeid lepinguid korraga – ühel hetkel enam ei vasta laenuandjate kõnedele ega kirjadele. Sageli maalitakse sellest pilt, justkui oleks tegu pahatahtlikkusega või tahtliku “pea liiva alla peitmisega”. Olles ise sellise olukorra lävepakul seisnud, võin öelda, et tegelikult on asi hoopis muus. See ei ole trots ega tahtlik ignoreerimine. See on jõuetus. Kui kõnesid ja kirju tuleb uksest ja aknast, kui iga päev tuletatakse sulle meelde su ebaõnnestumisi, siis ühel hetkel lihtsalt ei jaksa enam. Sul ei ole vastuseid anda. Sul ei ole kiireid lahendusi. Ja nii annabki inimene alla, vaikusest saab omamoodi kaitsemehhanism. See ei tähenda, et inimene ei tahaks oma kohustusi täita. See tähendab, et ta on olukorra raskuse all kokku varisemas. Võib-olla vajaks selline inimene just siis kõige enam mõistmist ja toetust, mitte lisasurvet. Ma usun, et seda mõistes on palju lihtsam näha võlglases inimest, mitte ainult numbrit tabelis.
Positiivsed emotsioonid pole luksus – need on ellujäämise küsimus. Elevus. Huumor. Rõõm. Need pole pelgalt "ilusad lisad" elule – need on hapnik, mida hingame, kui tahame päriselt elada, mitte lihtsalt eksisteerida. Aga mis saab siis, kui elu on muutunud võlakoormaks, kus iga päev on nagu uus lahing? Kui hasartmängud, laenud ja süütunne on võtnud üle selle koha, kus kunagi oli lootus ja kergus? Sellises seisus on positiivsed emotsioonid haruldased. Aga just siis on neid kõige rohkem vaja. Mitte selleks, et põgeneda, vaid selleks, et taastuda. Et meenutada, et inimene on rohkem kui tema eksimused. Et leida endas jälle see osa, kes suudab naerda, unistada, armastada. Kui sa tunned, et su elus on rõõmu liiga vähe – siis tea, et sa pole üksi. Ja tea, et sul on õigus otsida valgust ka kõige süngemates hetkedes.
Kui sul on kahtlus või tunne, et sulle olulisel inimesel on elus käsil keeruline periood, siis ära küsi talt, kuidas tal läheb. Kui sa tõesti tahad teada, mis tal hingel on, siis tuleks küsida - kas kõik on ikka korras, kas kõik on ikka hästi? Tuleks luua õhkkond, kus inimesele antakse võimalus olla nõrk ja haavatud.
Mõnikord, kui me tõmbleme lahenduste otsingul, loome me rohkem segadust kui selgust. Me reageerime, mitte ei lahenda. Me parandame, enne kui mõistame. Kuid elu ei ole alati probleem, mida tuleb lahendada – see on ka protsess, mida tuleb kogeda.
Eestimaa on ikka ääretult väike ja mõnikord toob see endaga kaasa täitsa põnevaid nüansse. Tükk aega mõtlesin, kuidas sellele reageerida ja kas sellest rääkida või mitte, aga kuna sellest on nüüd juba veidi aega möödunud, siis saan ehk vabamalt rääkida. Ühesõnaga, selle rahalise abi küsimise käigus juhtus selline vahva juhtum, kus ühe ülekande tegi mulle inimene, keda ma üsnagi hästi tunnen-tean, kuid minu andmetel ta kursis ei ole, et just mina siin Võlglase nime taga olen. Arvatavasti, kui kunagi lõplikult oma muredest jagu saan, siis räägin talle sellest.
Tegelikult vajab iga võlglane enda kõrvale tugiisikut, sest nii karmilt kui see ka ei kõla, siis sellises seisus inimene ei ole niiöelda päris terve. Kindlasti oleks vaja kedagi, kes tuima järjepidevusega hoiaks kätt pulsil ja muudkui uuriks, kuidas läheb. Sest kõige suuremad rumalused ja vead teeb võlglane just siis, kui ta liiga pikaks ajaks niiöelda omapäi jääb. Reeglina sealt häid otsuseid ei tule ning pigem kaldub võlglane kokku lepitud rajalt kõrvale, sest vaim on pideva surve all ning kaine mõistus ei taha alati koostööd teha.
Üks hea sõber ütles mulle nii: "Headus ja teiste aitamine on veidi nakkavad. See, keda kord hädast välja aidatud, aitab suurema tõenäosusega ka ise. Ning mulle tundub, et need asjad ei pea sugugi kahepoolsed olema. Igal ühel on oma aeg ja olukord, kus kõrvalt võib abi vaja olla. Sina aitad kedagi ning see keegi teine aitab kunagi kedagi kolmandat. Niimoodi ideaalis loomegi parema ühiskonna."
Üks viimase aja huvitav tendents on see, et kuigi ma olen korduvalt oma blogis rääkinud, kui halb mõte on neid Facebooki gruppide eraisikute laene võtta, jõuab mu postkasti päris palju küsimusi, kas ma annaksin neid nimesid, kellelt ma laenu olen saanud. Kuna need laenugrupid on tegelikult 90% ulatuses pettureid täis (ennekõike just laenuandjate seas), siis on see veidi mõistetav vist. Aga jah, kogu see äri meenutab mulle veidi mingit narkokaubandust, kus asjalike diilerite nimekiri on nagu omaette saladus. Ega ma neid nimesid muidugi väga hea meelega jagada ei soovi, sest need diilid on ikka väga räiged, aga see tunne ikkagi jääb, et meie ümber on meeleheitlikke võlglasi rohkem kui me eales ettegi kujutada oskaks ning taoline äri kasvab meeletu kiirusega.
Üks oluline asi, mida mulle mu kriis on õpetanud, on see, et kui lõppude lõpuks jõuab see kõik elu-surma küsimuseks, siis absoluutselt ei ole häbil või mainekahjul selles loos enam mitte mingit kohta. Lõppude lõpuks on vaja siiski ellu jääda! Ja tegelikult on inimesed meie ümber siiski head ja toredad.
Pikaajaline võlglane, kes tõesti ei põgene oma kohustuste eest, on tegelikult pidevas lahingus iseendaga. Kuidas käituda, mis otsuseid langetada. Teinekord on selle juures kõige raskem just mitte millegi tegemine, sest koguaeg on tunne, et äkki ikka saab seda kõike kuidagi kiirendada või leevendada. Krooniline rahutus on täiesti paratamatu. Omamoodi rängad võitlused on ka iseenda heaolu ja enesehinnangu vahel - millal häbi alla neelata ja konkreetselt ka abi küsida. Kuigi neid igasuguseid eitavaid vastuseid tuleb sellel teekonnal omajagu, tuleb neist siiski üle olla ja süda taaskord tuimaks ajada. Aga ennekõike peab inimene siiski ise tugev olema ning teised saavad siin vaid toeks olla. Lõplikud otsused ja vastutused peab võlglane siiski ise vastu võtma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar