Täna on mu blogil esimene väike juubeli moodi tähtpäev. Täpselt 5 aastat tagasi kirjutasin ma siia esimesed read. Selle ajaga on uskumatult palju juhtunud. Kohe kindlasti ei arvanud ma viie aasta eest, et sellest kõigest selline sõit või isegi ralli kujuneb (nagu varemgi olen märkinud, siis mu esimesed postitused valmisid Rally Estonia meeleolus, kus ka ise reaalselt raja ääres käisin - tol aastal oli see siis esimest korda WRC kalendris ja COVID möllas veel korralikult). Ma ei tea, mis minust oleks saanud, kui ma seda kõike üles kirjutama poleks hakanud. Mis oleks saanud, kui ma poleks tutvunud kõigi nende inimestega, kes mu ellu tulid just läbi selle blogi. Usun, et see kõik on millekski vajalik olnud. Mis siis, et mu olukord pole endiselt veel korras.
Paneks siia mõned numbrid ka kirja. Alustaks siis blogi külastavusest. Kuskil paar kuud tagasi, kui esimest korda selle praeguse postituse kirjutamisele mõtlema hakkasin, siis lootsin, et äkki saab tänaseks üks maagiline number täis - miljon klikki. Kahjuks päris nii hästi siiski ei läinud, aga uskumatult suur arv on see ikkagi - Miinustest Plussi 195121, Võlglase Blogi 507155 ja Võlglase Päevik 239286. Ehk siis kokku 941562. Järgmisena räägiksin veidi rahalisest poolest - reklaamiraha on see blogi mulle viie aastaga reaalselt pangakontole toonud 5177,36 EUR. Ehk siis veidi üle 1000 euro aastas. Ei ole samuti üldsegi paha sellise nišiblogi kohta. See näitab ka ühtlasi, miks mulle see reklaami näitamine vägagi oluline on (ning miks ikka ja jälle mind kurvastab, kui Google oma reklaamide näitamise mu blogis ära piirab).
Siit edasi aga sooviksin mõtiskleda veidi oma blogi olemuse üle. Selleks tegelikult kaasasin ma ka oma lojaalsemaid lugejaid ja palusin ka nende mõtteid ja arvamusi. Ning minu suureks rõõmuks enamus neist ka võttis vaevaks kaasa mõelda. Aitäh teile! Teatavasti on võlad ja muidugi ka sellest kõigest avalikult rääkimine vähemal või suuremal määral meie ühiskonnas korralik tabuteema. Samal ajal sooviks iga avalik blogipidaja, et tema mõtted ja lugu leviks. Ja siit tekibki teatav vastuolu, mis paraku minu blogi loetavusele (ja läbi selle ka tulususele) vastu töötab. Statistika näitab selgelt: inimesed loevad seda, uurivad, otsivad vastuseid. Kui ma avaldan postituse, siis seda loeb juba esimese paari tunniga julgelt peaaegu viissada inimest. Kui ma koostan küsitluse, siis ka sellele võtab vaevaks peaaegu 100 inimest vastata. Aga siin on konks - need tegevused on reeglina kõik anonüümsed ehk siis avalikult ei jää nendest tegudest märki maha. Ehk siis, kuhu ma jõuda tahan - näiteks mu blogi Facebooki lehel on jälgijaid pigem mõõdukalt, selle perioodi peale võiks neid rohkem olla. Postitused saavad harva kommentaare või reaktsioone. Isegi annetajaid on rohkem kui avalikke "laikijaid". Justkui oleks teema olemas, aga mitte avalikult.
See paneb mind mõtlema:
- Kas me kardame näidata, et meid huvitab see teema?
- Kas hirm häbi, sildistamise või paljastamise ees hoiab inimesi tagasi isegi siis, kui nad tunnevad end ära nendes lugudes?
Hasartmängusõltuvus ja võlakoormus pole pelgalt numbrid – need on sügavalt isiklikud, sageli häbimärgistatud kogemused. Ja just seetõttu võibki olla, et inimesed loevad, aga ei jaga. Nad tunnevad huvi, aga ei julge näidata, et tunnevad.
See vaikiv huvi on tegelikult väga kõnekas. See ütleb, et teema on oluline. Et inimesed otsivad mõistmist, mitte hinnanguid. Et nad tahavad teada, et nad pole üksi. Minu eesmärk pole mitte ainult jagada infot, vaid luua ruum, kus ka kõige keerulisemad teemad võivad olla nähtavad – ilma hirmuta.
Aga samas ei ole ma muidugi mingi hinnangute andja või maailmamuutja. Kokkuvõttes - Kui sa loed, aga ei jaga – see on okei. Kui sa tunned huvi, aga ei kommenteeri – see on okei. Aga tea, et sinu huvi loeb. Ja et sa pole ainus.
Palju õnne mulle! Ja paneme aga edasi, uute eesmärkide ja saavutuste suunas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar