Kui mu sõber mulle ligi viis aastat tagasi pensionifondi tagatisel laenu andis, ütles ta mulle abistamise põhjusena järgmist: "Isa ikka õpetanud et ära tee teistele seda mis sa ei taha et sulle tehtaks. Ja sealt siis teistpidi võttes - et tee teistele seda mida tahad et sulle tehtaks. Ehk et siis loodan, et kunagi kui mul peaks olema sama suur jama siis keegi ikka aitab. Karma noh". Nüüd, aastaid hiljem olen ma mõelnud isakujule ja isa rollile oma elus (nii pojana kui ka isana)...
Lapsepõlves oli mu isa füüsiliselt olemas. Ta oli majas, ta oli meie elus. Aga tõelist isa tuge – seda, mis annab lapsele turvatunde, emotsionaalse kohaloleku ja tingimusteta toetuse – ma ei tundnud kunagi. See tühimik jättis jälje, mida ma pikka aega ei osanud isegi märgata.
Aastate jooksul olen mõistnud, et just see lapsepõlve puudujääk võis olla üks juurtest minu sõltuvustele (seda on tegelikult kinnitanud ka nii mu psühholoog kui vaimse energia terapeut). Otsisin täitmatut tühimikku valedest kohtadest – esmalt spordiennustustest, hiljem ebamõistlikust finantskäitumisest. Otsisin kontrolli, põnevust, kiiret lahendust – aga tegelikult vajasin hoopis stabiilsust, mõistmist ja sisemist rahu.
Nüüd, olles ise isa, näen kui oluline on murda see muster. Minu poeg väärib isa, kes mitte ainult ei ole kohal, vaid on päriselt olemas – südamega, tähelepanuga, armastusega. Iga kallistus, iga kuulatud mure, iga koos veedetud hetk on samm selle poole, et tema lapsepõlv oleks turvalisem ja toetavam kui minu oma oli.
See teekond ei ole alati lihtne. See nõuab teadlikkust, enesevaatlust ja vahel ka valusaid meenutusi. Aga see on väärtuslik. Sest iga põlvkond saab olla samm parema suunas – kui me julgeme vaadata tagasi ja otsustada teha teisiti.
Kõigile isadele: teie kohalolu loeb. Teie südamlikkus loeb. Teie armastus kujundab tulevikku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar