Täna kirjutan ma elust. Ja surmast. Need mõtted siin ei ole kõik minu enda mõtted. Need laused ja mõtisklused on kogum sellest, mida olen ma ise viimase 5 aasta jooksul läbi elanud ja kogenud ning samuti on siin palju ka teiste inimeste lugusid ja kogemusi. Kuna mul puudub endal igasugunegi psühholoogia-alane taust ja vastavad teadmised, siis loomulikult ei pretendeeri ma siin mingile üldisele tõele. Samuti ei soovi ma kellelegi nõu anda, kui inimene mõtleb enesetapust. Need on ränkrasked teemad, mille lahendustele mina kindlasti vastutust ei julge võtta. Aga kuna need teemad järjest rohkem ja rohkem minuni jõuavad (tundub, et meid ümbritsev maailm on järjest katkisem), siis tahaksin siiski selle postituse siinkohal avaldada.
Päevad lähevad mööda, aga lootust jääb aina vähemaks. Laenuvõlad, mis kunagi tundusid lihtsalt ajutise lahendusena, on nüüd muutunud ahelateks, mis kisuvad mu põhja. Ma ei oska enam mõelda tulevikule. Mõtted keerlevad ainult selle ümber, kuidas kõike kinni maksta, kuidas ellu jääda – ja vahel, ausalt öeldes, ka selle ümber, kuidas mitte enam olla.
Raha võib inimese elus mängida mitut rolli – see võib pakkuda kindlustunnet ja võimalusi, aga samas ka põhjustada sügavat stressi ja meeleheidet. Eriti siis, kui rahalised kohustused kasvavad üle pea, muutuvad laenud ja võlad koormaks, mida inimene enam ei jaksa kanda. Laenuvõlgadesse sattunud inimene võib jõuda punkti, kus elu tundub lootusetu – kuid samal ajal ei ole tal ka soovi surra. See sisemine vastuolu – soov mitte elada, kuid ka mitte surra – on valus ja vaikiv tragöödia, mida ühiskond tihti ei märka ega mõista.
Olen hakanud mõistma, kui habras võib olla inimese vaim. Kui pank nõuab raha, mida sul pole, ja inkassofirmad saadavad ähvardavaid kirju, siis ei jää ruumi muule kui hirmule ja häbile. Kõige hullem ei ole isegi see, et raha pole – vaid see tunne, et sa oled oma lähedastele koormaks, ühiskonnas väärtusetu. Sa tahaksid lihtsalt kaduda, haihtuda, olla keegi teine või mitte keegi.
Tänapäeva maailmas on lihtne sattuda võlaringi. Tarbimisühiskond, kergesti kättesaadavad laenud ja pidev surve omada, saavutada ja esindada loovad illusiooni, et kõik on võimalik – kuni hetkeni, mil tegelikkus inimese jalust niidab. Kui sissetulekud kahanevad või töökohad kaovad, aga kohustused jäävad, tekib ummikseis. Just sellises olukorras leiab end inimene, kes pole oma olemuselt halb või laisk, vaid lihtsalt väsinud ja lootust kaotamas.
Aga paradoksaalsel kombel ei taha ma tegelikult surra. Ma kardan surma. Ja veel rohkem kardan ma valu, mida minu lahkumine teistele tekitaks. Minu perel on küllalt koormat ka ilma selleta. Seega elan edasi – mitte sellepärast, et mul oleks lootust, vaid sellepärast, et ma ei suuda teha lõppu. Olen justkui vaimne pantvang kahe maailma vahel: ühe jalaga elus, teisega juba haua äärel.
Laenuvõlad ei piira ainult rahalist vabadust – need tungivad ka vaimsesse ruumi. Iga meeldetuletuskiri, iga telefonikõne muutub meeldetuletuseks ebaõnnestumisest. Häbi ja hirm sulgevad inimese endasse, lõigates ta ära sõpradest, perest ja iseendastki. Selline isolatsioon võib viia enesetapumõteteni. Ometi ei tähenda see alati, et inimene päriselt sooviks surra – tihti on see lihtsalt soov põgeneda olukorrast, mis näib lahendamatu.
See paradoksaalne seisund – elu, mida ei suudeta enam kanda, ja surm, mida kardetakse või moraalselt välditakse – tekitab vaimse vaakumi. Inimene elab edasi mitte sellepärast, et ta näeks lootust, vaid kuna ta ei näe ka muud väljapääsu. Sellises olukorras ei vaja inimene hukkamõistu ega moraalilugusid, vaid tuge, mõistmist ja konkreetseid lahendusi.
Mõtlen tihti, miks ühiskond ei räägi rohkem vaimsest tervisest, eriti seoses rahaliste raskustega. Kui keegi murdub vähi või raske haiguse all, on see mõistetav ja kurb. Aga kui inimene murdub võlgade ja stressi tõttu, siis nähakse temas sageli laiska või läbikukkunut. Ometi on valu sama päris, sama lämmatav.
Ma kirjutan seda mitte selleks, et keegi mind haletseks, vaid et keegi – võib-olla keegi sarnases olukorras – tunneks end vähem üksi. Ma ei tea veel, kuidas sellest välja tulla. Võib-olla aitab aeg, võib-olla aitab abi otsimine. Aga seni, kuni ma veel hingan, seni on veel mingi võimalus. Isegi kui see lootus on hämar ja kauge.
Elada ei pruugi alati tähendada valgust ja rõõmu, mõnikord tähendab see lihtsalt vastu pidamist. Ja võib-olla, ühel päeval, tuleb ka valgus tagasi.
Laenuvõlgade tõttu eluisu kaotanud inimene ei ole halb ega nõrk – ta on lihtsalt murdunud. Kuid niikaua kui temas eksisteerib kasvõi pisike soov mitte surra, on lootust, et ta leiab tee tagasi elu juurde. Ühiskond peaks rohkem tähelepanu pöörama nendele vaiksetele hädadele, mille all kannatavad paljud – vahel meie enda peres, sõprade seas või meist mööduvas inimeses tänaval. Abi otsimine ei ole allaandmine, vaid julguse märk. Ning isegi kui elu tundub hetkel ainult ellujäämine, võib sellest ühel päeval taas saada elamine.