Aga mida teised arvavad?

Inimene on oma olemuselt karjaloom. Ning tahame me seda või mitte, aga enamasti läheb meile väga korda, mida teised meist arvavad. Teate ju küll seda väljendit "huntidega koos ulguma". Pahatihti teeme me midagi ainuüksi selle nimel, et paremini oma karja kuuluda, isegi kui tegelikult see läheb meie enda olemuse või reaalse olukorraga vastuollu.

Võlglase mõttemaailm on loomulikult samasse auku, isegi võimendatud kujul. "Mida nad küll minust arvavad, kui saavad teada, et ma olen võlglane?" "Mida nad küll minust arvavad, kui saavad teada, et ma olen mängur?" See häbitunne on ääretult suur. Ning siis hakkabki inimene kuidagi alateadlikult seda koormat peitma, varjama. Et jumala eest keegi teada ei saaks, sest iialgi ju ei tea, mida nad küll arvata võivad.

Paar kuud tagasi osalesin ma ühel kursusel või koolitusel, kus üheks suureks teemaks oli inimese ärevus ja üldine energia. Seal ma kirjeldasin enda kohta seda, kuidas ma mitu aastat ei suutnud ühistransporti kasutada, sest mul oli koguaeg tunne, et minuga juhtub midagi ja siis ma olen tähelepanu keskpunktis ning mul on jube piinlik ja häbitunne. Ühesõnaga, sõna otseses mõttes kruttisin end oma mõtetega nii kaugele, et mul hakkas füüsiliselt paha, iiveldushood, õhupuudus ning ma pidin esimesel võimalusel bussist lihtsalt välja jooksma. Oeh, kui hädas ma sellega olin. Paar korda jäigi mul õigeaegselt selle tõttu vajalikesse kohtadesse jõudmata. Lihtsalt mõttejõul - äkki ma hakkan oksele ja mida küll siis teised minust arvavad. See kõik oli muidugi juba sel perioodil, mil ma siin oma võlgadega võitlesin. Ehk siis organismi üldine ärevustase oli niikuinii ülikõrgel. Tundub absurdne, onju? Ilmselt kaine mõistusega tundubki ja seda tunnet või emotsiooni arvatavasti suudavadki mõista ainult need, kes seda ise tunda saanud. Või mida teie arvate?

Aga see teiste inimeste võimalik pahakspanu on mõnes mõttes ju ka põhjuseks sellele, miks ma oma sõltuvus- ja võlamuredega end nii sügavale üldse kaevasin. Ma kartsin teiste arvamusi ja hinnanguid minu kohta. Ma kartsin, et mind jäädaksegi siis selle järgi hindama. Et näe - võlglane ja mängur. Aga sellel eelpool mainitud kursusel õppisin ma midagi väga olulist, mis tasa ja targu on hakanud mu mõttemaailma muutma. Asi siis seisneb selles, et tegelikult on enamus inimesi oma asjadega nii jännis või ametis, et neil lihtsalt pole aega mingi võõra inimese asjade peale mõeldagi. Kõigil on oma mured ja rõõmud. Ja kui ma olen seal bussis, siis tegelikult ma ju reeglina ka ei jälgi mõnda võõrast inimest mõttega, et äkki tal juhtub midagi. Ning samamoodi on ka igasuguste eluliste muredega. Kui mõni lähedane tuleks mulle rääkima neid asju, mis mind siin viimased aastad on saatnud (võlad ja sõltuvused), siis ma ei muudaks ju selle fakti põhjal oma arvamust temast. Pigem ju prooviks hoopis teda aidata või abi poole suunata. Aga ometigi kujutasin ma koguaeg ette, kuidas mind hukka mõistetakse ja võibolla isegi hüljatakse. Korralik pereisa ju...ja nüüd siis järsku niiviisi.

Kahtlemata olen ma oma psüühikale viimaste aastate jooksul väga palju halba teinud. Kindlasti olen ma väga palju taastamatuid närvirakke kulutanud. Ja teatud mõttes seda kõike selle pärast, et ma ei uskunud enam endasse. Ma tegin oma mõtetega oma olukorra nii hulluks, et sellest väljatulek on võtnud aastaid ja võtab ilmselt mitu head aastat veel. Eks järjest ju läheb paremaks ja kunagi olen ehk taas terve, aga see kõik jätab eluks ajaks jälje. Onju nii? Või mida teie arvate?

Käes on kaua-kaua oodatud aprill, boonusekuu

Läbi soode ja rabade, läbi paksu ja vedela, läbi vihma ja tormi, ma olen lõpuks jõudnud lävepakule. Ma ei tea veel, kas see kõik on lõplik väljapääs, aga midagi positiivset on see igal juhul. Käes on kaua-kaua oodatud aprill. Vanad eestlased ütlesid selle kohta ka jürikuu, aga minu jaoks on see sel aastal ennekõike aastaboonusekuu. Ma ei tea veel täpselt, millal boonus kontole kantakse, aga ma saan kindel olla, et tulemata see ei jää. Sest see on suure töö ja vaevaga ning väga heade tulemustega välja teenitud.

Sisuliselt võib öelda, et järgneva 29 päeva jooksul on mul iga päev põhjust olla elevil ja ootusärevuses. Iga päev võib loota ja oodata rõõmusõnumit, piiks-piiks. Ja tegelikult on väga suure tõenäosusega õhus ka võimalus, et üks tore sõnum võib sel kuul veel saabuda - teade palgatõusust. Nii vähemalt on mulle välja lubatud. Kui suur see tõus saab olema, on hetkel siiski paraku veel teadmata. Ausalt öeldes on neid sõnumeid oodates ääretult raske end vaos hoida. Kõikvõimalikud kärsitushood segavad keskendumist. Andke see raha juba siia, las ma klaarin oma jamad ära nüüd! Aga tuleb end siiski talitseda ja teha edasi seda, mille eest mulle palka makstakse. Sest ega siis elu selle rahasüstiga ei lõpe, ka edaspidi tuleb tubli olla ja edasi püüelda veelgi parema elu ja mõnusama olemise poole.

Ma olen ääretult tänulik kõigile laenufirmadele ja muidugi ka eraisikutele, kes on minu suhtes kannatlikud olnud. Mu sees olevad süümepiinad on tegelikult päris tugevad olnud. Võlgu olemine on (vähemalt minu jaoks) ääretult suur ning ränk koorem. Polegi ju otseselt vahet, kas see summa on olnud 100 või 1000 eurot. Kui ikka graafik näeb ette, et sellel või tollel kuupäeval tuleb osamakse ära tasuda ja mul lihtsalt sel hetkel seda raha ei ole, siis käivituvad ikka väga ebameeldivad sisemised emotsioonid. Häbi, kurbus, piinlikkus. Tahaks maa alla vajuda, aga ometigi tuleb see vastutus võtta ning laenuandjale kiri teele panna, et see kuu on (jälle) kehvasti. Ning nii see jo-jo muudkui keerleb. Jään võlgu, klaarin ära ja siis taas jään hätta. Aga see kõik peaks peagi lõppema. Ma saan taas joonele tagasi. Ja see lootus on hea tunne. Realiseeruks see vaid kiiremini...